Thomas Hettche (esineb 8. mail kell 17.30 Tartu ülikooli raamatukogu konverentsisaalis) loomingus asub ääretult tähtsal kohal surma tõlgendamine, mida ta ise seletab dialektiliselt: „Surm on minu teostes ehk seepärast nii oluline, et ma üritan kõigele, mida ma näen, elu sisse puhuda.“ Essee „Kooljamägi“ (tlk Nele Meikar) keskmes asub tühi kohver. See oli ainuke ese, mille Hettche Sudeedimaalt väljaaetud ema sealt kaasa võttis. Kasti tühjus annab tunnistust majas valitsevast kodumaatusest. Kastile maalitud tähed — üks kohanimi — osutab kadunud päritolule. Lapse püüd tühjust millegagi täita nurjub loo lõpus. Oma kodumaa leiab Hettche kirjanduses, kuid sellelgi lasub oht: digimaailma põhjatus ja kultuurikatkestuste lõhed. Essees „Papüürused“ (tlk Kalle Hein) rõhutab autor, et kirjanduse olemus ei ole digimaailmaga sarnaselt entsüklopeediline. Kirjanduse salakoodiks maailma kujutamisel on lugu. Lugu, mõistetud kui jutustus, näiliselt identsena selle teise looga, ajalooga, mis käsitleb kogu inimlikku aega, kogu aega üldse. Näib, et kaotsi läheb selle kogemise võime. Sest see kogemus sõltub ääretult suurel määral väga kindlast lugemistavast, milles teose autonoomsus ja totaalsus leiab oma vältimatu vaste lugeja üksilduses ja suletuses. Just kirjandusteose ammendamatust kogedes — ehkki teos ise jääb alati lõplikuks — tajub lugeja iseenda lõplikkust, mis on ju talumatu ainuüksi seetõttu, et meile on antud võime aduda lõpmatust. Digitaalse ruumi lõpmatus on valelik selles mõttes, et ta väidab end surelikkusest jagu saavat, kuigi tegelikult suudab seda vaid eitada. Kirjutamisel, mille lätteks on miski muu kui sind piirava, kuid sulle seni veel tundmatu teksti möödapääsmatus, ei ole kirjandusega midagi pistmist. Kõik tekstid, mis on algusest peale endale koha leidnud vestlusvõrgustikes ja võrguvestlustes, on meedialiiv, mille alla mattuvad kirjanduse papüürused.

Meedialiiva naturaalseks vasteks võiks olla vesiliiv, mis neelab nii looma kui inimese. Aga biosemiootilisest aspektist ei pruugi need sõnad kõnekujundina olla nii surmava tähendusega. Timo Marani uurimuse eesmärgiks on pakkuda semiootikast lähtuv metoodika looduskirjanduse analüüsimiseks, sünteesides selleks Tartu-Moskva koolkonna semiootikat, kirjandussemiootikat, ökokriitikat ja biosemiootikat. Viimaste kümnendite biosemiootika areng avab biosemiootilise kriitika perspektiivi: uurida kirjandust arusaamisega, et lisaks inimkultuurile on märgilised ka teiste liikide omavahelised suhted ja keskkonnaseosed ning organismide sees toimuvad füsioloogilised protsessid. Looduskirjanduse puhul muutub oluliseks kunstilise modelleerimise ja väärtusotsustuste vaheline seos. Analüüsimeetodi praktiliseks näiteks on valitud Fred Jüssi loodusessee „Ohakas“ (1976), mis näib toimivat mudelina, kuhu on üheaegselt kodeeritud nii inimese loodussuhte ajatu ideaal kui ka selle puudumine. Analüüs demonstreerib, et eri modelleerimistasandid ei välista üksteist, vaid on pigem komplementaarsed. See tähendab ka, et pole alust vastandada teksti ja keskkonna suhet ning teksti seesmist struktureeritust. Pigem on ökokriitikas otstarbekas vaatenurk, mis ühtaegu võtab arvesse nii teksti enda kui ka keskkonna semiootilist potentsiaali.

Kuidas vastandada või kõrvutada selliseid tegelasi nagu Anti-Climacus, Johannes Climacus, Virgilius Haufniensis ja Võrgutaja Johannes? Tegemist on Kierkegaardi pseudonüümidega, ent ometi on pseudonüümsuse asjaolu tekitanud tuliseid vaidlusi. Karin Kustassoo uurib, kas pseudonüümseid tekste tuleks eristada või mitte, ning kas neid saab Kierkegaardile tema vaadete omistamisel tõsiselt võtta. Kierkegaardi tekstidest võib kõnelda kui ühtsest kogumist, mille puhul ei saa arvestada pseudonüümide eripäraga ning suhtuda kogu Kierkegaardi loomesse kui pelgalt kirjanduslikku harrastusse, mille tõsiseltvõetavus on küsitav. Kuid pseudonüümsust võib vaadelda osana Kierkegaardi kaudse teadaandmise meetodist, mis avaldub keerulise põiminguna ning on Kierkegaardil seotud mitmesuguste teemadega, nagu eksistentsikäsitlus, sokraatiline ämmaemandakunst, arusaam tõest kui subjektiivsusest ning eristus subjektiivse ja objektiivse mõtte/mõtleja mõistmise vahel. Seda meetodit võib määratleda kui püüdu tõugata lugejat otsustama ajastul, mil on unustatud, mida tähendab eksisteerida. Teavitus sellest, et ollakse eksisteeriv indiviid, vajab tõuget, mis on saavutatav, asetades lugeja mitmesuguste valikute ette ning pannes teda olukorda, kus ta seisab silmitsi sellega, et teave, mis talle on edastatud, ei ole objektiivselt haaratav. Eri pseudonüümid esitavad erinevaid suhteid, erinevaid umbsõlmi, mida lahti harutada. Ent esitatud pseudonüümide motivatsiooniline alus koondub Kierkegaardi eri tahke läbivasse ühtsusesse. Ei ole mingi ime, et Heidegger kiidab Kierkegaardi kui teadlikemat mõtlejat, mis puudutab teadlikkust meetodist. Kierkegaardi järjepidevus selles küsimuses lubab meil näha tema loomes enamat kui irooniat iroonia enese pärast, lubab oletada, et kusagil selle rägastiku all on midagi, mida võib pidada kierkegaardilikuks.

Kujutlusstereotüüpe raputab ka Mati Hindi artikkel (algus eelmises numbris) tuntud keeleuuendajast Johannes Aavikust, kelle isiklikku päevikut Ideepe: Johannes Aaviku ideede päevik lehitsedes võib leida nii mõndagi kummastavat. Päevik hõlmab Eesti ja maailma jaoks saatuslikku ajavahemikku 31. jaanuarist 1942 kuni 1. detsembrini 1943. Aaviku seisukohtades on palju vastuolusid: tema eesti rahvusluse teiseks küljeks on eestlaste kui rahvuse alavääristamine, eestikeelse lugemisharrastuse tähtsuse mõistmisega kaasneb tal eesti kirjanduse ja kirjanike halvustamine, vihaga bolševike vastu mõnel puhul püüd neid mõista, põhimõttelise venevihaga vene keele hindamine, sümpaatiaga natsionaalsotsialismi ja Hitleri vastu arusaamine, et Saksamaa võit sõjas tähendab Eesti kiiret saksastamist ja eestlaste muutmist alamrahvaks. Ootaks, et keeleasju ja keeleuuendust käsitledes Aaviku vaade laieneks ning tõuseks kõrgemale. Aga ei. Aavik vaatab kõigele ja kõigile läbi radikaalse keelerevolutsiooni vaatetoru. See on ainus kriteerium eesti keeleteadlaste, eesti keele ja kirjanduse väärtuse(tuse), eesti rahva edasikestmise õigustatuse hindamisel. Ainult keeleuuendus võiks Eesti väärtust tõsta. Kui seda omaks ei võeta, siis pole Aavikul kahju ka eesti keele ja rahva kadumisest. Ideepes avaldab ennast eesti haritlane, kes on pettunud Eesti riigis, eesti rahvas, eesti kultuuris ja haritlaskonnas.

Aaviku päevikupidamise ajal, 1943. aastal ilmus Saksa okupatsiooni (1941–1944) võimude pilgu all koostatud propagandistlik kaheosaline ajalooteos Eesti rahva kannatuste aasta, mis kõneleb esimesest Nõukogude okupatsiooni aastast 1940/1941. Kristo Nurmise artikkel käsitleb esmakordselt koguteose loomise tausta Hitleri Saksamaa üldise propagandapoliitika kontekstis. Autor kirjeldab, kuidas Saksa okupatsioonivõim aproprieeris eestlaste initsiatiivi uurida Eesti sovetiseerimise protsessi ning Nõukogude repressioone Eesti elanikkonna vastu. Selleks loodi eestlastest koosneva kollaboratiivse Eesti Omavalitsuse propagandasektori juurde Aktuaalse Ajaloo Arhiiv, mille ülesandeks sai Nõukogude-aastaid puudutavate allikmaterjalide kogumine. Arhiivi töö esmaseks tulemuseks pidi saama Nõukogude-vastase propagandateose valmimine. Samal ajal ilmusid analoogsed teosed ka Saksamaa poolt okupeeritud Lätis ja Leedus. Ajapikku kaasati teose kogumistöö, kirjutamise ja populariseerimise juurde mitmeid tuntud Eesti avaliku elu tegelasi väljastpoolt kollaboratsiooniadministratsiooni, sest okupatsioonivõimud soovisid 1943. aastaks haarata endale võimalikult laiade ringkondade toetuse. Olgugi et Eesti rahva kannatuste aasta ilmunud köited vaikivad Saksamaa osalusest Eesti sovetiseerimisel, peidavad natsirežiimi sõjakuritegusid, ülistavad Eesti vabastamist Saksa sõjajõudude poolt ning sisaldavad juudivastast elementi napilt, oli paljude eestlaste jaoks ometi tegemist veenva käsitlusega kohalikust Nõukogude-kogemusest. Tegu oli seega ühtaegu nii rahvusliku ajalookäsitlusega Nõukogude agressioonist Eesti vastu ja 1941. aasta sõjategevusest kui üleskutsega eestlastele võidelda Saksamaa poolel. Artikli viimases osas tõstab autor esile koguteose tugevat mõju Eesti ajaloomälule nii esimesest nõukogude aastast kui Saksa okupatsioonist ning küsib, mis võiks olla raamatu uustrüki (Tartu: Elmatar, 2012) funktsioon ajal, mil sellest ajalooperioodist on olemas kriitilisemaid käsitlusi.

Arvustuste osas lehitseb Andres Herkel indoloog Leopold von Schroederi Memuaare. Illustratsioonidena on vaatamiseks Karin Lutsu (1904–1993) maalikavandid.

Numbri lõpus ilmuvad järjejutuna (24. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).