AKADEEMIA nr 2: Ühe veretu revolutsiooni lugu

Seekord üllatame hakatuseks katkendiga Carl Axel Mothanderi (1886–1965) poliitilisest seiklusromaanist President: Ühe veretu revolutsiooni lugu (1923).

Loo peategelane, sarmikas rootsi major Ek saadetakse suurriigi Akvitaania ülesandel salajasele missioonile Lavoonia-nimelisse väikeriiki teisel pool Läänemerd. Ekil on ülesanne toime panna revolutsioon: kukutada valitsev rahvusdemokraatlik partei eesotsas president Pötzowiga ja aidata uuesti võimule kodanlased ning nende juht von Gutzmann. Lugeja jaoks on intrigeeriv Lavoonia sarnasus Eesti Vabariigiga ning Tallinna äratundmine „keskaegsete majade ning punaste kivikatustega“ Kallivalis pole samuti raske. Selge on seegi, et reservlipnikust majoriks ülendatud Carl Axel Mothanderil ja fiktsionaalsel majoril Carl Fredrik Ekil on märkimisväärseid ühisjooni. President Pötzowi nime taga aimub Konstantin Päts ja Lavoonia armee ülemjuhataja kindral Waberi taga võib aimata Johan Laidoneri, ent paralleelid on nõrgad. Groteskne pilt Lavoonia eluolust, selle uuest tõusikuklassist ja langenud vene aadlidaamidest põhineb väga tõenäoliselt Mothanderi enda kogemustel 1919. aastast. Lavooniat vabadussõjas toetanud suurriik Akvitaania sarnaneb pealtnäha kõige rohkem Suurbritanniaga. Samas on Akvitaanial ilmselt ühisjooni ka Mothanderi tegeliku tööandja Ameerika Ühendriikidega. Katkendi tõlkija Mart Kuldkepp peab loetletud paralleelidest kõige huvitavamaks romaani peategelase ja autori elukäigu sarnasusi ning ühtlasi ka välisriigi inspireeritud „kodanliku“ revolutsiooni temaatikat Lavoonias/Eestis. 

Kas Ek ja Mothander ikka on teineteisega samastatavad ning kas romaanis kujutatud salajasel missioonil võis olla rööbikjooni Mothanderi enda tegevusega, võib lugeda Mart Kuldkepi enda artiklist. Autor oletab, et Presidendi süžee ei tugine otseselt Mothanderi tegevusele 1919. aastal Eestis. Küll aga väljendab selle temaatika — baltisaksa riigipööre Baltikumis, millesse on segatud ka rootslased (või vähemalt üks rootslane, sarmikas major Ek) — plaane, mis olid tollal tõepoolest õhus. Mothander oli kahtlemata vastavatele ringkondadele lähedal seisev isik ning tema seost vandenõuga täiesti välistada ei saa. Pole ka võimatu, et Eestist häbiga lahkuma sunnitud reservlipnik-alampolkovnik oleks hea meelega näinud, et talle oleks Ameerika saatkonnast sellise riigipöörde korraldamine ülesandeks tehtud. Ent millised Mothanderi plaanid Eestisse tulles ka olid, ilmselt jäid need soovmõtlemise tasemele. Kuldkepp nõustub ka Kaido Jaansoni väitega, et Mothanderi suhtumine eestlastesse, nagu see raamatust välja tuleb, on üsna negatiivne. 

Ometigi kipume lisaks välismaalastele ka ise endile mudaroogi serveerima. Selle erinevate garneeringutega retsepte aitab prügimäele suunata A. H. Tammsaare tundeline esseekild „Truudus“. Eesti Vabariigi läheneva sünnipäeva, üleilmastumise ja rahvastiku Eestist väljarände kontekstist kõnetavad tema mõtted kaasaegseidki: „Ometi on sageli nõnda, et truudusemurdmine ei too mingit karistust ei riiklikus, rahvuslikus ega eraelus. Jäetakse oma maa ja rahvas maha, et võita uusi isiklikke hüvesid. Mis on nende karistus? Ehk ainult mahajääjate põlgus, ei muud midagi. Hirmutab see kedagi? Pole sellest kuulda olnud. Sellepärast, kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.“
Vahel on ilukirjanduses tegelaskujude kõrval niisama tähtsal kohal ka sündmustiku toimumispaigad — maad ja mäed, maastikud ja majad. Nagu persoonidel, nii on tihti ka kohtadel prototüübid, s.t maastikuüksused, millel on oma aja- ja kohalugu olemas ka väljaspool kirjandusteost, enne ja pärast seda. S.t enne ja pärast teost kui kirjandussündmust, kusjuures mõnel eriti markantsel juhul ei jää paik pärast sündmust enam endiseks: kirjandus võib olla paika vääristanud või ka väärastanud. Selged paigaprototüübid on eritletavad ka A. H. Tammsaare loomingus. Toomas Kiho uurib prototüüpsete nimede ülekandumist, s.o olukordi, kus ilukirjanduses leiduvad kohanimed on astunud raamatust välja ja muutunud pärisnimeks ning vahel ka vastupidi: tegelikud kohanimed taanduvad ja jäävad kultuurimälus alles vaid tänu kirjandusele. Samasugused liikumised on täheldatavad ka isiku- ja kohanimede vahel — nimed võivad rännata siingi mõlemas suunas. Et mõneti keskse näitena seesugustest transformatsioonidest esineb ka nimi Vargamäe, on see asetatud artikli pealkirja „Varastatud Vargamäe“. Ajame jälgi: kes selle varastas ja kellelt? Mis asemele anti? 

Erki Tammiksaare uurimistöös (algus eelmises numbris) vaadeldud „toimumispaigale“, Antarktisele jäetud ameeriklaste ja inglaste jäiseid jälgi tahtsid külma sõja puhkedes varastada nõukogude ideoloogid — napsata Antarktise avastamises kuldmedal olnuks suur saavutus. Et näidata Vene teaduse ainuõigust jäisele mandrile, oli vaja tõestada, et esimesena jõudis sinna Vene Antarktika-ekspeditsioon (algne nimetus oli Vene lõunapooluseekspeditsioon), kuid selle tegeliku juhi, baltisaksa mereväelase Fabian Gottlieb von Bellingshauseni (1778–1852) teeneid püüti hoopis maha vaikida. Tegelikult olid nii vene kui ka nõukogude teadlased sellest ekspeditsioonist ennegi palju kirjutanud, kuid ühtne seisukoht, kas Vene ekspeditsioon üldse avastas Antarktise kontinendi ja kui, siis millal täpselt, neil puudus. Praegustest teadmistest lähtudes on meil õigus pidada Antarktise avastajateks nelja meest: Bellingshausenit, Lazarevi, Palmerit ja Bransfieldi, kuid me peame siis endale tunnistama, et nemad ise nii ei mõelnud. Seetõttu näib asjakohane hoopis selline lähenemine, et teadlaste ja seega kogu inimkonna teadmised ülimalt keeruliste loodusoludega lõunapolaaraladest muutusid aeglaselt, kuid pöördumatult kogu 19. ja 20. sajandi vältel. Just seda asjaolu arvestades pole õige otsida Antarktise kontinendi esmaavastajat ega ajada taga täpseid kuupäevi. Rahvusvaheline Antarktika leping kuulutas lõunapolaaralad neutraaltsooniks ja sel viisil tuleks suhtuda ka Antarktise avastajatesse — võtmata seejuures arvesse nende tegelikku panust Antarktika uurimisse. Kui ajavahemikus 1830–1930 peeti Antarktise avastajaks eelkõige Rossi, kuid sõltuvalt riigist ka Bellingshausenit, Wilkesi või d’Urville’i, siis alates 1940. aastatest tunnustatakse selle mandri avastajatena Bellingshausenit, Bransfieldi ja Palmerit.

Leppigem niisiis sellega, et külmapooluse saladuste paljastamine kestab ning pöördugem Indiast, Nepalist, Pakistanist ja Afganistanist leitud Ašoka raidkirjade juurde. Vana-India kuningas Ašoka (võimul 274/268–234/232 eKr) ja tema raidkirjad on köitnud uurijaid juba peaaegu kaks sajandit. Martti Kalda kirjutis analüüsib raidkirjade sõnumit propagandateoreetilisest vaatenurgast, küsides, kui hea saab olla võimukandja, kelle põhihuviks on võimu säilitamine. Ning kas Ašoka tegelik eesmärk oli ühiskonna tsiviliseerimine (humanismi levitamine) või kuulekus (paremini kontrollitav ühiskond). Kalda arvab, et Ašoka oli humanist hoolimata propagandast. Hoolimata sellest, et talle omistatud usuvabaduse ja vägivallatuse ning taimetoitluse ideaalide propageerimine on ülimalt kaheldav. Mis aga oluline: Ašoka üritas toime tulla — ning tuligi — Buddha õpetuse muutmisega ühiskondlikuks ideoloogiaks, toimivaks moraaliõpetuseks, mis sobiks kõigile. Ta destilleeris filosoofiast eetika ning sundis alamaid seda järgima. Ning seda polegi kaootilises, röövellikus ja vägivaldses maailmas nii vähe. Ašoka ei kõnelnud utoopilisest taevariigist maa peal, ta rääkis moodsast heaoluühiskonnast, kus üksteisega arvestamine on norm, kus vaidlusi ei lahendata vägivallaga ning riigivõim kohtleb kõiki võrdselt — vähemalt ideaalis. Ning selles seisneb tema väärtus ka tänapäeva tarvis.

Numbri artikliteseeria lõpetab John Perry (tlk Elo Kõiv, algus eelmises numbris), kes kaitseb Keith Donnellani seisukohti (vt samuti Akadeemia nr 1) ning ühtlasi arendab nendele tuginedes oma teooriat. Tema väitel saavad lausungid olla tõesed või väärad singulaarpropositsioone väljendamata: nad hoopis kas vastavad või ei vasta oma võrgustiku tõetingimustele. Ja lõpuks teeb ta oma „öeldu“ käsitluse vastavalt ümber. Tema väidete väljaarendamise võtmemõisted on võrgustiksisu ja tõkked. Võrgustikud on midagi Donnellani ajalooahelate sarnast. Võrgustiksisu teeb selgeks, milline peab maailm veel olema, et lausung oleks tõene, kui tähendus, kontekst ja andmed selle kohta, millised võrgustikud rakendatavat nimekonventsiooni toetavad, on ette antud. „Osutamatuse“ puhul ajab suhe sama võrgustiku hallatud osutusega lausungite ja sama võrgustiksisuga lausungite vahel ära osa sellest asjast, mille tavaliselt ajab ära sama osutatava ja sama osutussisu olemasolu. Mis puutub tõketesse, siis tõstavad need alternatiivse sisu sellise ainestiku staatusesse, millega nõustuda või mille suhtes lahkarvamusele jääda. Kummatigi on Perry veendunud, et mitte ainult seda tüüpi tõkked, mille üle Donnellan mõtiskles, pole selleks suutelised. Mitte ainult osutussisu puudumine, vaid ka osutussisu asjakohatus võivad tee tõkestada. Me teeme peatuse, et otsida keskendumiseks alternatiivset sisu isegi siis, kui mingi osutussisu on küll olemas, aga see ei suuda selgitada kõnealuse väite asjakohasust.

Arvustuste osas vaatleb Anne Valmas raamatut Austraalia eestlaste põgenemislugudest ning Kristel Vilbaste tutvustab Raivo Kalle ja Renata Sõukandi kogumikku Eesti looduslikest toidutaimedest.

Illustratsioonid on seekord pühendatud Ilmar Malini 90. sünniaastapäevale — viis tema joonistust aastatest 1991–1993.

Numbri lõpus ilmuvad järjejutuna (32. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).

NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti
Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee.