Akadeemia 9. nr tutvustus
85. rektor tõdes oma kõnes, et Eesti jaoks on Tartu ülikool kui eestlaste mälupaik, üks kesksemaid asutusi, mis eesti rahvust, kultuuri ja keelt peaksid hoidma ja edendama, ning just nende hoidmine ja edendamine on Eesti mõte. Samas on eelneva viie aasta jooksul jätkunud ülikooli rahvusvahelistumine — asend edetabelites kerkis u 200 koha võrra. Tartu ülikool on saanud ka Kesk- ja Ida-Euroopa ülikoolide eestkõnelejaks Euroopa tippülikoolide võrgustikes GUILD ja LERU. Lõpetuseks rõhutas Kalm, et üheks ülikooli ja ka rektori tähtsaimaks ülesandeks on arusaama tekitamine ühiskonnas kõrghariduse ja teaduse kohast meie tuleviku loomisel. On vajalik, et ühiskonnas kasvaks arusaam ja mõistmine, et õppejõu ja teadlase töö on ühiskonna huvides; ülikooli investeeritud üks euro toob Eestis tagasi seitse eurot; eesliiniteadus on see, millele tugineb ülikooliharidus; teadlaseks olemise lahutamatu osa on oma teadmiste edasiandmine ehk õpetamine; teaduspõhine on parem kui uskumuspõhine; õppejõu ja teadlase elu on huvitav ega pea olema vaene ning elatud pere ja laste arvelt; õppejõud ja teadlane ei sega otsustajaid, vaid on ühiskonnas oma ala hinnatud asjatundja.
Toivo Maimetsa essee on üks võimalik lugu Eesti mõttest. Sõnakombinatsioon „Eesti mõtte lugu“ on eesti keeles võimalusterohke. „Eesti“ võime kirjutada väikese algustähega, ja siis võtame oma mõtteloo aluseks eesti soost mõtlejad. Suure algustähega kirjeldab see arusaamade kogumit, mis on pärit Eestiga seotud õpetlastelt ja kirjeldab palju suuremat osaliste ringi. Ka sõnad „mõtte“ ja „lugu“ võime kirjutada nii kokku kui lahku. Esimesel juhul on tegu Eestiga seotud teadus- ja kultuuriinimeste ideede kogumiga, teisel juhul võib see sõnaühend meile rääkida mõtte ajaloolisest arengust või hoopis „asja mõttest“. Vaatamata mitmetähenduslikkusele on oluline, et kõik, kes praegu Eesti teaduses ja laiemalt kultuuris tegutsevad, on osa ühest järjepidevusest, mis ulatub üle ruumi ja üle aegade, ent samas „töötab“ praeguses ajas ja praeguses kohas. Eesti mõtte järjepidevuse tingivad ja samas ka tagavad eesti keel, loodusruum ja inimesed.
Rein Taagepera on koostanud Maa rahvaarvu muutumise andmestiku alusel mustri, mis paistab koosnevat kahest osast. Inimkonna koidikul tõusevad andmepunktid kõigepealt ühtlaselt ja kaarduvad hiljem üha järsemalt üles. Siis aga rahvaarvu kasv lakkab järsku aastail –150…400 ja see arv pigem isegi langeb. Seejärel sama muster kordub. Kõver hakkab taas peale maheda tõusuga, kaardub jälle üha järsemalt üles, kuni hakkab taas lauguma umbes 1980. aastal. Kogusummas näeme rahvaarvu kasvus kahte ajajärku: koidikust 400. aastani ja sealt edasi. Neid ajajärke eraldab selge jõnks. Autori koostatud võrrand pakub ka projektsiooni tulevikku. Juhul kui maailma rahvaarvu muutumine peaks jätkuma selle kõvera järgi, mida ta on järginud aastail 400–2017, siis ta tõesti tasanduks 10,2 miljardi kandis aastal 2100. Aga midagi väga põhilist näis muutuvat inimkonna rahvaarvu dünaamikas just 400. aasta paiku. Mis see oli? See on oluline küsimus, sest praegu näib saabuvat uus seisak. Millest võis olla tingitud eelmine seisak ja mida võiks sellest tuletada meie tuleviku kohta, saab mõtestada rahvaarvu (P), tehnoloogia (T) ja Maa talumisvõime (C) kasvu koostoime ehk PCT-mudeli abil. Kokkuvõttes edendab rahvaarvu kasvu juba olemasolev rahvaarv, kui see on väiksem maakera talumisvõimest antud tehnoloogilise taseme juures. Tehnoloogia (kõige laiemas tähenduses) kasvu edendab olemasolev tehnoloogiline tase, aga ka rahvaarv. Talumisvõimet edendab tehnoloogia, ent seda rohkem kahaneval määral, mida rohkem läheneme Maa lõplikule taluvuspiirile. Autori arvates võib ju nende parameetrite alusel koostatud matemaatiline mudel toimida, kuid võib ka teisiti olla. Ent mööda ei saa tõsiasjast, et me ei asu ei ühe ega teise sujuva rahvastikukõvera keskpaigas, kus tulevik laabub minevikuga, vaid ebatavalise murdepunkti eel, millist varem on olnud märgata ainult ühel korral. Elame huvitaval ajal. Loodetavasti mitte liiga huvitaval.
Aga Apollinaire (1880–1918) oleks eelneva ehk kokku võtnud iroonilises võtmes naljaloona, nagu need ilmusid 1911. aastal alates 1. aprillist Mercure de France’i rubriigis La Vie anecdotique, mida võiks tõlkida kui „Anekdootlikku elu“ ehk „Elu tõsilood“. Esialgu katkeb pajatuste ilmumine mõneks kuuks, kuid nende jätkudes asendab autor Montade’i varjunime Apollinaire’iga, mis samuti ei ole pärisnimi. Kui puhkeb Esimene maailmasõda, Mercure de France’i ilmumine katkeb, jätkudes peagi kuuväljaandena. Tööd oma rubriigis jätkab ka vabatahtlik suurtükiväelane, hilisem jalaväelane Wilhelm Albert Włodzimierz Apolinary de Wąż-Kostrowicki alias Guillaume Apollinaire. „Vie anecdotique“ ilmus katkendlikult, takistuseks sõjameheelu ja haavatasaamine: 17. märtsil 1916 tabab Apollinaire’i mürsukild pähe hetkel, mil ta kaevikus Mercure de France’i loeb. Viimane anecdotique ilmus 1. novembril 1918. Rubriiki täitis segu kõigest ja kõigist. Käesolevas numbris ilmuvad 1917. aasta „Tõsilood“ on tõlkinud Andres Raudsepp.
Robert Merrihew Adams (tlk Taavi Laanpere) tutvustab käsitletavat probleemi järgmise vallatu mõtteharjutuse abil. Kujutlegem end Leibnizi jumala positsiooni. Oma lõpmatus mõistuses on tal täiuslik teadmine lõpmatult paljudest võimalikest maailmadest, igaüks neist täielikult määratud. Nende seas on too üksainus maailm, millele ta on andnud tegelikkuse: tegelik maailm. Kuid mis see on, mida ta sellele maailmale tegelikustamise kaudu on andnud? Mida niisugust leidub tegelikkuse tõttu sellel maailmal, mis teistel võimalikel maailmadel puudub? Milles seisneb tegeliku maailma tegelikkus? Arutelu käigus tunnistab Adams ebarahuldavaks optimistliku tegelikkuseteooria, indeksilise tegelikkuseteooria ja lihtsa omaduse tegelikkuseteooria. Neid nimetab ta possibilistlikeks, eelistades ise aktualistlikku tegelikkuseteooriat, millest omakorda filtreerib pehme aktualismi. Vastavalt sellele võib öelda, et tegelik maailm erineb teistest võimalikest maailmadest seeläbi, et kõik selle maailmaloo elemendid (kõigi selles loos tõeste propositsioonide hulk) on tõesed, samas kui kõigi teiste võimalike maailmade lood sisaldavad oma elementide hulgas vääri propositsioone. Seda pehmelt aktualistlikku analüüsi võib seega kutsuda tõese loo tegelikkuseteooriaks. Viimast ei kimbuta possibilistlike teooriate peamised nõrkused. See esitab tegeliku maailma tegelikkust kui erilisust, mis on sellel absoluutselt ja mitte üksnes iseenda suhtes. Ning teeb seda eeldamata, et tegelik maailm on tegelik igas võimalikus maailmas ning seetõttu paratamatult, mitte sattumuslikult tegelik. Enamgi veel, erinevalt optimistlikust teooriast ei muuda tõese loo teooria mõistetamatuks seda, kuidas meil on võimalik teada, et me ise tegelikud oleme. Selleks tuleb lihtsalt mõnede väga argiste meie kohta käivate propositsioonide tõesust eeldada.
Seejärel kirjeldab Sergi Žadan kolmes essees (tlk Riina Roasto) elu Ukrainas, on mõtterännakuil nii ajas kui ruumis, maalib pildi oma kodumaast, olles kord laps, kord täiskasvanu, olles idas, ent meenutades läänt. Ta tajub erinevusi, muutusi, ent kahtleb neis samas, ning ida on sama mis lääs ja läänest saab ida; laps, kes sirgub suureks, pole muud kui suureks sirgunud laps. Nagu Žadani proosa üldiselt on ka need lood äärmiselt poeetilised, melanhoolsed, luues nõnda Ukrainast omamoodi nukra, samas maagilise või lihtsalt ilusa pildi.
Erki Tammiksaare Eesti ja Nõukogude Liidu põlevkivitööstust käsitleva artikli teine osa annab põhjaliku ülevaate aastatest 1940–1945. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal taastusid Eesti ja Vene põlevkiviteadlaste kontaktid kiiresti. Söetööstuse rahvakomissariaat otsustas nüüd Slantsõ ja Kašpirski piirkonna põlevkivi ümbertöötamisel õliks ja bensiiniks kasutada Franz Krulli masinaehitusettevõtte teenust, kes oli ehitanud tunnelahjud ka Kiviõlisse. Põlevkivigaasi tootmistehnoloogiaga otsustati samuti edasi minna, kuid see polnud peaeesmärk. Nõukogude-Saksa sõda ja Leningradi blokaad muutsid aga oluliselt keskvõimu arusaamu põlevkivitööstuse tulevikust Eesti NSVs ja Leningradi oblastis. Sõja ajal oli naftatööstus riigis kiiresti arenenud ja põlevkiviõli tootmine ei pidanud enam olema eelisarendatav valdkond. Küll aga vajas Leningrad suures koguses energiat, mida saaks kasutada mitmes eri valdkonnas. Selleks sobis majapidamisgaas, mida oli samuti võimalik põlevkivist toota. Nüüd reageeris keskvõim väga konkreetselt: 10. juunil 1945 kuulutati välja eesmärk gasifitseerida Leningrad põlevkivigaasiga ning kümme päeva hiljem asutati kamberahjude tehnoloogia väljatöötamiseks Leningradis riiklik projekteerimisinstituut Lengiprogaz. Kuna Slantsõ põlevkivikaevandus oli põhjavett täis, sobis uue tehnoloogia arendamiseks ja põlevkivigaasijaama väljaehitamiseks esialgu ainult Saksa okupatsioonivõimude ekspluateeritud ja töökorras hoitud Kohtla-Järve kaevanduspiirkond. Seetõttu muutus Eesti põlevkivitööstus varasemaga võrreldes mitmekülgsemaks ja täiesti uue põlevkivitehnoloogia katsepolügooniks.
Eesti oma riigi sajanda sünnipäeva künnisel tekitab Hubert-Viktor Kahnile muret tähelepanek, et aeg-ajalt on sõjaeelse Eesti vabariigi (1918–1940) kohta endiselt kuulda hinnanguid, mis pärineksid justkui Nõukogude Liidu okupatsiooni aja (1940–1991) Eesti NSV ajaloo õpikutest. Seetõttu tunneb autor vajadust ja kohustust meenutada Teise maailmasõja eelse Eesti Vabariigi ajalugu ja selle sõlmprobleeme. Autor väidab, et tänapäeva mõisteid kasutades elas Eesti ka siis hübriidsõja oludes: riigivastast psühholoogilist mõjutamist ja laialdast infosõda pidasid nii legaalsed ja illegaalsed kommunistid kui ka vapsid. Tol korral jäi pooleli ka tänuväärne püüe avardada rahva ühisosa, ja seda eeskätt isamaalise kasvatuse kaudu. Seetõttu tuleb Eesti esimese iseseisvusaja kogemustest õppida, kui tähtis on riigi julgeoleku tagamisel rahva ja selle juhtide koostöö. Eriti oluline on see üleilmastuvas maailmas, kus väikese rahva killustatus ja erimeelsuste rohkus viib paratamatult riigi ja rahva hääbumiseni.
David Kaplan sõnastab järjejutuna ilmuvas klassikaks saanud tekstis „Demonstratiivid“ (1977, avaldatud 1989) indeksiliste väljendite laiahaardelise käsitluse alused. Käsitlus lähtub ideest, et sellised keelelised vahendid on otseosutavad, s.t nad osutavad fregeliku tähenduse (Sinn’i) vahenduseta. Siinses tekstis toob Kaplan sisse mõned oma viljakad eristused: puhaste indeksikaalide (nt ʻmina’, ʻpraegu’) ja tõeliste demonstratiivide (nt ʻsee’) vahel — viimased vajavad harilikult kaasnevat demonstratsiooni (nt žesti), esimesed aga mitte; eelteoreetilise tähendusemõiste kahe koostisosa vahel: karakter (keelereegel, nt et ʻmina’ osutab alati kõnelejale) ja sisu (see, mida öeldakse, midagi propositsiooni (või selle osa) taolist); ning lausungikonteksti (karakter määrab igas lausungikontekstis sisu) ja väärtustusolukorra (sisu määrab igas väärtustusolukorras ekstensiooni) vahel. Ühtlasi esitab Kaplan formaalse süsteemi indeksikaalide käsitlemiseks.
Arvustuste osas tutvustab Juhan Maiste Raimo Pullati uurimust tallinlaste argiilmast valgustussajandil.
Luuletustega esinevad (:)kivisildnik ja Toomas Kiho. Veeteemalised pildid on Liisa Kivimäelt.
