Akadeemia 8. nr tutvustus



INDREK HIRV
INDREK HIRVFoto: TERJE LEPP

Inimkond on Maal eksisteerinud tühise osa universumi 13,8 miljardi aasta pikkusest elueast. Ometi näitavad mitmete füüsika fundamentaalkonstantide (nt elektroni laeng ja mass, valguse kiirus jne) ning neist tuletatud suuruste (nt interaktsioonide suhtelised tugevused) väärtused, nagu võiks universum olla spetsiaalselt inimese jaoks kohandatud. Vaid tühine erinevus praegustest väärtustest tekitanuks universumi, kus poleks galaktikaid, tähti ega planeete — ning loomulikult mitte ka universumit uurivaid arukaid vaatlejaid. Kui nõrk antroopsusprintsiip on lihtsalt tõdemus, et universumi füüsikalised omadused lubavad vaatleja eksistentsi, siis tugev antroopsusprintsiip — universum peab olema selliste omadustega, mis lubavad temas teatud ajajärgul elu teket — on väide, mille seletamine ja põhjendamine kipub teadusele üle jõu käima. Paljud kosmoloogid pooldavad multiversumi ideed, mille kohaselt eksisteerib lõpmatu hulk erinevate parameetritega universumeid, mille hulgas on siis ka (vähemalt) üks inimesele sobiv. Samas ei saa teiste universumite olemasolu teaduslike meetoditega tõestada. Kontrollimatute multiversumiteooriate vohamist peetakse koguni ohuks teaduse prestiižile. Kosmoloogial kui teadusharul, mis uurib universumit kui tervikut, on vaid üks uurimisobjekt, statistilised üldistused pole seal võimalikud. Laurits Leedjärv jõuab oma artiklis järeldusele, et pigem tuleks leppida asjaoluga, et inimene ja tema teadvus on universumi paratamatud koostisosad ning mitte püüda mõista universumit kui masinavärki, mis toimib vaid oma objektiivsete seaduste järgi. Las inimteadvus olla selle masinavärgi osa ning kui kellegi filosoofiline hoiak lubab, siis kas või eesmärk või lõppsiht, loomuliku arengu tulemus.

Marek Voldi artikkel käsitleb esteetikute, eeskätt esteetilise hoiaku teoreetikute implitsiitset, ent ambitsioonikat eeldust (nn ontoloogiline universalism), et esteetilise hoiaku saab võtta ükskõik mille suhtes. Kuna esteetilise hoiaku rakenduspiirkonna mõttekas uurimine eeldab esteetilise hoiaku määratlust, lähtub autor 20. sajandi perspektiivis kõige tuntumast, Jerome Stolnitzi teooriast. Selles määratletakse esteetilist hoiakut „ükskõik millisele teadvustatud objektile ainult tema enda pärast osutatava huvitu ja sümpaatilise tähelepanu ning kontemplatsioonina“. Stolnitzi väitel lubab see definitsioon tal järelda, et esteetilise hoiaku võib võtta mis iganes asja suhtes, ning ta leiab selle veendumuse kinnituseks kaks asjaolu. Esiteks, empiirilis-kultuurilises plaanis on inimesed huvitult kogenud ja nautinud asju, mida meie — ent ka eelnevad põlved ja teised kultuurid — oleme pidanud täiesti ebaesteetiliseks. Kogemuse piiride avardumise näiteks peab Stolnitz viimase 150 aasta kunsti, mille ainestik on tavamõistuse hinnangul täielikult ebaesteetiline. Teiseks, kontseptuaalses plaanis ei määratle Stolnitz esteetilist mitte (kitsalt) meelelise, vaid (avaralt) tähelepanu mõiste kaudu. Artiklis analüüsitakse psühholoogilisi, füsioloogilisi, kontseptuaalseid ja mitmeid objekti mõistele tuginevaid kaalutlusi ontoloogilise universalismi vastu. Kuigi need kaalutlused osutavad kõne all oleva vaate ebakohtadele ja nõrkustele, ei seisne nende tähtsus mitte otseselt kukutavas, vaid kaudselt seletuslikus jõus — nad aitavad markeerida neid kontseptuaalseid, episteemilisi, ontoloogilisi eeldusi, millest õigupoolest sõltub vastus küsimusele: kas igat asja saab võtta esteetiliselt?

Erki Tammiksaar avab, et kõige õigem on pidada Eesti põlevkivi kaevandamise ja -tööstuse alguseks aega, mil allkirjastati dokument raha eraldamise kohta kaevanduse ehitamiseks. Selleks kuupäevaks on 13. veebruar 1917 (ukj). Kaevanduse esialgne ülesanne oli varustada Petrogradi küttega. Kaevanduse rajamisele eelnes paljude Vene inseneride ja keemikute uurimistöö, mis kinnitas põlevkivi väärtuslikkust sõjaolukorras nii kütteainena kui ka keemiatööstuse toorainena. Vene keisririigi kokkukukkumine, millele järgnes kodusõda ning Eesti iseseisvumine, ei tulnud põlevkivi kaevandamisele ning tööstuse arendamisele Venemaal kasuks. 1925. aastal põlevkivi kaevandamine Vene Föderatsioonis lõpetati. Samal ajal kasvas Leningrad tööstuskeskusena üha enam ja vajas aina rohkem energiat. Põlevkivi sobinuks kohaliku kütteainena selleks hästi. 1925. aastal jõudis Leningradi teave põlevkivitööstuse edust Eestis ning Eesti põlevkivimaardla levikupiirist. See saigi otsustavaks teguriks Vene põlevkivitööstuse uuestisünnis. 1927. aastal avastati Oudova põlevkivimaardla ning 1929. aastal tutvusid venelased Eesti põlevkivitööstustega, misjärel otsustati Eestis kasutatud põlevkivitehnoloogiale toetudes üles ehitada oma põlevkiviõlitööstus selleks rajatud Slantsõ linnas. Kuid pärast Stalini võimuletulekut otsustati ikkagi ise vastav tehnoloogia välja töötada. See osutus aga keerukaks, kalliks ning aeganõudvaks, sest puudusid spetsialistid, tööjõud ja moodne kaevandamistehnika. Lisaks leidsid 1930. aastatel paljud Vene insenerid, et Leningradi regiooni majandus ja sotsiaalsfäär ei vaja põlevkiviõli, vaid hoopis põlevkivigaasi. See oli originaalne idee, kuid nõudis tehnoloogilist lahendust põlevkivi süütamiskindluse tagamiseks väga suurtes kateldes. Selline tehnoloogia maailmas aga puudus ja venelaste katsed seda luua enne Saksa-Vene sõja puhkemist jäid tagasihoidlikuks.

Mart Kuldkepp on tõlkinud Rootsi ohvitseri Einar Lundborgi mälestuskatke tema osalemisest vabatahtlikuna Eesti Vabadussõjas nn Rootsi Korpuse koosseisus. Jutustuse kõige intrigeerivam osa vahendab sündmusi 1919. aasta märtsis lahvatanud, lausa rahvusvahelisest skandaalist. Nimelt süüdistati üht Rootsi vabatahtlikku, leitnant Josef Franchit illegaalses värbamistegevuses, mistõttu ta mõisteti tribunali poolt süüdi ning hukati Narvas. Üks sõjakohtu liikmetest oli Einar Lundborg. Näib, et peamine selle episoodi jäädvustamise põhjus seisneb vajaduses kaitsta ennast ja teisi Rootsi Korpuse ohvitsere Rootsi ja Soome ajalehtedes ilmunud kõmulugude taaga eest, mis tõi talle ja teistele asjaosalistele kaela külmaverelise mõrvari maine. Paraku jäi Lundborgi tekst käsikirja ja avaldatakse nüüd esimest korda. Tõlkija väidab järelsõnas, et Lundborgi lugu on puhtsõjalisest küljest väheütlev, kuid see-eest räägib omajagu Vabadussõja sotsiaalajaloolisest küljest, mille juurde kuulus palju muudki peale lahingus käimise ning mille seigad polnud mitte kõik ühevõrra heroilised. Samuti ei peaks „vastuoluderikast materjali“ tingimata kartma. Teise maailmasõja eelses Eestis eelistati vabatahtlike sõjatee keerulisematest külgedest ja sellega seotud probleemidest poliitilistel põhjustel mööda vaadata, mis muidugi ei tähenda, nagu neid probleeme ei oleks olnud või poleks need olnud tõsised. Kuigi Franchi afäär ja muud Rootsi vabatahtlikega seotud skandaalid võivad Vabadussõja-aegseid segaseid olusid arvestades tagantjärele tühiasjadena tunduda, oli nende mõju omaaegse Rootsi avalikule arvamusele küllaltki suur. Sõdadevahelise aja rootslaste silmis, kes 1919. aastal Eestist peaaegu mitte midagi ei teadnud, jättis mahalaskmise skandaalihimuline kajastamine Rootsi ajakirjanduses jälje Eesti mainele tervikuna ning kinnistas orientalismi kalduvaid stereotüüpe Läänemere idakaldast kui „metsikust idast“, kus võis igasuguseid barbaarsusi ette tulla.

Kogu selle tõsimeelsuse juures avaldame ka Indrek Hirve lüürilisi värsinoote ja Toomas Kiho süümeluuletuse. Peeter Alliku eelmisest sajandist pärit visandid aitavad peeglisse vaadata.

Selles numbris ilmub lõpuosa Galileo Galilei (1564–1642) viimasest, 1638. aastal ilmunud teosest Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt (tlk Mailis Põld), milles Itaalia füüsik, astronoom ja filosoof võtab kokku oma senised füüsikaalased uuringud. Piret Kuusk omakorda teeb põhjaliku kokkuvõtte tema elust ja panusest maailma teaduslukku.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare