Ajaloolane Sulev Vahtre võitles vaba mehena vabaduse eest
Ajaloolase saatus pole Eestis kunagi olnud kerge. Aegu, mil eestlased on saanud oma ajalooga vabalt, ilma välise surveta tegeleda, on Eestis olnud vähe. Seda olulisem on, kui rahval on tõeliselt häid ajaloolasi, kes poleks eeskujuks mitte ainult oma raamatute, vaid ka hoiakuga. Sulev Vahtre oli selline mees. Ta oli sündinud ja kasvanud Eesti Vabariigis, see oli tema jaoks tegelikult loomulik seisund, mille taastamise poole ta püüdles. Tallinnas 22. septembril Pitka-poisina Vene tankide vastas seistes “rindeõgvendamise” korraldanud Vahtre suutis oma minevikku edukalt varjata ja saada Tartus ajaloolase hariduse, tõustes ajalooteaduskonna üheks legendaarsemaks õppejõuks.
Sulev Vahtre poleks olnud hea ajaloolane, kui ta poleks aru saanud asjaolust, et väikesed rahvad saavad püsima jääda mitte hääletult alistudes ning iga võõra võimuga kaasa joostes, vaid igal väiksemalgi võimalusel oma õiguste eest välja astudes. Vahtre teadis, et rahvas, kes ei võitle vabaduse eest, ei saa kunagi vabaks. Ta teadis, et alati – Eesti ajaloos isegi tavaliselt – ei lõpe see võitlus edukalt. Kui vabadus aga võitluseta käest antakse, toob see kaasa elujõu kadumise ning hävingu. Võitluse korral on kaotatud lahing aga vaid osa pikemast sõjast, mis ühel hetkel toob Eestile vabaduse. Seda loomulikult vaid siis, kui seda võitlust mäletatakse ja hinges kantakse.
See selgitab, miks nii rahvastikuteaduses kui ka allikakriitikas teedrajavat tööd teinud Vahtre armastus kuulus nendele lõikudele, mis käsitlesid ühe väikse rahva meeleheitlikku võitlust vabaduse eest. Üks esimesi laiema avalikkuse ette jõudnud kirjutisi käsitles eestlaste ülestõusu 1560. aastal. Eesti ajalookirjanduse klassikasse kuuluvad Vahtre käsitlused Jüriöö ülestõusust ja eestlaste muistsest vabadusvõitlusest.
Eeskujuks üliõpilastele
Vahtre mitte ainult ei kirjutanud vabadusest, vaid jäi ka ise vabaks. See mõjutas tulevase põlvkonna hoiakuid vähemalt sama palju kui tema raamatud. Vahtre esitas oma õpilastele ja tutvuskonnale kõrgeid eetilisi nõudmisi, suutes samal ajal ise nende järgi elada. Distantseerudes ühemõtteliselt, kuid mitte end niisama märtriks tuues, Nõukogude süsteemist, oli Vahtre eeskujuks mitte ainult ajaloolastele, vaid teistelegi Tartu riikliku ülikooli üliõpilastele. Tema keeldumine kommunistliku partei liikmekohaga kaasas käinud privileegidest ning kar-jäärist demonstreeris, et ka nii on võimalik teha. Vahtre tegi oma isikuga tühjaks kõik soovitused komparteisse roomates “Eestit päästa”, osutades, et tegelikult peitub kõigi nende kaunite põhjuste taga kas omakasu või siis lihtsalt selgrootus.
Selle taustal pole imestada, et Vahtre vaim lehvis nii ajalooringi kui ka selliste üliõpilasühenduste nagu Noor-Tartu kohal. Vahtre peale võis alati kindel olla. Kui oli vaja nõu mõne põrandaaluse trükise jaoks, oli tema see, kelle poole võis rahulikult pöörduda. Vähe sellest, tihti aitas ta selliste tööde jaoks koguni materjali koguda. Loomulikult olid sellised mehed ülikooli komparteilastele olemuslikult vastunäidustatud. Mida Vahtrele kommunistlikust parteist distantseerumine maksma läks, sellest teab ta vaid ise koos lähedastega.
Väliselt ei osanud Nõukogude süsteem sellise nähtusega suuremat pihta hakata. Vahel harva lasti teda koguni välismaale rahvusvahelistele konverentsidele, ka sai ta jätkata professorina ülikooli juures. Tegelikult tähendas seesmiselt vabaks jäämine ränka survet, õhkõrna nööri mööda käimist, kus iga valesamm oleks tähendanud ränka kukkumist. Kui oli näha, et professor Vahtret ei õnnestu mängust väljuma sundida, võeti kasutusele kõige alatum meetod – professori asemel asuti represseerima tema poega. Sulev Vahtre vananes neil päevil lausa silmanähtavalt. Murda teda aga ei õnnestunud.
Ning kui “kurjuse impeerium” oli külmas sõjas lüüa saanud ja Eesti ees avanesid uued võimalused, oli Vahtre esimeste seas, kes neid kasutama ruttas. Tema kõne muinsuskaitse seltside teisel konverentsil 2. veebruaril 1988 Kinomajas oli teedrajavaks omas ajas, tema innustuse ja õpetuseta poleks sündinud esimest uut Eesti ajalooraamatut “Kodulugu”. Vahtre teened Eesti iseseisvuse taastamisel ning taasiseseisvunud Eesti ülesehitamisel on sedavõrd pikad, et neid ei jõua siin kõiki loetleda. Isamaa valimisliidu 1992. aasta “Plats puhtaks” plakati kojamehena on ta Eesti arenguid rohkem mõjutanud kui paljud mitmeid koosseise riigikogus istunud mehed ja naised.
Sulev Vahtre on meil aidanud meeles pidada võitlust vabaduse eest, ta on ise vaba mehena vabaduse eest võidelnud. Temata oleks vaba Eesti taassünd olnud võimatu.
Meenutused
Helmut Piirimäe
ajaloolane
Sulev Vahtre oli hea kolleeg ja parim sõber. Seisime temaga vastu nõukogulikule ajalooõpetusele - ühel rindel, kuhu värbasime ka Herbert Ligi ja teisi. Tegutsesime üliõpilaste seas aktiivselt, meil oli üliõpilaste ajalooring, mida koos ja kordamööda juhendasime. Ta on Eesti vaimsuse kandja, väga tähtis mees Eesti kultuuriloos. Mulle oli ta kõigi nende raskete aegade jooksul toeks ja julgustajaks, et me ei esitaks sellist ajalugu, nagu teine rinne seda tegi.
Peeter Tulviste
sotsiaalteadlane, riigikogu liige
Tuletaksin ühte konkreetset asja meelde. 1980. aasta sügisel, kui kirjutasin alla “40 kirjale”, tundsin Sulev Vahtret väga pealiskaudselt, vaid seetõttu, et töötasime ühes teaduskonnas – Nõu-kogude ajal kuulus psühholoogia kateeder ajalooteaduskonna alla. Ta helistas mulle, kutsus külla ja ütles, et kui on vaja tuge või abi, võib tema poole pöörduda. Selline asi jääb eluks ajaks meelde.
