Lagunema kippuvat elujõudu aitavad korrastada arvud, eriti need, mis meile kalendrist tähtpäevadena vastu vaatavad. Mall Hiiemäe on võtnud lähema vaatluse alla ühe neitsi Maarja elukäiguga seotud tähtpäevadest — küünlamaarjapäeva (2. veebruar) — põhjusel, et ristiusu püha pärimus sellest kannab endas põnevust pakkuvaid kajastusi muistsest ajaarvamisest, ent on ühtlasi oluliseks fenoloogiliseks orientiiriks ning pidepunktiks ajaloolise aja majanduskalendris. Maarja puhastamise päev, rahvakalendris küünlamaarjapäev ehk küünlapäev tähistab Jeesuslapse esmakordset pühakotta toomise päeva. Rahvausundilise arusaama järgi oleks tegemist vabanemisega nurganaise ohtlikust, halbadele jõududele vastuvõtlikust seisundist. Küünlapäeva kontekst on pälvinud interdistsiplinaarset tähelepanu kevademärkide ning nende taustaks olevate kajastustega muistsest ajaarvamisest. Miks on nii lähestikku kaks talvekeskme tähist: tõnisepäev, 17. jaanuar, ja küünlapäev? Selle küsimuse puhul pakub erilist huvi Linnutee — talveharjakujutelma taevane ekvivalent. Talvehari ja talveselja murd(u)mine ehk Linnutee pretsessiooni murdumine on jälg kauge muinasaja taevapildist. 

Majanduskalendri talvepoolitajana on küünlapäev tõnisepäevaga võrdväärne. Mõlema kohta kehtib samasisuline vanasõna: alles peab olema üks osa loomatoitu ja kaks osa inimese toiduvarudest. Neitsi Maarja kultuse hiilgeaeg Maarjamaal jäi 15.–16. sajandisse. Kuigi seos kirikuga taandus, säilitas küünlamaarjapäev oma sotsiaalmajandusliku tähtsuse ka pärast reformatsiooni, jäädes mõisa ja talurahva vaheliste rendilepingute ning hiljem (talude päriseksostmisel) ka talu- ja sulasrahva vaheliste töölepingute sõlmimise päevaks. Küünlapäeva kombestikku kuulusid majapidamise edendamiseks ette võetavad maagilised toimingud, oluline koht oli ilma- ja saagiennetel. Küünlapäev jäi naiste pühaks, mil kodused käsitööd tuli kõrvale jätta, nii pääseti ka teistesse peredesse külla, laadale, kõrtsi mokalaata pidama ja puna jooma.

Lauri Vahtre üritab selgeks teha, kas 13. sajandi ja rahvuslikku ärkamist näinud 19. sajandi vahel eksisteerib katkematu mälusild ja kas eestlaste kultuuriväli on nende sajandite jooksul olnud järjepidev. Tuleb tunnistada, et kapitaalset kivist ja kõrgete käsipuudega mälusilda, mis 19. sajandist otsejoones 13. sajandisse ulatuks, ei ole. On tõenäoline, et selle mälupiiri tekitas 17. sajandi algusaastate demograafiline katastroof, mil kohutav sõda ja katk lõid rahvuskehasse suure augu, mis kahjustas ka edasikantavat mälu. Niisiis kivist ja kõrgete käsipuudega mälusild, mille keskel haigutab auk — millest siiski sirutub üle ahtake puust purre. Midagi ju pääses üle, sealjuures midagi väga olulist: mälestus, et „meie oleme siin kogu aeg olnud, nemad aga on tulnud ja võtnud meilt meie maa ülekohtuga”. Igatahes piisavalt, et kõnelda eestlaste kultuurivälja järjepidevusest ja järelikult ka „meist” 13. sajandil. Seejuures tuleb silmas pidada, et öeldu käib vaid maarahva, s.t talupoegade/eestlaste kohta.

Eestlastel oli oma kultuuriväli, oma maailm ja oma luuleilm, millest saksad suurt ei teadnud. Kuid eksisteeris ka sakslaste kultuuriväli, milles 17. sajandi algus mingit lünka ei tekitanud, sest siin oli abiks kirjakultuur. Just Eesti ja Läti sakslased olid need, kes kõige kindlamalt ja püsivamalt mäletasid, et nad kunagi siia tulid, selle maa vallutasid ja seda valitsema asusid. Ning nüüd võib-olla kõige olulisem märkus: kui sakslased võisid elada sajand sajandi järel õndsas teadmatuses eestlaste rahvalauludest või ajaloomälust, siis vastupidist väita ei saa. Midagi sakslaste hoiakutest ja arusaamadest kajas paratamatult ka eestlasteni ja jäi meelde. Seega jääb uurijaid ootama probleem, mis määral, mis moel, millistel asjaoludel jne baltisakslaste ajaloomälu avaldus ja eestlasteni peegeldus ning milles see peegeldumine avaldus või avalduda võis.

Baltisakslastega on seotud ka Eesti Rahva Muuseumi ajalugu — Liphartidele kuulunud Raadi mõis oli 1922–1944 ERMi käsutuses. 1940. aasta sügisel läks Raadi mõisa maadest üle 100 hektari Nõukogude Liidu lennuvälja laiendamiseks, 1944. aastal süttis loss pommitamisel põlema. Tõnis Lukas tuletab oma artikli alguses meelde, et 1988. aastal toimusid Tartu muinsuskaitsepäevad (14.–17. aprill), murranguline sündmus, mille käigus suundus rongkäik Tartu kesklinnast ERMi varemete juurde meelt avaldama. Nüüd on Eesti Rahva Muuseum kujunenud tugevaks eestluse sümboliks, seda enam, et seal on kodu leidnud 1884. aastal õnnistatud Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp, originaal, mille sinimustvalget trikoloori näeme Eesti Vabariigi riigilipul. Originaali puudumine võtaks sümboolse jõu ka tema koopialt — lipule annab jõu esimese omalaadse olemasolu. Sellest aspektist on muuseumi laiem missioon väärtustada pärandust, mis on põlvest põlve edasi antud. Eesti Rahva Muuseumi uue ekspositsiooni ülesandeks on minna korda kõigile, aga põhimõttel, et riik, muuseum ja kultuur koonduksid ühte, eestluse tähendusvälja. Muidu kaob inimestel tänapäeva liiga kiires arengukeerises pidepunkt ja seda just kultuurilises mõttes. Muuseum on kindlustunde sisendamiseks hea paik, kuid see ei tohi mõjuda pidurina. Muuseum annab vaate ajaloolisele kogemusele: hoiatab ajaloos toimunud sündmuste näidetega ja vääristab seda, mis inimesele, rahvale või kogu inimkonnale on olnud hea. Muuseum on koht, kus minevikusündmusi tõlgitakse külastajate jaoks oleviku keelde ja kus tulevikuarengut kirjeldatakse samuti tänapäeva inimesele arusaadavates mõistetes. Muuseumide ülesanne on ühiskonda tuleviku jaoks ette valmistada, olla sillaks minevikust tulevikku! Nad peavad üha suuremal määral olema pedagoogilised. Selleks et elav kultuur ei muutuks vaid tummaks suveniiriks riiulis, ongi meile tarvis muuseumi.

Veelgi paindlikumalt käsitleb teemat Kurmo Konsa, selgitades, et pärand võib pakkuda, kuid ei pea tingimata pakkuma püsi ja kindlust, kuid saab seda teha üksnes ise pidevalt muutudes. See on üks suurematest pärandiga seotud paradoksidest. Pärandile omane püsivuse ja muutuvuse sulam saavutataksegi pärandi pideva uuestiloomise kaudu. Inimene mõtestab maailma ja maailm loob inimest, ja selles protsessis on oma osa ka pärandil. Pärand aitab inimesel leida kohta maailmas ja inimühiskonnas, panna ennast paika mineviku ja tuleviku vahel. Pärand aitab inimesel maailma mõtestada, ja samas — olles osake maailmast — ka luua isiksust. Pärand on inimese elumaailma lahutamatu osa. Selle tõttu käsitataksegi pärandit inimõiguste lahutamatu osana. Igal inimesel on võõrandamatu õigus elada omaenda kultuuris. Sellises üldises tähenduses kuulub kultuuripärand inimese põhiõiguste hulka.

Riin Alatalu keskendub mälestiste kaitse eesmärkidele ja valikutele Eestis viimase 300 aasta jooksul, ent ka hetkel päevakorral olevatele ettepanekutele mälestiste liigitamiseks erineva kaitserežiimiga kategooriatesse ning probleemidele riigi vastutuse jagamisel kohalike omavalitsustega. Muinsuskaitsealane tegevus on kokkuhoiu tingimustes taandunud hoolekandeks kaitsealuste objektide füüsilise käekäigu eest ja muinsuskaitse peamine eesmärk — kultuuripärandi mõtestamine ja selle abil ajalooteadmiste kujundamine —, on jäänud tagaplaanile. Nii restaureerimisel kui ka pärandi tõlgendamisel kerkivad seoses valikute tegemisega sageli esile vastuolud kunstiajaloo ja poliitilise ajaloo narratiivide vahel. Eestis ilmnevad need eriti kõnekalt baltisaksa mõisakultuuri ja stalinistliku arhitektuuri väärtustamisel. Muinsuskaitse eelistused on väga sageli kaldu valitsejate pärandi, kõrgkunsti ja -arhitektuuri poole, jättes väga sageli varju nende poliitilise tausta, ja tõukavad unustusse oma ajastu lihtrahva, Eesti puhul lausa maa põliselanike ajaloo. Mälestised ja meid ümbritsev ajalooline keskkond on väga jõuline ajalooteadmiste kujundaja, mistõttu kannab muinsuskaitse ka vastutust mitmekülgse, objektiivse ning samas tasakaalustatud ajaloolise keskkonna säilitamise ja interpreteerimise eest.

Selleks et avalikkus saaks aimu kultuuripärandi eri valdkondade tähtsusest ja probleemidest, on juhtnõukogu välja valinud 12 pärandisaadikut: Dimitri Demjanov, Kristiina Ehin, Indrek Hargla, Sofia Joons, Marju Kõivupuu, Ivo Linna, Madle Lippus, Ene Lukka-Jegikjan, Katri Raik, Artur Talvik, Jaan Tiidemann ja Lauri Õunapuu. Ka Marju Kõivupuu arvates on kultuuripärand ideoloogiliste ja poliitiliste valikute küsimus: näiteks, kas oleme valmis kultuuripärandi hulka arvama militaarpärandi ning seda mitte kaugemast, vaid lähiajaloost, nõukogude minevikust? Ning mida teha nõukogudeaegse maa-arhitektuuriga? Lammutada? Äratada uuele elule? Esmajoones tuleks siiski väärtustada ja tähtsustada kohalike elanike loovust kultuuripärandi — miljööväärtuse, pärandkoosluste, -artefaktide jms kujunemisel ja taastootmisel. Vastasel juhul tuleb ka meil tulevikus Euroopa heaoluriikide eeskujul hakata maaülikooli tüüpi kõrgemates õppeasutustes õpetama muu hulgas näiteks käsitsi kartulivõttu või vikatiga niitmist.

Juba 1000-meetriseks hõisatud Munamäelt juhatab seal turniva kiidukoori tasasele maale Helen Sooväli-Sepping, kelle arvates on pärandi ja selle kaitse ümber keerlev arutelu justkui tegelikkusest irdunud; sellest on saanud teadmiste vahetus asjatundjate tasandil. „Ülevalt alla” lähenemine jätab üldpildist välja tavainimese seisukohad kultuuripärandi suhtes. Kuigi Eesti maastik on osa Eesti kultuuriloost ja seda maastikku vaja hooldada, ei tohiks jätkusuutlik pärandipoliitika näha omanikes pärismaalasi, kes peavad avaliku huvi tõttu hooneid säilitades teatud ajalooetappi jääma ja ajastutruu autentsuse säilitama. Sellesse on omakorda sisse kirjutatud väärtuste konflikt, sest kultuuri põhiloomuseks on muutumine. Seevastu pärandipoliitika soovib ja soovitab nii mõnigi kord aja külmutamist. See kõik tekitab vastumeelsust ja halvemal juhul lausa viha, sest jätab pärandikaitsest mulje kui tagurlikust tegevusest. Nii võime öeldu põhjal teha kaks järeldust: esiteks tuleb uurida kohalike elanike suhtumist oma elukeskkonda, sest see annab vajalikku teavet planeerimiseks ja võimaldab inimeste suhtumist suunata. Teiseks — ja eelmisest järeldusest lähtudes — tuleb planeeringud alati läbi arutada kõigi huvirühmadega, sest n-ö sisseehitatud ebakõla korral ei saa planeering oma eesmärki täita ja ainult läbirääkimiste teel on võimalik kultuuripärandit jätkusuutlikult kaitsta.

Tihti kaitsevad suuga suure linna tegijad end reaalloogiliste definitsioonidega, jätmata paberile kärbsepesagi, maha mitte -mustagi. Aga Ülo Matjus laseb linnal endal ütelda, mis ja kuidas ta oma loomu poolest on — ja kuidas teda kuulda võtta. Nimelt on linnast ja sealhulgas ka Tartu linnast eesti kirjanduses rohkesti kõneldud, seda on teinud näiteks Karl Ristikivi, Oskar Luts, Bernard Kangro. Kui neid oma vaimu poolest meelde tuletada ja kuulda võtta, siis tõuseb neis enamasti esile linna tugev eristumine maast ja külast, mis kasvab sageli maa ja linna vastandumise ja linna vaenulikkuseni. Edasi seda linna-sõna etümoloogiliselt vaadeldes ilmneb, et algselt, ajalooliselt on linn tähendanud rajatist või ehitist, mis püstitati meie endi poolt, meie endi kaitseks, varjupaigaks ähvardava ohu, vaenlas(t)e eest. Maalinn, linnus või kindlus, kants. Sõnad kõnelevad enda eest — linn pidi meid kaitsma ja hoidma, meile kindlust ja varju pakkuma. Ühes mõttes, sügavalt varjatud mõttes peab linna loomus sarnanema riigi sügavaima loomusega. Ses mõttes „kohtuvad” linn ja riik muistse Kreeka polis’es, mille hilisemaks seletuslikuks vasteks on meilgi linnriik. Nimelt seisab linna — nagu siis riigigi olemus ehk loomus selles, et nii riigi kui ka linna suhe oma linlastega, oma kodanikega, on või peaks olema nagu ema ja lapse vahekord — nii nagu ema last oma rüppe, sülle võttes, teda, ta liikumist, ühtaegu nii piirab kui teda hoiab, kaitseb ja varjab, niisamuti peaks see olema linnagi puhul, mis tekkib mõistete tänapäevases mõttes ajalooliselt enne riiki — alles linnad riigistuvad. Meid kaitstes ja hoides ja varjates see linn piirab meid nagu iga teinegi omi... See on tõelise linna loomus, millele vastab sellesamaga tõeline linlane.

Nii nagu teisteski totalitaarsetes riikides oli linnaplaneerimine kui üks riigi tõhusa toimimise tagajatest ka Nõukogude Liidus erilise tähtsusega, ning pärast Teist maailmasõda omandas see veelgi suurema tähenduse — tarvis oli taastada sõjas purustatud linnu, kuid ka võitu tähistada. Linnaplaneering andis oma ulatusega selleks hea võimaluse. Kuid seejuures tuli tegutseda „õigesti”! Siim Sultson on linnaplaneerija „ideoloogilise harimisega” seoses pööranud tähelepanu just kohalikele Eesti arhitektidele, sest mujalt Nõukogude Liidust saabunuid võis võim pidada usaldusväärsemaks. Seetõttu on linnaplaneeringu näidete puhul jäetud välja üleliiduliste projekteerimisorganisatsioonide kavandatud, üleliidulise tähtsusega tööstuspiirkonna linnad Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe ning vaadeldud Tallinna ja Pärnut kui kohalike arhitektide muutusterohkeimalt planeeritud linnu.

Paradoksaalsel kombel pidid ajalooliselt proovitud võtted koos ideoloogiliste sümbolitega looma mulje uuendustest, tuli hüljata kõik vana ning võimaluse korral planeerida uuelt kohalt uut ajalugu. Üleliidulise normina nõudis sotsialistliku realismi linnaplaneering võidu kujutamist ja selleks lähtuti kolmest eeskujust: 19. sajandi alguse Peterburi klassitsismist, Itaalia kõrgrenessansist ja Antiik-Roomast, olgugi et senine Eesti linnakujundus oli lähtunud eeskätt kaasaegsest Euroopast. Paradoksaalsel kombel on Stalini-aegsed linnaplaneeringud just puhttehniliselt tulevikku vaatavad lahendused, mida väike riik ei olekski oma jõududega suutnud teoks teha.

Pärandkultuuri aasta erinumbri lõpuks kõigutab meie hoiakuid Tõnn Sarve essee minevikust ja tulevikust. Ta meenutab, et okupatsiooniaegadel saadi mineviku meenutamisest jõudu ja indu, aga nüüd võib selle tagaigatsemisest saada painaja. Muinsusväärtuste kaitsmisel pole selge, kelle jaoks neid hoitakse ja kaitstakse. Linnades asuvate ehitiste puhul on enamasti tegemist meile võõra kultuuri ja keskkonnaga. Baltisakslaste häärbereid ja losse kaitstes ning restaureerides ollakse tegelikult sama alandlik ja teenistusvalmis nagu tol ajal, kui oldigi nende orjad ja teenijad. Tundub, nagu ei mõistetaks, et nüüd ollakse vabad, elatakse omal maal ja oma riigis. Lisaks kõigele takistab minevikust kinnihoidmine ka linnade arengut. Mitmete linnade keskmes asub nende muistne süda — sõdade ja vallutuste käigus varemetesse jäänud ning rohelusse kasvanud endine linnus, kants, vallimägi, mis aga nüüd on range muinsus- ja looduskaitse alla võetud. Need ajaloolised linnasüdamed on seetõttu muutunud mõttetuteks küngasteks. Hoopis loomulikum oleks need kunagised keskused taastada kaasaegseteks südalinnadeks koos kõigi moodsate infrastruktuuridega ja ehitistega. See oleks juba tõeline pärimuse kaitsmine ja edendamine — tulevikku vaadates. Tõepoolest, muinsuste kaitsmine ja pärandi austamine on viimastel aastakümnetel olnud tõusev trend kõikjal läänemaailmas. Seevastu Aasia kiirelt arenevates maades vaadatakse nüüd juba pigem tulevikku.

Artiklite vahemikke seovad Jüri Kase „Veriväravad”. — Mitte just väga „vanasti” andsid vanemad, eriti aga vanavanemad lastele mängimiseks kuhja puulaaste või oksi, aga mitte niisama hullamiseks, vaid nendest tuli kokku panna kindlalt koos püsiv mõttekas asi! Mulgimaal oli selle mängu nimeks „Veriväravad”.