Minu vanem poeg luges ühiskondlik-poliitilist ajalehte Möte.
Minu väike kaheaastane poja näis lugevat ajalehte Möte.
Seekordne väljaanne Eesti, Venemaa ja muude Ida-Euroopa riikide identiteedist.
Kui ma läksin tema voodi juurde, ta magas ning ajaleht oli kõrval.
Pidulikul vastuvõtul Eesti loomeintelligentsile
avaldas president Toomas Hendrik Ilves nördimust selle üle,
et seesama intelligents reageeris meedias leigelt
Gruusia augustisündmustele.
Ma mõtlesin sellele, kui tulin hotelli pärast seminari usaldusest.
Seda on raske uskuda, kuid see on tõsi –
targad onud ja tädid riigiasutustest, koolidest ja suurettevõtetest
rääkisid mitu päeva järjest usalduse tähtsusest isiklikul ja sotsiaalsel tasandil.
Kõlasid mõtted nagu “riigil pole püsivaid sõpru, on vaid püsivad huvid”,
ammune tarkus “usalda, aga kontrolli”,
ning nagu on kombeks panoraamsete arutelude puhul,
pakuti usalduse täielikku eiramist, aga ka tingimusteta poolehoidu.
Nagu on kombeks pärast selliseid üritusi,
annavad nad veel tükiks ajaks mõtteainet.
Ma pidin rääkima usaldusest kirjanduses:
millal tohib usaldada kirjutatut, ja kas seda on üldse vaja?
Kui ma jõudsin pärast järjekordset seminaripäeva hotelli,
minu poeg magas ning tema voodi kõrval oli ajaleht Möte.
Mida saab väike poisike aru Ida-Euroopa identiteedist?
Naljakas, et ta valis oma lastelektüüriks just selle lehe.
Mida võib arvata Gruusia konfliktist,
mis kutsus esile meedialahingu ingliskeelsete ja venekeelsete uudiste vahel?
Järeldused on ilmsed: Venemaa kasutas ebaproportsionaalset jõudu sõjarindel,
lääs kasutas ebaproportsionaalset jõudu meediaruumis.
Ning kõige olulisem – hoolimata sellest, kes ründas esimesena,
kuna selle kohta on erinevaid arvamusi,
mis kõik pretendeerivad tõele, –
iga sõda on oma loomult vastik.
Mis puutub arvamuste paljususse,
sellesse perestroika aja kõlavasse loosungisse,
siis tundub, et just praegu, e-meedia ajastul,
on see jõudnud oma haripunkti:
Hulk rahvast jälgib mõnuga globaalseid poliitilisi sündmusi,
nagu mängiksid malet või räägiksid oma perest –
ÜRO kaitsenõukogu erakorralisest istungist, NATO laienemisest,
Euroopa Liidu põhikirjast.
Läbipaistev poliitika, mis on läbipaistev vaid pooleldi.
Tavainimene saab aru, et ajakirjanik teab rohkem kui räägib.
Ajakirjanik saab aru, et diplomaat teab rohkem kui räägib.
Ning igaüks täidab lüngad oma oletustega.
Kui ma jõudsin tagasi oma hotellituppa,
minu poja magas, kõrval ajaleht Möte.
Tegelikult meeldib talle vaadata kanalit Discovery Science,
eriti saadet “How it’s made”.
Mul on raske kujutada ette olukorda,
kus vaatajale näidataks ainult osa filmist,
ning ülejäänu (algus või lõpp) palutaks tal endal valmis mõelda,
olles ise nagu reÏissöör.
Intellektuaali ja naivisti versioonid
ei erine siis kuigi palju:
üks kui ka teine vaevalt suudab taasluua originaali,
kuna originaal on salastatud.
Kääriku seminaril “Usaldus”
palus Eesti endine saadik Moskvas Marina Kaljurand
kuulajatel vastata küsimusele:
kas Eesti ja Venemaa vahel valitseb usaldus?
Oma esinemise ajal andis ta kaks vastupidist,
kuid sugugi mitte teineteist välistavat vastust:
suhted poliitikute vahel on külmavõitu,
kultuuritegelased aga plaanivad koostööd.
See on seisu fikseerimine või stoppkaader filmist.
Kuid mina mõtlesin hoopis midagi muud:
kas võib olla selliseid olukordi, kus kultuur on ettekääne,
mängukaart või taust teistele sündmustele?
Kui ma jõudsin tagasi oma hotellituppa,
oli minu armsal pojal magus uni pärast ajalehe Möte lugemist.
Ühel hetkel panin tähele, et me oleme temaga väga sarnased.
Üsna varsti jäi tema issi samuti magama.
