AKADEEMIA nr 2: lõpetage tigetsemine, vihkamine ja süüdlaste otsimine
Tegelikult kannavad kõik kõrgemad tasemed endas madalamatelt päritut: igale tasemele omane uus täiendab eelmist, mitte ei asenda seda. Ometi suudeti pikka aega uskuda, et inimene sünnib ratsionaalse ja õppimisvõimelisena, kuid tunnetuslikult „puhta lehena“. Nii puhtana, nagu poleks evolutsiooni käigus mitte midagi omandatud. Seevastu analüüsib 2002. aasta Nobeli majandusauhinna laureaat Daniel Kahneman oma 2011. aastal ilmunud raamatus üksikasjalikult inimese tavamõtlemisega kaasnevaid vigu ning näitab, et meie ettekujutus maailma korrastatusest ja selles valitsevatest põhjuslikest seostest on suures osas meie enda kujutlusvõime loodud; ta näitab inimese otsustusmehhanismide juhuslikkust ja järjekindlusetust, näitab, mil määral meie otsustusi ja tegusid määravad välised, meie poolt teadvustamata jäävad mõjutused (ideomotoorne efekt ehk praiming). Tiit Kärner omakorda kutsub üles lõpetama tigetsemist, vihkamist ja süüdlaste otsimist, sest Kahnemanile viidates on väär süüdistada kedagi valeennustuste tegemises ennustamatus maailmas. Kuid tundub õiglane laita professionaale selle eest, et nad uskusid suutvat võimatut. Kui me loobuksime maailma tõlgendamisest deterministlikult, lihtsate põhjus-tagajärg-seoste abil (mis on väär!), ega esitaks täidetamatuid nõudmisi, säästaksime nii ennast kui teisi. Kõik ei saa saada vähemalt keskmist palka; sissetulekute ebavõrdsus ei tulene üldjuhul kellegi pahast tahtest, vaid on statistiline paratamatus; katsed seda oluliselt muuta lõpevad, nagu oleme kogenud, läbikukkumisega; demokraatia, mille puhul otsused vastaksid kõigi soovidele, on võimatu.
Kuid Ilmar Tõnisson (1911–1939) arvas, et liiga steriilse ja kuldlõikelise ilumeele võiks küll häbiposti külge siduda. Oma 1930. aastal Üliõpilaslehes ilmunud artiklis ta rõhutab rahvuse osatähtsust ainulaadse kultuuri kandjana. Sellisest vaatenurgast osutub rahvuslus kohustuseks, mida ei saa hukka mõista esteetilistest iluhoiakutest lähtudes — ka negatiivsed omadused kuuluvad rahvusluse juurde. Esteeditsev kosmopolitism muutub rahvuse arengule vajaliku patriotismi kammitsaks. Tõnisson toonitab, et eestlastel ei saa olla liiga palju rahvuslust, sellist, mis muutuks teistele hädaohuks. Ühest küljest tingib seda rahvusliku iseloomu juurde kuuluv tundelise liiasuse puudumine, teiseks on antud kultuuriüksus ähvardamiseks liialt väike. Natsionalismi hädaoht võib peituda ainult liiga suures kvantiteedis, mis tekitab niisuguse toore jõu, et ahvatleb väiksemaid kultuuriüksusi hävitama. Eesti rahvuslus on aga loovtegur, mis ei saa olla liiga radikaalne ega liiga intensiivselt mõjuv. Eesti rahvuslus on kultuuriline eneseteostumine, püüd olla inimene omal viisil ja taotleda omapärasuses üldinimlikke väärtusi.
Aga juba 1934. aasta märtsist asusid autoritaarse korra kehtestajad ja kaitsjad inimeste loovust ja eneseteostust Eestimaal kitsendama. Seetõttu hakati kodumaal toimuvat pidama igavaks ning huvi rahvusvaheliste sündmuste vastu kaalus üles huvi sisepoliitika vastu, millele aitas kaasa üha ärevamaks muutuv poliitiline olukord Euroopas. Indrek Paavle eesmärk on selgitada, milline oli Eesti rahva ettekujutus teistest maadest, rahvusvahelisest olukorrast aastatel 1934–1940. Käsitlus tugineb Eesti poliitilises politseis, propagandatalituses jt asutustes koostatud ettekannetele rahva meeleolude kohta. Selgub, et NSV Liidu suletusest tingitud infonappus soodustas stereotüüpse kuvandi süvenemist. See ei tähenda, et kõik, mida teati või ette kujutati, oleks olnud vale. Pigem olid ettekujutused lihtsustatud või ajast maha jäänud. NSV Liitu kujutati „töörahva riigina“, kus proletariaadil on hea elu, aga inimelu on üldiselt odav. NSV Liidu välispoliitikat peeti agressiivseks ja selle eesmärke — kommunistliku ideoloogia levitamist ja riigi territooriumi laiendamist — naabritele ohtlikuks. Arvati, et NSV Liidus tegeldakse palju propagandaga, kultuur on „meie omast“ primitiivsem ja majandus nõrk. Sellele vaatamata ei nähtud Venemaas kõige hirmuäratavamat tonti ja usuti normaalse kooseksisteerimise võimalust ka otsese idapoolse agressiooni korral. Kardeti kommuniste, aga venelastesse suhtuti pigem neutraalselt. Saksamaad kardeti ja sakslasi vihati rohkem kui NSV Liitu ja venelasi. Mida selgemaks sai Hitleri režiimi agressiivsus, seda enam suurenes ka Saksa-viha. Järsk muutus nendes hoiakutes toimus sovetirežiimi esimese aasta jooksul 1940–1941. 1930. aastate teise poole avalik arvamus kõikus hirmude ja lootuste vahel. Kardeti kõige hullemat — sõda ja iseseisvuse kaotust —, lootes siiski, et Eesti jääb „kuidagi sest mängust välja“, kui ka kõigil naabritel nii hästi ei lähe. Tagantjärele teame, et lootused osutusid asjatuks ning tegelikkus loodetust palju trööstitumaks.
Nüüd aga osaleb Eesti rahumeelsel „mänguväljakul“ nimega Euroopa Liit, kuid ärevuse ja võimalike pettumuste kahandamiseks peab Alar Maas vajalikuks täpsemalt vaadelda Euroopale ja Eestile eriomaseid jooni, nende seoseid ja kujunemislugu. Autori arvates toimis Eesti ühiskond veel 19. sajandi keskpaigani suurel määral kristluseeelse mõttekorralduse kontekstis. Sisuliselt ja terviklikult sai ühendus euroopaliku kultuuriruumiga teoks 1860. aastate paiku, nn rahvusliku ärkamise ajal. Üheks oluliseks eelduseks olid ka kiriku vahendusel aset leidnud muudatused, mis aitasid kaasa eesti keele osatähtsuse kasvule, ja selle tulemusel hakkasid Euroopas võrsunud ideed loomulikuna tunduma. Järgneva perioodi vältel on eestlased kaasa teinud kõik Euroopas aset leidnud ideoloogilised murrangud. Ka kõige süngemate perioodide kiuste on Eesti omandanud palju kogemusi, mis võimaldavad hinnata erinevate ideoloogiate pakutud võimaluste väärtusi. Samas on levinud tendents võõrduda omaenda rahvuskultuurist. Kuni Esimese maailmasõjani võib Euroopa ideoloogilises kontekstis pidada valitsevaks rahvuskultuurilist diskursust. Seejärel hakkas seda välja tõrjuma peaasjalikult majanduspoliitilise rõhuasetusega ideoloogiliste süsteemide omavaheline konkurents, mis Teise maailmasõja tulemusel päädib Euroopa jagunemisega kaheks konfrontatsioonis seisvaks ja võistlevaks pooleks. Ka 1980.–1990. aastate vahetusel aset leidnud murrang ei ole toonud kaasa suuremat keskendumist inimliku olemise kultuurilisele/vaimsele mõõtmele. Käesoleval ajal on Euroopa võimalused ja probleemid väga suurel määral ülekantavad Eesti konteksti. Eesti spetsiifilisteks probleemideks, mis pärsivad eurointegratsioonis leiduvate positiivsete aspektide rakendumist, on majanduslik nõrkus ja sellest tulenevad vähesed võimalused kasutada vaba konkurentsi pakutavaid väljavaateid. Ka on nii suur osa rahvastikust tööl välismaal, et see juba iseenesest ohustab rahvuskultuuri jätkusuutlikkust. Viimasel ajal võib pidada ohu märgiks arutelu rahvuskeelse kõrghariduse vajalikkusest.
Eesti inimestele on 20. sajandi alguskümnenditest kuni tänapäevani andnud nii tööd kui leiba põlevkivi kaevandamine. Vaatamata põlevkivi tähtsusele Eesti majanduses pole selle maavara kasutamise ajalugu piisav. Tekkinud lünka asus eelmises numbris täitma Erki Tammiksaar, jõudes põhjaliku käsitlusega 1917. aastasse, mil Venemaal oli tekkinud kaevandamise vastu suur huvi, šotlastelt oli saadud vajalikke kogemusi, kuid revolutsioonilise anarhia tõttu masskaevandamiseni ei jõutudki. Küll aga oli võimalik šotlaste tehnoloogiat juurutada eestlastel, eeskätt tänu Petrogradis elanud ehitusinsener Märt Rauale, kes sai kõik Venemaal tehtud põlevkiviuuringute tulemused. Kuna sellel ajal oli kodusõda Venemaal täies hoos ja ka Eesti territooriumil käisid lahingud, oli karta, et Eestit ootab 1919/1920. aasta talvel küttekriis, nagu see endiselt kestis Petrogradis. Nagu Vene insenerid, nii nägi ka Raud põlevkivis Eesti peamist võimalust küttekriisist jagu saada. Selleks tuli aga põlevkivi kui uut kütteainet rahval nüüd ka tegelikult ja mitte ainult ajakirjanduse kaudu tutvustada. 1919. aasta maikuu alguseks, mil kaevandustööd Kohtla-Järvel uuesti algasid, oli olemas põlevkivi tellimus ainult 27 vaguni peale. Esimese nelja kuu jooksul pidi Kohtla-Järve põlevkivikaevandus töötama peaasjalikult lattu. Järgmisel neljal kuul tuli tellimusi põlevkivi peale nii palju, et neid ei suudetud enam täita. Keerulisem oli aga lugu põlevkivikeemiatööstuse rajamisega. Paul Kogermani katsed Inglismaal Eesti põlevkiviga ja inspektsioonireisid Šoti põlevkivitehastesse koos Eesti Ajutise Valitsuse Londoni-saatkonna sekretäri Jaan Kopvillemiga tõestasid kiiresti, et Eesti ja Šoti põlevkivi polegi nii sarnased, kui venelaste oletuste põhjal loodeti. Riiklik põlevkiviõli katsevabrik pandigi 1921. aastal käima hoopis Saksa tehnoloogiale tuginedes. 1924. aastal avati samal tehnoloogial põhinev esimene suur siseküttega õlivabrik. Ja juba 1920. aastate lõpuks sai Eesti põlevkiviuurimise ja põlevkivikeemia alal maailma juhtivaks riigiks.
Aga inimmeele ammendumatust katlast on püütud destilleerida kõigi jaoks ühte moodi kõlblikke kõlbluskavandeid. Pessimistid usuvad, et determinismiteesi tõesuse korral (determinism on arusaam, mille järgi iga sündmus on teatud tingimustega üheselt määratud, vabadus seevastu näib eeldavat, et miski ei ole ette ennustatav) ei ole kõlbelise kohustuse ja vastutuse mõistetel tegelikku rakendust ning õigustamatuks osutuvad karistamise ja süüdistamise toimingud, millega väljendatakse kõlbelist hukkamõistu ja heakskiitu. Optimistid usuvad, et need mõisted ja toimingud ei kaota determinismiteesi tõesuse korral kuidagi oma olemasolu põhjendust. Peter Frederick Strawson väidab end kuuluvat pigem nende filosoofide rühma, kes peab seda teesi ebaoluliseks ja püüab pessimistide ja optimistide vaateid lepitada. Ühelt poolt on selle katse aluseks jutt hoiakutest, mis ei ole distantseerunud — sellistest asjadest nagu tänu, pahameel, andestus, armastus ja haavumine. Teiselt poolt vastanduvad nendele reaktiivsetele, kaasatud või osavõtlikele hoiakutele hoiakud, mida võib kutsuda objektiivseteks. Viimast poolt esindabki optimisti pakutud pilt kõlbelisusest. Ainsateks toimivateks mõisteteks antud pildis on sotsiaalne töötlus, ravi ja kontroll. Ent kõne all ei ole mitte nende tegevussuundade ühiskondlik kasulikkus, mida optimist nõnda teravalt rõhutab. Küsimuse all on pessimisti õigustatud kahtlus, et rääkida vaid ühiskondlikust kasulikkusest tähendab jätta välja midagi äärmiselt olulist, mis kuulub kontseptsiooni, mis meil nendest tegevussuundadest on. See äärmiselt oluline asi on taastatav, kui pöörame tähelepanu tollele hoiakute ja tunnete keerukale võrgule, mida me — s.t meie kõik — silmas peame, kui räägime moraalikeeles teenest, vastutusest, süüst, hukkamõistust ja õiglusest. Kuna optimist eirab neid hoiakuid või mõistab neid valesti, väidab pessimist õigusega, et tema kirjeldusest on leitav tühimik. Me saame tema jaoks tolle tühimiku täita. Vastutasuks peame aga nõudma pessimistilt, et ta loobuks oma metafüüsikast.
Fenomenoloogia rajaja Edmund Husserl (1859–1938) ei lasku metafüüsilistesse spekulatsioonidesse näiteks selle üle, kas materiaalsed asjad on olemas meie kogemusest sõltumatult või mitte. Kristjan Laasiku tõlgitud katkendis tegeleb filosoof materiaalse asja olemuse määratlemisega. Ta kirjeldab, kuidas asi konstitueerub kogeva mina pidev-ühtses meeleliste kaemuste mitmekesisuses, eri astmete „meelteasjade“ mitmekesisuses: skemaatiliste ühtsuste, reaalsete seisundite ja eri tasandite reaalsete ühtsuste mitmekesisustes. Seejärel tuleb ilmsiks, et materiaalsete asjade kui aistheta tunnusjooned, nii nagu nad kaemuslikult kellegi ees seisavad, on sõltuvuses kogeva subjekti tunnusjoontest, on seotud ihu [der Leib] ja „normaalse meelelisusega“. Esmajoones on ihu igasuguse tajumise vahend, ta on tajuorgan, ta kuulub paratamatult igasuguse taju juurde. Ja peale oma eripära orienteerumistsentrina on ihul aistingute konstitutiivse rolli tõttu tähendus ruumilise maailma ülesehitusele.
Müstikust luuletaja Ibn al-Fāriḍ (1181–1235) ei pea oma „Veinilaulus“ maailma tühiseid sekeldusi karika kummutamise vääriliseks. Luuletus kõneleb hoopis jumaliku „veini“ toimest, mida võis puhtal kujul nautida enne maailma loomist, mil see oli veel mateeriast rüvetamata, ning millest aineliste esemete maailmas on vaid aeg-ajalt üksikuid jälgi leida. Sellegipoolest on selle veini meenutamine müstikute palve- ja meditatsiooniharjutustes tugev küllalt, et saata korda mitmesuguseid imesid. Enamiku kommentaatorite arvates tähendab vein Jumala armastust, mis avaldub kogu kosmoses. Ülendava laulu on tõlkinud Kalle Kasemaa. Vahelduseks veinistroofide päheõppimisele saab nautida Artur Kuusi pilte aju funktsioonidest.
Arvustuste osas analüüsib Olev Liivik Mariliis Hämäläise uurimust Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee nomenklatuurist aastatel 1945–1953.
Numbri lõpus ilmuvad järjejutuna (21. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).
Koostanud Indrek Ude
