Ajalugu on meie elu lugu
Kaheksasada aastat tagasi, 1208. aastal alustati eestlaste lõimimist lääne kultuuriruumi. Vägivaldselt, aga nii see tollal käis. Ega praegugi saa teisiti – Iraagi ja Afganistani pärismaalased tõrguvad, ja neid tuleb jõuga sundida demokraatlikuks hakkama. Eestlaste väeüksused on seal koos teiste tsiviliseeritud riikidega “missioonil” (sama sõna, millest muiste “misjon”).
Liivimaal läks lobedalt, võrreldes näiteks leedulastega, kes tõrkusid kaua. 19 aasta pärast, 1227. aastal olid asjad eestlastega ühel pool. Ja nagu etnoloog Ilmar Talve oma “Eesti kultuuriloos” kirjeldab, võeti uus paradigma paari sugupõlve järel omaks.
Kuidas see täpselt toimus, seda ei mäleta keegi. Ei saagi mäletada, sest mälu piirid ei ulatu kuigi kaugele. Folkloristid tõdevad, et suulises pärimuses püsib jutt inimestest ja nende tegudest umbes kolmveerand sajandit, hea vahendaja korral pisut üle sajandi. Sellest varasem materjal on teade. Ent ka teade tuhmub ajaga.
Müüdid disainivad maailma
Lauri Vahtre on spetsiaalselt uurinud rahvapärimuse kirjapanekuid arhiivides, et teha kindlaks, kui kaugeid sündmusi mäletatakse. Ausa ajaloolasena peab ta möönma, et rahva mälu ei ole nn muistsest vabadusvõitlusest säilitanud otsest, elavat mälestust. Kui XIX sajandil hakati suulist pärimust üles kirjutama, mäletas rahvas küll Põhjasõda ja Rootsi aega, aga mis oli enne – seda mitte. Pole säilinud jutte Ümera lahingust ega Jüriöö ülestõusust, rahvasuu ei mäleta isegi Liivi sõja aegseid sündmusi, Tallinna piiramist ega Ivo Schenkenbergi.
Meie teadmised mineviku sündmustest olenevad kirjapanekutest. Kui ei oleks Läti Henriku kroonikat, ei teaks me XIII sajandil juhtunust mitte kui midagi. Aga kui palju on tolles kroonikas tegelikult toimunu kirjeldust? Wilis Bilkins tuvastas esimese hooga 775 autentset piiblitsitaati, hiljem täiendas loendit. Kõige rohkem kasutab Henrik marurahvuslikku Esimest Makabite raamatut – Leonid Arbusowi arvestuste järgi pärineb sealt 64 tsitaatväljendit, mis tulevad kroonikas ette 149 korral. Jaan Undusk, kes on käsitlenud osunduste semantikat, jõudis järeldusele: “Henrik ei kasuta piiblisituatsioone oma loo ilmestamiseks, vaid projitseerib sündmused Liivimaal universaalsele taustale, teisendab argipäeva igaveste tõdede maailmaks.” Uurijad on ühel meelel: piibli- ja kroonikatekst on üliheas vastavuses.
Henriku kroonikateksti sakraalsus andis pahupidi pöörates võimaluse ärkamisajal luua mõttelise Eesti kuldse muinasaja heroilise huku. On see rahvusromantiline müüt? Seda muidugi – nagu Ants Viires on näidanud –, et mingit suurt jumalat Tharapitat pole kunagi kummardatud jne. Aga müüdid ongi need, mis disainivad maailma.
Tegemist on täitsa tarvitamiskõlbliku diskursusega – noored reklaamikunstnikud said 2008. aasta aprillis Pesamuna auhinna töö eest, mis esitleb Eestit välisturistidele veetleva (uus)paganluse kantsina. Siinmail usub ju kõiksuguseid vaime ja vägesid 54 protsenti rahvast. Ristiusk on nišinähtus, ühiskonnas kasutusel vaid dekoratiivsetel eesmärkidel, ja mainstream’i auhinnatud sõnakunstnikud Kivisildnik, Kivirähk jt ei väsi positiivse programmina kirikut klohmimast.
Mülleri rikkalik sõnavara
Selle taustale tuleb panna Hando Runneli temp avaldada “Eesti mõtteloo” sarjas nelisada aastat tagasi (1600–1507) kirjutatud jutlusi. Esinduslik eesti mõtte lugu – ja mingi abiõpetaja jutlused? Juba seegi on ebapatriootiline tegu, et Runnel on sellesse sarja lasknud infiltreeruda Raikküla mõisnikul Hermann von Keyserlingil ja veidrikust idealistil Georg Julius von Schultz-Bertramil.
Pärast Tallinna Pühavaimu koguduse diakoni Georg Mülleri (ladinapäraselt Georgius Mollerus) surma 10. juulil 1608. aastal sattusid 39 tema eestikeelset jutlust rae arhiivi. Kirjandusloolased vaidlevad tänini, kas need olid mõeldud publitseerimiseks – nagu Simon Blankenhageni (Pühavaimu õpetaja 1617–1640) trükis ilmunud “Postilla Esthonica” – või kirja pandud revidentide nõudel, kes ta jalgealust uuristasid. Vaidlus kestab ka selle üle, kas ta (ja tema kuulus eelkäija Balthasar Russow) oli eestlane või saks.
Käsikirja – 35 vihikut – avastas 1884. aastal Tallinna linnaarhivaar Theodor Schiemann vanu raeakte korrastades. 1891. aastal avaldas tekstid Villem Reiman Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes. Jutluste väärtuse hindajad on olnud kõigepealt keeleteadlased, sest tegemist on tekstikorpusega, kust saab ammutada teadmisi eesti keele ajaloo kohta. Filoloogide tähelepanu ja tunnustust on pälvinud Mülleri rikkalik sõnavara ning üllatavalt mõjuv fraseoloogia.
2000. aastal ilmus Külli Habichti, Valve-Liivi Kingisepa, Urve Pirso ja Külli Prillopi koostatud “Georg Mülleri jutluste sõnastik”. Nagu ütleb äsja ilmunud rahvaraamatu saatesõnas Huno Rätsep: “See on vana kirjakeele uurijate töö loomulik ja vajalik jätk.” Käsikirja tekstile on lisatud kõrvalleheküljel tõlge nüüdisaja eesti keelde, mis muudab jutlused loetavaks ja arusaadavaks laiemale avalikkusele.
Tõlkimine oli vältimatu, sest originaalis on muist saksa, muist ladina keeles ning need lõigud oleks nagunii pidanud tänapäeva lugeja jaoks eestindama. Tõlge ei ole sõnasõnaline, vaid sisu edasi andev. Näiteks 30. jutluse aluseks olev lõik 50. psalmist on originaalis selline: “Offere Iumalalle {Auwo}Tænno/, ninck maxa selle keicke Korgkemalle sinu Toiwutus. Ninck hüya mind abby sinu Hedda siddes, syß taha mina sind errapæsta, ninck sina piddat mind kythma” ja tänapäeva keeles: “Too Jumalale ohvriks tänu ja tasu Kõige Kõrgemale oma tõotused! Ja hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!”
Karmi sõnaga mees
Müller elas jutluste kirjutamise aegu suure katku ajal, niisiis piiri-olukorras. Rein Veidemann peab Georg Müllerit Eesti esimeseks eksistentsialistiks ning loeb 23. ja 24. jutlust otsekui eksistentsialismi manifesti.
Koolnud pandi mulda ilma mingi pidulikkuseta – kolme aasta jooksul on ainuüksi püha Barbara juures üheksasse kraavi laotud ligi üksteist tuhat inimest. 1603. aasta juulis mattis Müller 415 inimest, sealhulgas oma naise.
Müller on karmi sõnaga mees. Ütleb otse välja: “Inimene peab sagedasti ja vastu meelt arstidelt nõu küsima, laskma end seespidi puhastada ja lappida, nagu vana riiet lapitakse. Siiski ei aita see mitte, vaid tõeks jääb see: ja isegi kui arst seda juba kaua on lappinud, läheb lõpuks ometi nõnda, et täna kuningas, homme surm, ja kui inimene on surnud, õgivad teda ussid ja vaglad” (lk 537).
Paraku: “Kuid selle ilma kõige suurem hulk mõtleb selle peale harva, vaid teeb nagu sead, kes ei hooli sellest, kui täna lüüakse maha üks, homme teine. Nad kisendavad küll üürikest aega, aga varsti on see unustatud. Just niisugused on ka nemad, need õiged põrgu nuumsead, kes eales ei mõtle sellesinase viletsa elu peale, et naabrid nende kõrval ära surevad, ega hooli sellest sugugi” (lk 531). Kas tänapäeval on teisiti?
Inimese elu on mull veepinnal või Pindaroselt laenatuna “varju unenägu”, somnium umbrae. Surmast suuremaks muutume üksnes igavikule mõeldes, mis tähendab enne meid olnute ja pärast meid tulijatega sideme tajumist.
Me ei saa mõista möödunud ajastut, kui me ei tunne, et ta pöördub meie poole iseenda sügavusest. Kuid see möödunud ajastu on inimkonna elu, see tähendab meie elu, mitte aga võõra elu ajastu. Me ei ole oma aja inimesed mitte sellest hoolimata, vaid tänu sellele, et kogu inimeste ajalugu on meie ajalugu, meie elu lugu.
Ka kultuuriloolase koht ei ole ajavoolust väljaspool, vaid selle sees. Ta peab meeles pidama, et mõistmine ühe ajastu ja teise ajastu vahel on alati väga raske, kuid ei muutu iialgi võimatuks, ja seda mitte sellepärast, et “inimloomus” on konstant, vaid sellepärast, et inimajalugu on kontiinum.
