AKADEEMIA 1. nr tutvustus: reformatsioonist kirjandusteadlasteni
Uue aasta avalehekülgedel ilmuv Marju Lepajõe essee on pühendatud reformatsiooni 500. aastapäevale Eestis.
Autor tuletab meelde ajaloos kadunud rahvaid ja tänapäeval hääbuvaid kultuure ning väidab, et ühe rahva püsimajäämise kõige olulisem tingimus tänapäeva maailmas on emakeelne kõrgharidus — see, millises vaimses mõõtkavas elab emakeel kui inimese täpseim tunnetusvahend. Emakeel on seeläbi erilise vabaduse allikas. Just sellest sõltub püsimajäämine, see rahva enesekindlus, millest on korduvalt kõnelnud ka meie uus president Kersti Kaljulaid. Eesti kõrgharidus peab seetõttu olema jätkuvalt eestikeelne, nagu ta on seda olnud juba ligi sajandi.
Paraku on viimastel aastakümnetel humanitaarteaduslike uuringute finantseerimine Eestis langenud alla kriitilise piiri, mistõttu on tekkinud suur puudus uurijatest, iseäranis uurijate järelkasvust. Parema tuleviku lootuses on reformatsiooni aastapäeval kohane meelde tuletada Lutheri ideid, seostades neid antiikaja pedagoogiliste vaadetega (enkyklios paideia), mille hulgast tuleb esile tõsta kujutlusvõimet, otsustusvõimet ja mõõdutunde kujundamist nn seitsme vaba kunsti toel. Selgub, et Lutheri haridusprogramm on varasema hariduskäsituse loogiline jätk. Lutheri uuenduslikkus seisneb tema teoloogiast tulenevas idees, et haridust tuleb kõigile kristlastele anda emakeeles. Väikerahvaste jaoks on sellel ideel revolutsiooniline mõju. Üldine emakeelne kooliharidus on Eestis olnudki läbi sajandite kõige võimsam ja püsivam ühiskonna arengu tõukejõud.
„Omakandi tarkuse“ läbinägevale võimele saab kinnitust ka Tõnu Viigi loost, kes muu hulgas kirjutab, et erinevalt Euroopa suurrahvastest ei teadnud eestlased ja soomlased midagi antiikkreeka legendist Galaktika tekkimise kohta, vaid nimetasid selle Linnuteeks (soome Linturata), uskudes, et rändlinnud kasutavad seda oma pikkadel lendudel orienteerumiseks. Ja nii veider, kui tundubki, on suur hulk professionaalseid ornitolooge laias maailmas katseliselt seda astronavigatsiooni kinnitanud, samas lisades, et sellest jääb väheseks ja Maa magnetväli peab ka mängus olema.
Kirjandusteaduse kui tõlgendusliku teadusharu eraldumine keeleteadusest on üsna hiljutine nähtus: alles 19. sajandi lõpul saavutas kirjandusteadus institutsionaalse iseseisvuse. Kõige olulisem ja algsem küsimus kirjandusteoreetilises kontekstis on: mis on kirjandus? Milleks me seda vajame? Milline eesmärk ja tähendus on sel kogu mitmetuhandeaastase tsivilisatsioonilooga põimuval, kuid ilma otsese praktilise rakenduseta institutsioonil?
Marina Grišakova keskendubki mõnele kirjanduse funktsioonile ning püüab näidata, kuidas nad on seotud kirjandusteadlaste erialategevusega. Üheks oluliseks kirjanduse funktsiooniks peetakse tema siduvat rolli — nii diskursiivset kui sotsiaalset sidusust toetavat. Heites aga pilgu ühiskondlikkasulikelt omadustelt näiliselt „kasututele“, nagu esteetilisus, ilu, kunstilisus, paigutub kirjandusteos teiste artefaktide hulka, mida iseloomustavad imaginaarsus ja fiktsionaalsus. Peale ennustava on fiktsioonidel ka aktuaalsete diskursuste täiendamise, ümbermõtestamise, kommunikatiivse „õlitamise” funktsioon — eriti seal, kus teadmine on piiratud või võimatu ning algab oletuste ja hüpoteeside valdkond. Selle kõrval on veel teine võimalus: kirjanike ja kunstnike praktiseeritav fakti kogemuslik, vaistlik äratundmine, subjektiivsesse elumaailma paigutamine. Fakt võib olla resistentne, osutada seletusele vastupanu — seletamisüritus põrkab kokku seletusliku lüngaga: see on lünk vahetu kogemuse/kogemise ning selle äratundmise/teadvustamise/sõnastamise vahel. Siin päästab hädast jällegi kirjandus. Veel tundmatu teadmise äratundmine, sissetoomine avalikku ruumi ongi kirjanduse missioon.
Uurimistulemuste üllitamisest, sealhulgas eelretsenseerimise keerukusest, on Akadeemias varemgi kirjutatud (vt Jüri Allik. „Publitseerimise huvitav maailm.“ — Akadeemia, 2014, nr 9). Mati Rahu ja Talis Bachmann jätkavad seda teekonda ja vaatavad lähemalt mitut tahku, mis on seotud teadusartikli eelretsenseerimisega. Eelretsenseerimine asjatundjatest kolleegide poolt (ingl k peer pre-review), keda palub käsikirja hindamisel appi teadusajakirja toimetaja, vormus 18. sajandi algupoolel. Teadaolevalt oli alusepanija ajakiri Medical Essays and Observations. Hoolimata igikestvast rahulolematusest eelretsenseerimisega, selle paljudest tõsistest puudustest ja üleskutsetest teha revolutsiooni teadusartiklite hindamisel on eelretsenseerimine seniajani jäänud peamiseks käsikirja kvaliteedi kontrollimise vahendiks. Selle tegevuse peaaegu et universaalse seisundi kiuste täheldatakse ometi teadusmaailmas endas ikka veel teadmatust, vääritimõistmist ja ebaotstarbekat askeldamist kõiges, mis puudutab eelretsenseerimist. Ka üksikasjad ja varjundid on siin tähtsad, sest autorite teaduskarjäär ja ühiskonnale pakutavate teadmiste usaldusväärsus sõltub suurel määral käsikirjade retsensentidest. Niisiis, mil viisil omandatakse retsensendi staatus, kui eriilmelised on retsensendid, mis on nende ülesanded ning kuidas tulla toime retsensentide märkustega?
Heideggeri raamat "Identsus ja diferents" (tlk Janar Mihkelsaar) sisaldab kahte 1957. aastal peetud loengut: „Idetnsuslause“ ja „Metafüüsika ontoteoloogiline ülesehitus“. Identsuslause kõlab tavalise vormeli järgi: „A = A“. Niisugusena kehtib lause kõrgeima mõtlemisseadusena ja viitab võrdsusele. Heidegger küsib, kas identsuslause tahab seda ütelda, ja vastab, et silmanähtavalt mitte, sest peale loogika on identsuslause seotud olemise alusmõõtmega, mis saab kuuldavaks vormelis „A on A“. Selles on’is ütleb lause, kuidas on suvaline olev, nimelt: ta endale tema endaga seesama. Identsuslause kõneleb oleva olemisest. Mõtlemisseadusena kehtib lause ainult niivõrd, kui see on olemisseadus, mis kõlab nõnda: iga oleva kui sellise juurde kuulub identsus, ühtsus tema endaga. Teise artikli üheks lähtekohaks on Hegeli filosoofia, tema Loogikateaduse esimese raamatu, „Olemisõpetuse“ peatükk „Millest peab teadus alguse saama?“. Selles on Hegel öelnud: „[---] ja jumalal oleks vaieldamatu õigus, et temast alustataks“. Heidegger selgitab, et kui teadus peab alustama jumalaga, on see teadus jumalast — teoloogia. Aga kuidas tuleb jumal filosoofiasse ja kust pärineb metafüüsika onto-teoloogiline olemusülesehitus? Nii püstitatud küsimusi omaks võtta tähendab astuda samm tagasi ja haarata pilku filosoofiaajaloo tervik. Selle sammuga saab nüüd järele mõelda iga metafüüsika ontoteoloogilise struktuuri olemuspäritolu üle. Kui metafüüsika mõtleb olevat, pidades silmas tema igale olevale kui sellisele ühtset põhja, siis on ta loogikana kui onto-loogia. Kui metafüüsika mõtleb olevat kui sellist tervenisti, s.t kõige kõrgemat silmas pidades, kõike põhjendavat olevat, siis on see loogikana kui teoloogia.
Üllar Peterson selgitab (algus eelmises numbris), et 2011. aastal lahvatanud Süüria kodusõja peamisteks põhjusteks on eelnevate aastakümnete jooksul islamimaailmas teravnenud rahvastikuolukord, ühiskondlik islamiseerumine ja sunniitliku islami ajalooline vaen alaviitide vastu. Alaviit on sunniitlikus islamis olnud alati väljaspool islamlikku elukorraldust, seadust ja maailmanägemist. Olles ise alaviidid, pidi al-Asadi klann võimul püsimiseks oma vastastelt kaardid käest võtma. Teoloogiliselt peideti al-Asadi Süürias alaviidid ära nii, et kuulutati nad šiiitideks, sunniitide jaoks siis ikkagi muslimiteks. Seda on kerge teha, sest alaviidid olid ise juba 1930. aastate keskpaigas, pärast nende iseseisva nn Alaviitide riigi tasalülitamist sunniitliku Süüriaga mõistnud, et sunniitlikus riigis on parem väliselt mitte näidata end alaviidina ning väita, et ollakse šiiismi järgijad, kellena esinemine oli aidanud neil ellu jääda ka varasemate sajandite kriitilistel hetkedel. Alaviitide peitmise ideoloogiliseks instrumendiks sai `urūba. Kitsalt ja algselt tähendab see „araabiapärasust“ ja „araabialikkust“, kuid võtab tänapäeval ja võttis eriti araabia rahvusluse kõrgajal 1950.–1960. aastatel kokku araablaste identiteedi, ajaloonägemuse, rahva ja kogu araabia olemuse. `Urūba peab siduma Süüria eri konfessioonid üheks araabia rahvaks, tasandama kõik ajaloolised ja usulised vastuolud, ja selle täideviijaks on Ba`ath’i partei, mis `urūba kaudu igasse eluvaldkonda imbub. Kuid 2011. aastast on Süüria võimud teinud alaviitide religiooni koha pealt siiski järeleandmisi, lubades selle mainimist riiklikus ajakirjanduses ja nüüd alaviitide usuorganisatsioone lausa mahitades. Võib rääkida koguni teatavast alavismipuhangust.
Arvustuste rubriigis analüüsib Indrek Peedu Rein Raua sissejuhatust kultuuriteooriasse.
Ilukirjandust esindavad saksakeelse modernistiku luule üks suurkuju Ingeborg Bachmann ja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho. Joonistustega esineb Andrei Kedrin.
Järjejutuna ilmub Galileo Galilei (1564–1642) viimane, 1638. aastal ilmunud teos Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt (tlk Mailis Põld), milles Itaalia füüsik, astronoom ja filosoof võtab kokku oma senised füüsikaalased uuringud. Dialoogi vormis üles ehitatud raamatus käsitleb Galilei tänapäeva mõistes materjaliteadust ja kinemaatikat, mis ongi kaks pealkirjas nimetatud uut teadusharu. Ta sõnastab inertsiseaduse ja vaba langemise seadused, paneb aluse mehaanikale, võtab kokku oma pendli- ja kaldpinnauuringud, arutleb lõpmatuse üle, käsitleb materjalide vastupidavust ja selle põhjusi ning ühtlast ja kiirenevat liikumist, ennetades Stephen Hawkingi sõnul sellega Isaac Newtoni liikumisseadusi. Tegu on hilisemat teadust enim mõjutanud Galilei teosega, mis lõhkus seni kehtinud Aristotelese maailmakäsituse.
NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee. Vt ka www.facebook.com/AjakiriAkadeemia/
Koostanud Indrek Ude
