Akadeemia 10. nr tutvustus — usupuhastuse erinumber



Akadeemia 10. nr tutvustus — usupuhastuse erinumber
Seekordne Akadeemia on pühendatud reformatsiooni 500. aastapäevale

Usupuhastuse 500. aastapäevale pühendatud erinumbri juhatab sisse Martin Lutheri kaitsekõne, mille ta pidas Wormsi riigipäeval 1521. aasta 18. aprillil.

Olles juba hereetiliste vaadete eest Roomas süüdi mõistetud ja kirikuvande alla pandud, sai ta veel kord võimaluse Saksa-Rooma keisri Karl V, kõrgete kirikutegelaste ja ilmalike võimukandjate ees riigipäeval oma seisukohti põhjendada või oma raamatutest lahti ütelda. Teatavasti jäi Luther teoloogina vankumatuks. Järgmisel hommikul kutsus keiser Karl V sealsamas enda juurde kuurvürstid ja hulga vürste ning küsis neilt, mis peaks nüüd edasi saama. Kui need palusid mõtlemisaega, laskis keiser neile ette lugeda (algul prantsuskeelses originaalis ja siis saksa tõlkes) oma arvamusavalduse, mis saadeti seejärel Rooma ja loeti seal ette 11. mail toimunud konsistooriumil. Karl V teadaandele, milles keiser jäi vankumatult kiriku senise õpetuse juurde, järgnes sama aasta 8. mail Wormsi edikt, millega keelati Lutheri kirjutiste lugemine ja levitamine ning kuulutati ta lindpriiks — keegi ei tohtinud teda enda katuse alla võtta. Tänu Saksi kuurvürsti Friedrich III Targa abile oli Luther selleks ajaks juba varju leidnud Wartburgi lossis Eisenachi lähedal.

Thomas-Andreas Põder läheneb reformatsioonile teoloogilisest vaatepunktist, nähes seda esmajoones religioosse uuenemisliikumisena. Samas tuleb tõdeda, Lutherist lähtunud usupuhastus on veel tänapäevalgi kriitikat esile kutsunud. Ühe etteheitena võidakse viidata religioosse ühtsuse fataalsele lõhkumisele, kiriku ühtsuse kadumisele, kristliku õhtumaa lagunemisele. Teine etteheide on, et reformatsioon tähendab religiooni jaoks fataalset ilmalikustumise algust. Kuid religioon ja kriitika ei ole ega pea olema vastandid, vaid religioonikriitika võib taotleda religiooni uuenemist ja aidata sellele kaasa, esitades ikka ja uuesti küsimusi selle autentsuse, identiteedi ja tõe kohta. Aga kuidas siis ikkagi võiks sõnastada reformatsiooni koodi, selle võtmesõnumit? Martin Lutheri ja reformatsiooni peamiseks pärandiks on reformatsiooni vallandanud ja selle keskmes olev usku, kirikut ja maailma uuendav positiivne sõnum. Kristliku usu tõde avaneb seekaudu, kui evangeeliumi väes avastatakse iseend Jumala kohalolus, s.t lähtuvana Jumala loovast, lepitavast ja pühitsevast tegutsemisest. Seega leiab inimene uskudes oma identiteedi väljaspool iseennast radikaalselt erinevas — Jumalas, kes on talle evangeeliumis ületamatult lähedal ja lähedane. Nii on usk inimese ja maailma võimalustehorisondi ääretu avardumine. See, mis paistab maailma võimaluste horisondil võimatu, avardub Jumala ligiolus, tema võimalusteruumi olevikus. Seda võimatu võimalikkust võib nimetada eshatoloogiliseks olevikuks ja seda eshatoloogilist olevikku tõotab evangeelium. Seal, kus see sünnib, toimub usu ja kiriku puhastumine ja uuenemine. Nii võiks Lutheri ja reformatsiooni tähendus tänapäeval olla lõppkokkuvõttes tõdemus, et võimatu on võimalik ka praegu.

Anne Burghardt heidab pilgu luterluse levikule maailmas ning kirjeldab, millised on enamikku maailma luteri kirikutest ühendava kirikuosaduse Luterliku Maailmaliidu tegevuse esmatähtsad suunad. Viimase saja aasta jooksul on luterluse levikus leidnud aset oluline geograafiline muutus. Kui 1928. aastal elas 91% kõigi luteri kirikute liikmetest Euroopas, siis 2015. aastal olid protsendid järgmised: 52% luterlastest elas Euroopas, 7% Põhja-Ameerikas, 27% Aafrikas, 13% Aasias ja 1% Ladina-Ameerikas. Need arvud näitavad ilmekalt raskuskeskme liikumist lõunapoolkerale ning luterluse muutumist üha polütsentrilisemaks. Kui 16. sajandi reformatsioonist alguse saanud luterlikku traditsiooni kuuluvad kirikud elasid pikalt suuresti monaadidena, suheldes lähemalt vaid oma ema- ja naaberkirikutega, siis Luterliku Maailmaliidu kaudu on nüüdseks rohkem kui 95% kõigist maailma luteri kirikutest ühendatud kiriklikku osadusse, mille tegevus ulatub teoloogilisest uurimistööst diakoonia, arengu- ja humanitaarabini. Üleilmse osadusena peab ta rahvusvahelisi kõnelusi teiste kirikute või kirikuosadustega, nagu nt roomakatoliku kirik, anglikaani kirik, õigeusu kiriku Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhaat, Reformeeritud Kirikute Maailmaosadus jt. Peale õpetusküsimuste arutamise pööratakse järjest enam tähelepanu ühistele jõupingutustele hädasolijate abistamisel.

Wolfgang Schäuble vaatleb reformatsiooni ja poliitika puutejooni. Kuigi reformatsioon sümboliseerib kahe „valitsuse“ lahknemist, on see viinud ka religiooni äärmusliku politiseerimiseni. Reformatsioon väärtustas märkimisväärselt isiklike moraaliotsustuste tähtsust usulistes ja lõpuks ka poliitilistes küsimustes, kuid tegi ühtlasi võimalikuks — vähemalt Saksamaal — uusajaeelse patriarhaalse ja autoritaarse riigi püsimise. Saksa protestantism peab selle keerulise pärandi nüüd sirge seljaga ja enesekindlalt vastu võtma, et rakendada oma parimad võimed tulevikku suunatult 21. sajandi ühiskonna teenistusse. On tõsi, et reformatsioon põhjustas Euroopas konflikte ja reformatsiooni on sageli käsitatud kui Euroopa lõhenemise põhjust. Euroopa ühinemise visioon seevastu ammutas sageli jõudu reformatsioonieelse keskaegse maailma romantilistest igatsustest. Kuid seda seisukohta võib väljendada ka teistmoodi. Reformatsioon õpetas Euroopat religioosse pluralismiga toime tulema. Ning alles siis, kui me pluralismi tunnistame — ja tänapäeval me teeme seda —, saame taas otsida ühendavat ja siduvat.

Jüri Kivimäe selgitab, et reformatsiooni sihtide ja erijoonte mõistmiseks Eestis annab võtme nn rahvusküsimus. Eesti ala rahvastiku suuruseks 16. sajandi keskpaigas on pakutud 250 000–300 000 inimest, kellest enamik olid feodaalisandaist sõltuvad eesti talupojad. Kõrvuti eksisteerisid alamsaksa keel ja eesti keel, sakslastest sisserännanute kitsas kiht ning maa pärisrahva ehk mittesakslaste laiad hulgad. Ja seetõttu pidid Saksa ülikoolides käinud ja mõnel juhul otse Lutherit kuulanud noored mehed kirjaoskamatutele eestlastele ristiusu põhitõdesid selgitama „mittesaksa keeles“. Ometi jõudsid trükitud raamatud Saksa keeleruumi idaserval asuvale Liivimaale juba 15. sajandil ning järgmisel sajandil kuulusid need lahutamatult Liivimaa kultuuriellu. Tuleb silmas pidada, et 16. sajandil trükitud eestikeelset vaimulikku kirjandust kasutasid ennekõike kirikuõpetajad, jutlustajad, kelle kaudu said eestikeelsest jumalasõnast osa kõik mittesaksa koguduse liikmed, ilma et nad ise oleksid osanud lugeda või kirjutada. Teise kultuurivaldkonnana mõjutas reformatsioon Liivimaal tugevalt kooliasjandust. Lutheri haridusideid püüti Eesti alal järgida üllatavalt täpselt, eriti Tallinnas. Juba 1525. aastal tegi Tallinna üks reformaatoreist, Johann Lange ettepaneku luua Niguliste kiriku juurde uus kool laste õpetamiseks, kuigi koole oli Tallinnas loomulikult tegutsenud ka varem. Kolmandaks avaldas reformatsioon nii otsest kui kaudset mõju eesti keele arengule ja kirjakeele kujunemisele. Kuigi piibli tõlke keel toitus ka rahvakeelest, on selge, et piibli keelest kasvas omakorda välja eesti kirjakeel, milles on praeguseni säilinud sadu alamsaksa keelest otseselt laenatud sõnu ja saksa keelest tõlgitud väljendeid.

Kuna preestrite abielud on katoliku kirikus keelatud alates 1022. aastast, siis saab veel üheks reformatsiooni uuenduseks pidada pastoriperet. Kristjan Luhametsa andmetel oli esimene Eestis laulatatud pastor Hermann Marsow (u 1485–1555), kes abiellus 1525. aastal Tallinnast pärit nunnaga. Siit edasi on perekond vaimulike seas juba sama tavaline nagu ühiskonnas tervikuna. Kuna vaimulike osakaal on ühiskonnas alati võrdlemisi väike, on see kaasa toonud palju sidemeid vaimulike perekondade vahel. Esimene laulatus, kus üks vaimulik abiellus teise vaimuliku tütrega, toimus Eestis teadaolevalt 1535. aastal. On võimalik tuvastada umbes 2745 luterlikku vaimulikku, kes on alates reformatsioonist kuni meie päevini olnud ametis Eestis Tartu rahu piiridesse jääval alal. Nende seas on ka peresid, kust on sirgunud lausa 11 (Haller), 12 (Knüpffer), 13 (Winkler) ja 14 vaimulikku (Hasselblatt ja Mickwitz). 22 vaimulikuga troonib edetabelit perekond Hörschelmann. Tänapäeval on Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus kokku 212 vaimulikku — neist 18 on kirikuõpetajate pojad, kuid kolmanda põlvkonna esindajaid on nende hulgas vaid neli.

Maakeel, emakeel ja isamaa — need meile kõigile südamelähedased ja identiteeti kinnistavad sõnad on esimest korda kirja pandud ja kasutusel olnud kirikukirjanduses. Tõnu Tenderi kirjutisest selgub, et nende kirjalik esmakasutus eesti keeles jääb üsna samale ajale: isamaa on esmakordselt kirja pandud 16. sajandi lõpul (1587–1595) jesuiit Laurentius Boieruse 41 realises tekstis. Kaks ülejäänud sõna — maakeel ja emakeel — on leitavad 17. sajandi algusest Tallinna Pühavaimu kogu¬duse õpetaja Georg Mülleri püha¬päevaste eestikeelsete jutluste tekstides. Need kolm kiriku¬kirjanduses käibinud sõna on alles hiljem jõudnud ilmalikku kasutusse, sh aja- ja ilukirjandusse, tarbetekstidesse. 19. sajandi II poolel rahvusliku agitatsiooni ajal omandasid emakeel ja isamaa rahvusromantiliselt ideologi¬seeritud tähendusvarjundi, maakeel jäi paari-kolmekümne aastaga kirjalikus keele¬kasutuses tagaplaanile.

Jonathan Zittell Smith annab ülevaate termini „religioon“ kasutuse ja arusaamise märkimisväärsest laienemisest alates 16. sajandist. Joseph de Acosta jaoks oli religioon uskumuste süsteem, mis tekitab tseremoniaalse käitumise (1590). 1614. aastal eristab Edward Brerewood perekonna „religioon“ nelja eri „sorti“ — kristlus, muhameedlus, juutlus ning idolaatria. Kõige püsivamaks töövahendiks on osutunud kategooria „maailmareligioonid“ või „universaalsed religioonid“, mille tõi kasutusse Cornelius Petrus Tiele (1884). Järgnevad uurijad laiendasid maailmareligioonide arvu seitsmeni, ühendades Tiele kaks „eetiliste religioonide“ kategooriat veidras pluralistliku etiketi kehtestamise ettevõtmises: kui kristlus ja islam lähevad arvesse maailmareligioonidena, siis oleks ebaviisakas välja jätta judaism. Samuti, kui juba kaasata budism, siis ei saa ju ometi eirata hinduismi. Ja lisaks, kui juba budism, siis peab kaasama ka Hiina ja Jaapani religioonid. 20. sajandil on religiooniuurijate seas laiema heakskiidu osaliseks saanud antropoloogiline religioonidefinitsioon, mille on sõnastanud Melford E. Spiro (1966): „tegu on institutsiooniga, mis seisneb kultuurimustriliselt kujundatud lävimises kultuuriliselt postuleeritud üleinimlike olenditega“, kusjuures järgnevad ümbersõnastused on püüdnud asendada „üleinimlikku“ mõistega „üleloomulik“. Lõpuks esitab Smith oma seisukoha. „Religioon“ ei ole pärismaine kategooria; see on mõiste, mille uurijad on loonud omaenda intellektuaalsete eesmärkide täitmiseks ja selle defineerimine on seega nende teha. See on teise astme üldine kontseptsioon, millel on distsiplinaarse horisondi rajamisel samasugune roll nagu mõistel „keel“ keeleteaduses või „kultuur“ antropoloogias. Ilma sellise horisondita ei ole distsiplinaarne religiooniuurimine võimalik.

David Kaplan (tlk Anto Unt) sõnastab järjejutuna ilmuvas, klassikaks saanud tekstis „Demonstratiivid“ (1977, avaldatud 1989) indeksiliste väljendite laiahaardelise käsitluse alused. Käsitlus lähtub ideest, et sellised keelelised vahendid on otseosutavad, s.t nad osutavad fregeliku tähenduse (Sinn’i) vahenduseta. Siinses tekstis toob Kaplan sisse mõned oma viljakad eristused: puhaste indeksikaalide (nt ʻmina’, ʻpraegu’) ja tõeliste demonstratiivide (nt ʻsee’) vahel — viimased vajavad harilikult kaasnevat demonstratsiooni (nt žesti), esimesed aga mitte; eelteoreetilise tähendusemõiste kahe koostisosa vahel: karakter (keelereegel, nt et ʻmina’ osutab alati kõnelejale) ja sisu (see, mida öeldakse, midagi propositsiooni (või selle osa) taolist); ning lausungikonteksti (karakter määrab igas lausungikontekstis sisu) ja väärtustusolukorra (sisu määrab igas väärtustusolukorras ekstensiooni) vahel. Ühtlasi esitab Kaplan formaalse süsteemi indeksikaalide käsitlemiseks.

Arvustuste osas mõtestab Priit Rohtmets Tarmo Piiri koostatud Villem Reimani ja Jaan Tõnissoni kirjavahetust. Numbrist ei puudu ka luuleread, nendeks on Toomas Kiho „Martin Lutheri kingad“. Teemakohased pildid on valitud Herman Talviku kunstipärandist.

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare