Ajaloo lõppu pole näha
Juba ammu rääkis nüüdisaja mõjukamaid mõtlejaid Fukuyama ajaloo lõpust: midagi revolutsioonilist ei toimu, kõik on paika loksunud. Pärast 11. septembrit pidi ta oma seisukohti revideerima. Religioonidevahelised konfliktid süvenevad, demokraatia laienemine ei ole edenenud, tuli Iraagi sõda ja usulised ning rahvuslikud konfliktid kestavad ka riikide sees.
Kunstihoone näitus “Obscurum per obscurius” osutab kõigile nendele probleemidele, nähtuna eri maade kunstnike pilgu läbi. Saatesõnas öeldaksegi, et “näitus käsitleb religiooni ja demokraatia suhteid ehk kas ja kuidas saab religioon eksisteerida demokraatlikus ühiskonnas”. Meile nagu oleks see võõras teema, sest mingeid konflikte pole meil religiooni tõttu olnud, pigem siis rahvuse pärast.
Juba Lenin sõnastas riikluse tunnused: ühtesid seob ühine territoorium, teisi usk, kolmandaid keel, neljandaid rass jne. Kõigi nende tunnuste puhul on suured vastasseisud võimalikud. Kuna üks näituse peamisi initsiaatoreid on Ilja Sundelevit‰, kes on aktiivne osaleja siinses juutide ühenduses, siis ongi läbiv teema juutlus ja selle suhted teiste religioonidega.
Näituse üks võtmetöödest on rahvusvahelise kunstniku Alexander Kossolapovi töö “Kangelane. Juht. Jumal”. Siin näeme pronksi valatud “püha kolmainsust”: Lenin, Kristus ja nende vahel Miki-Hiir. Tõlgendamisvõimalusi on mitmeid. Sageli on võrreldud varakristlikku utoopiat kommunistlikuga. Algsed kavatsused olid head, kuid mis kommunismist pärast välja tuli! Igasugune reaalsust eirav ideoloogia on ohtlik ja selle jõuga läbisurumine lõpeb veretööga.
Ideoloogiad, märgid ja kaup
Aga see Miki? Selge vihje, et suured ideoloogiad, sealhulgas kapitalistlik, muutuvad märgiliseks ja kommertslikuks. Miki-Hiirele viitas ka Goebbels, öeldes, et Ameerika imperialismi roiskumise märgiks on see, et nende sümboliks on väike nakkusi levitav närilane. Neil endil nagu ka nõukogulastel olid omad märgid, mis samuti müüsid nii ideoloogiliselt kui ka kaubanduslikult. Polnud ühtegi kaubamaja, kust ei saanud osta väikesi Lenini päid.
Ka Anu Juuraku installatsioon viitab sellele, et tarbimis-ühiskonnas valitseb oht võtta märkidelt ja rituaalidelt nende sügavam tähendus. Sama leiame ka Leonhard Lapini “altarilt”, mis on pühendatud Tiibetile.
Tänapäeva kaupade vöötkoodide sisse on pandud budistlikud sümbolid ja pühakute pildid. Kas jällegi vihje sellele, et ka budistlik atribuutika on muutunud kommertsiks? Omakorda esitab Raul Meel küsimuse, kas okaskroon oli karistus või on tal kaitsev ja puhastav toime.
Leedulastel on probleeme oma katoliikliku ajalooga. Egle Kuckaite näib küsivat, miks katoliiklus käsitleb end ainuvõimaliku religioonina ja surub oma sümboolikaga inimestele oma tõdesid peale. Enam-vähem samas võtmes on ka poolatari Katarzyna Kozyra performance’i “Madonna Regensburgist” dokumentatsioon.
Näituselt leiab igasuguseid probleemiasetusi, mis sageli võtavad morbiidse mõõtme. Näiteks kaigub üle suure saali Jaan Toomiku videost kuuldav ähkimine, kui ta tantsib isa haual. Asja teeb lõbusamaks Peeter Lauritsa digitrükk “Puupoiss ja neitsi”, mis kõneleb Buratino suurest armastusest Neitsi Maarja vastu. Vägisi meenub üks anekdoot.
Kokkuvõttes on tegemist mõtlemapaneva näitusega, mis võib tekitada masendustki. Soovitan lastel vaadata näitust koos vanematega.
“Obscurum per obscurius”
rahvusvaheline näitus Tallinna Kunstihoones kuni 6. juulini
Kuraatorid: Ilja Sundelevit· ja Reet Varblane
Kujundanud: Liina Siib
