AKADEEMIA 3. nr tutvustus: põllumajandustoetustest loomade marginaliseerimiseni



ALEKSEI LOTMAN
Aleksei Lotman, Akadeemia autorFoto: Ingmar Muusikus

Värskes Akadeemias vaagitakse teiste teemade hulgas Euroopa Liidu põllumajanduspoliitkat ja nõukogude liidu õigust.

25. veebruaril möödus sada aastat Eesti õigusteoreetiku Ilmar Tammelo sünnist. Ta õppis Tartu ülikooli õigusteaduskonnas aastatel 1937–1943, 1947–1948 töötas Heidelbergi ülikoolis, seejärel siirdus Austraaliasse, kus pärast kohustusliku sisserändajate programmi läbimist õppis Melbourne’i ülikoolis õigusteadust ja filosoofiat. Seejärel võeti Tammelo uurimisassistendina tööle Sydney ülikooli õigusteaduse ja rahvusvahelise õiguse osakonna väikesesse kosmopoliitilisse enklaavi, mida juhtis professor Julius Stone. Stone’i osakonna teadlased seadsid kahtluse alla üldise õiguse (common law) eeldused ja metodoloogia. Enamik Austraaalia õigusteadlastest kuuluski nimetatud suuna viljelejate hulka ja pidas Tammelo suhtumist õigusdoktriini lausa ketserlikuks. Nimelt on see avara mõttelaadiga teadlane kirjutanud, et kohtunike ülesanne pole mitte ainult seadust rakendada, vaid ka seadust arendada, nende tõlgenduspüüdluste juurde kuulub ka loov tegevus; seaduse tõlgitsemine on teatud määral juriidiline konstrueerimine, s.t seaduse loomine. Artikli autorit Michael Donald Kirbyt (tlk Kalle Hein) õhutas Tammelo uurima nõukogude õigust. Kui mitte muud, siis Kirby sõnul näitas tema analüüs vähemalt Nõukogude juhtkonna lakkamatut janunemist selle järele, et nõukogude argielu valitsev kimäärlik õigus saaks omamoodi pühakirjaliselt legitimeeritud. Samas andis puhkenud arutelu nõukogude teooria petlikkuse ja illusoorsuse üle õppetunni, et ka Austraalia ühiskond on esitanud enda kohta mitmesuguseid vääri seisukohti, mis on kaugel tõest. Sissejuhatuses eestikeelsele kogumikule Varased tööd (1993) võtab Peeter Järvelaid kokku kaks Tammelo kirjutiste selgelt eristuvat iseloomulikku joont, „tegelikkuse range, loogikal põhinev analüüs“ ja „kosmiline vaade, mis otsib täiust ja ühtsust (sarnanedes platonismiga ja piirnedes ajuti müstitsismiga)“.

Eli Pilve jätkab Asutavas Kogus vastu võetud maaseaduse (10. okt. 1919) ümber toimunud poliitilise võitluse analüüsimist, keskendudes rahvaerakonna ja maaliidu meelemuutustele, nende reformikavade kaldumisele järjest paremale. Võrreldes Asutava Kogu valimiseelse ajaga oli rahvaerakond eesotsas Jaan Tõnissoniga jõudnud läbi teha järjekordse täieliku muutumise, asudes Asutavas Kogus kirglikult kaitsma kampaania ajal ühiskonda kahjustavaks nimetatud mõisamajapidamisi. Konstantin Pätsi juhitud maaliidu eelnev lubadus asutada 40 000 uut talu jäi vaid brošüüri kaante vahele. Lõpuks leidsid mõlemad erakonnad, et maaküsimus on ennekõike majanduslik, mitte poliitiline probleem; nõudsid eraomandi puutumatuse deklareerimist ning selle teostamist praktikas, soostudes lubama eraomandi kõrvale ka põlisrenti. Mõisad tuli võõrandada järk-järgult ja tarvidust mööda ning üksnes õiglase tasu eest, jättes 300-tiinused mõisasüdamed ja kirikumõisad tervikuna üldse puutumata. Kuid Asutavas Kogus vastu võetud seadus sai ikkagi tööerakonna ja sotsiaaldemokraatide näo. Eduard Laaman märgib õigusega, et see tuli nii radikaalne erakordsete aegade poliitilistel mõjutustel ja et riik pidi tegema suuri pingutusi uusasunike aitamiseks, kuid see-eest rahustas see rahvast ning ohtlikult käärivast maaproletariaadist sai riiki kandev tasakaalukas talupoeg. Seevastu eeldasid maaliit ja rahvaerakond, et maaküsimusel, sel majanduslikul probleemil, pole seost Eesti rahvaväe võitlustahtega. Selline suhtumine oli omane suurtele väejuhtidele nagu keiser Napoleon või kuningas Karl XII — sõdurid lähevad ja võitlevad, kui mina käsin. Selge, et seal küsimusi ei olnud. Eesti Rahvaerakonna ja Eesti Maarahva Liidu agraarpoliitika jälgimisel, vastupidi, on pahatihti võimatu vältida küsimust: millele nad lootsid?

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP, peaaegu 40% ühisest eelarvest) keskkonnamõju on olnud juba pikemat aega keskkonnakaitsjate murelaps. Aleksei Lotmani ja Kuno Kasaku analüüsid näitavad, et otsetoetused, mis moodustavad lõviosa ÜPP eelarvest, kujutavad endast ilmselt keskkonnakaitseliselt kahjuliku subsiidiumi näidet. ÜPP teiste instrumentide, sh esimese samba „rohestamise“ ja teise samba eelarvest rahastatud põllumajanduskeskkonna toetuste mõju ei suuda ilmselt otsetoetuste negatiivset mõju tasakaalustada. Kõnealusest rahajagamise viisist ei paista olevat ka nähtavat sotsiaalmajanduslikku kasu, sest kriis tabas turuolukorra muutudes tootjaid toetustest hoolimata. Toetuste ebavõrdsus moonutab konkurentsi ühisturul, nende osaline ümberjagamine tekitab samuti vaid kibestumist. Ilmselt ei leidu mõistlikku põhjust, miks peaks sellist ebaratsionaalset rahakulutamist pärast 2020. aastat jätkama. Sellega ei soovi autorid väita, nagu suudaks turg lahendada kõik põllumajandusega seotud mured, kuid avalikku raha tuleks siiski jagada selgelt sõnastatud avalike hüvede saavutamise või säilitamise eesmärgil, nagu seda on näiteks põllumajanduslikust elurikkusest hooliv vastutustundlik tootmine.

John Berger räägib oma essees (tlk Silver Rattasepp) loomade marginaliseerimisest, protsessist, mille käigus purustati kõik varem inimest ja loomi vahendanud traditsioonid. 19. sajandi Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas hakkas järk-järgult kaduma nende ühine, kuid samas paralleelne, sarnasusi ja erinevusi koos hoidev eluilm, millest inimene sai teadlikuks kohates looma pilku. Tööstusrevolutsiooni esimestel etappidel kasutati loomi masinatena. Hiljem, niinimetatud postindustriaalsetes ühiskondades koheldakse neid toormaterjalina. Toiduks tarvilikke loomi töödeldakse nagu tööstuskaupu. Kuid kultuuriliselt on loomade marginaliseerimine keerulisem protsess kui füüsiliselt — vaimuilma loomi ei saa niisama lihtsalt laiali ajada. Ütlused, unenäod, mängud, lood, ebausud, keel ise kutsuvad nad tagasi. Vaimuilma loomad pole mitte laiali aetud, vaid üle võetud teistesse kategooriatesse, nii et kategooria loom on kaotanud oma keskse tähtsuse. Enamjaolt on nad üle võetud perekonda, mille näiteks on disnilik ühiskondlike suhete projitseerimine loomariiki, ja spektaaklisse, mida võimaldavad näiteks loodusesse paigutatud kaamerad. Ja nii ongi loomad alati need, keda vaadeldakse. See, mida me neist teame, näitab meie võimu ja nõnda ka seda, mis meid nendest lahutab. Mida rohkem me teame, seda kaugemal nad on. Ja mitte kusagil loomaaias ei saa külastaja kohata looma pilku. Parimal juhul looma pilk vilksatab ja liigub siis pimesi taamale. Nad on kohtumiste vastu immuunseks muudetud, sest mitte miski ei saa enam täita nende tähelepanus keskset kohta. Just selles seisnebki nende marginaliseerimise viimne tagajärg. See pilk looma ja inimese vahel, mis võis mängida otsustavat rolli inimühiskonna arengus ja millega kõik inimesed nii või naa kuni ajani vähem kui sajand tagasi alati koos elasid, on lämmatatud.

David Herbert Lawrence’i (1885–1930) industrialismi- ja modernsusekriitikat on võrdlemisi lihtne ühte patta panna Briti 19. sajandi antiindustrialistlikku traditsiooni ja hoiakut väljendavate kirjanike ja mõtlejatega, kelle jaoks tähendas nn „masina päralejõudmine“ inimese mehhaniseerimist, kalkuleeriva ja omastava mentaliteedi levimist, inimliku soojuse kadu ning kogukonnatunde vaesestumist. Ent leidub ka autoreid, kelle arvates Lawrence'i industrialismikriitika peidab endas pigem filosoofilist hoiakut olemise suhtes kui ajaloolist seisukohavõttu ühiskonnas aset leidvate kultuuriliste muutuste kohta. Viimasele suunale toetudes ja seda edasi arendades vaatleb Indrek Männiste Lawrence’i filosoofilist suhet ühe peamise modernsuse antusega: moodsa tehnikaga. Autor väidab, et Lawrence’i kriitilisus moodsa tehnika kõikehaarava loomuse ja kohalolu teemal külgneb olulisel määral Martin Heideggeri tehnikafilosoofiaga. Sarnaselt Heideggeriga on võimalik ka Lawrence’i tehnikataju tõlgendada seguna romantiseeritud nostalgiast kadunud aegade idealiseeritud mõttepildi järele ning mõtterikka pilguheiduna modernsusesse. Oluline on, et tehnika pole ka Lawrence’i jaoks pelgalt moodsate masinate instrumentaalne loomulaad, vaid unikaalne mõistmise viis või „ilmsikstoomine“, mille kaudu vormitakse meie igapäevakogemusi ning mis alles teeb võimalikuks nii tööstuslikud tootmisprotsessid ning modernse ilmavaate. Üks tähtsamaid aspekte, mis Heideggeri tehnikaanalüüsist koorub ja mis olulisel moel ka Lawrence’i loomingus peitub, on asjaolu, et moodsa tehnika olemus on ontoloogiline: ta võrsub meie erilisest modernsest olemisviisist. Säärane moodsasse olemisse heidetus painab selgesti Lawrence’it ja tema kirjanduslikke karaktereid ning seda laadi ängistus leiab sagedasti väljendamist selles, kuidas Lawrence’i tegelased igapäevaselt suhestuvad moodsa tehnika ilmingutega.

Meelis Süti ja Ants Parktali artikkel on jätkuks nende varasemale kirjatööle „Mõtisklusi psühhoanalüüsi eestistamisest“ (vt Akadeemia, 2015, nr 7), milles nad käsitlesid sugri-mugri (uuendatud tähissõna soome-ugri keeli kõnelevate rahvaste kohta) juurtele tugineva emakeelse psühhoanalüüsi ehk meelesõõlamise olulisust inimmeele mõistmisel. Artiklis võetakse kommenteeritult kokku Wilfred R. Bioni raamatu Õppimine kogemusest (Learning from Experience) 27. ja 28. peatükk ning püütakse avada autori mõtteviisi, keskendudes ühele tema koostatud metapsühholoogia kesksele mõistele, milleks on „tarimine“ (ingl containing), ja sellega seotud mõistete ning määratluste eestistamisele. Artikli teine osa koosneb mõnede Bioni mõistete eestistatud sõnastikust, vastete leidmise kirjeldusest, nende sobivuse põhjendamisest ja psühhoanalüütilistest selgitusest. Jutuks tulevad alfatalitlus, alfasugemed, beetaosised, tärganud aim, oletus, tarimine, kahassuhe, oodatu, oodatav ja ilmamine/nägemus.
Toomas Kiho luuletus häälestab sotsiaalseid alatoone, Indrek Hirve lüürika pingestab meelelisi noote. Ove Maidla fotogravüürid räägivad rohkem kui sada värssi.

Järjejutuna ilmub Galileo Galilei (1564–1642) viimane, 1638. aastal ilmunud teos "Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt"(tlk Mailis Põld), milles Itaalia füüsik, astronoom ja filosoof võtab kokku oma senised füüsikaalased uuringud. Dialoogi vormis üles ehitatud raamatus käsitleb Galilei tänapäeva mõistes materjaliteadust ja kinemaatikat, mis ongi kaks pealkirjas nimetatud uut teadusharu. Ta sõnastab inertsiseaduse ja vaba langemise seadused, paneb aluse mehaanikale, võtab kokku oma pendli- ja kaldpinnauuringud, arutleb lõpmatuse üle, käsitleb materjalide vastupidavust ja selle põhjusi ning ühtlast ja kiirenevat liikumist, ennetades Stephen Hawkingi sõnul sellega Isaac Newtoni liikumisseadusi. Tegu on hilisemat teadust enim mõjutanud Galilei teosega, mis lõhkus seni kehtinud Aristotelese maailmakäsituse.

NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee. Vt ka www.facebook.com/AjakiriAkadeemia/
Koostanud Indrek Ude

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare