Akadeemia nr 8 tutvustus – Arnold Rüütlist jalgpallini
1991. aastal 27.–30. märtsini viibis Arnold Rüütel, siis veel NSV Liidu poolt okupeeritud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehena Washingtonis, kus teda 29. märtsil võttis vastu Ameerika Ühendriikide president George Bush. Meenutuste autor, USAs elav eestlane Hellar Grabbi oli külaskäigu ajal rakendatud abijõuks ajakirjandusega suhtlemisel ja Rüütli tiheda päevakava koostamisel. USA presidendi kohtumine Arnold Rüütliga kestis 45 minutit ja oli mõeldud sümboolse toetusena kolme Balti riigi — Eesti, Läti ja Leedu enesemääramisõigusele, mille väevõimuga inkorporeerimist Nõukogude Liitu ei ole Washington kunagi tunnustanud. Rüütel ütles ajakirjanikele, et nii Bush kui Baker tundsid muret Nõukogude Liidu stabiilsuse pärast, ja lisas, et meie arvates aitaks Balti kriisi lahendamine kaasa Nõukogude Liidu stabiilsusele. Valge Maja avaldusest ja kõnelustest riigisekretär Bakeri ning teistega on näha, et Eesti juhtkonna taotlused Washingtonis olid umbe jooksnud. Eestlaste ettepanekuid — korraldada rahvusvaheline konverents Balti küsimuses ja rajada Riiga USA infopunkt — ei mainita üldse, need olid USA valitsusele ainult “teadmiseks”, kui sedagi. Oli tekkinud surnud ring, mille lahenemiseks polnud lootust enne, kui juhtub üks kolmest: 1) Washington loobub Gorbatšovi ja Nõukogude Liidu keskvõimu toetavast ning impeeriumi koospüsimist ja stabiilsust Balti rahvaste vabaduspüüdlustele eelistavast poliitikast; 2) Moskva lepib Eesti iseseisvuse taastamisega; 3) Eesti loobub täieliku iseseisvuse taastamisest. Tol ajal niimoodi olukorda analüüsides tundus iseseisvus olevat veel mägede taga. Aga ootamatult teostus variant nr 2. Putšist vapustatud Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust 24. augustil 1991. aastal ja juba 17. septembril võeti Eesti ÜRO liikmeks.
Üks nähtavamaid ja avalikumaid nõukogude ajast vabasse riiki kandunud muinsuskaitseprobleeme seisneb 1941. aastal Nõukogude lahingutegevuse, eelkõige pommirünnakute käigus hävinud Tallinna vanalinna taastamises. Riin Alatalu artiklist selgub, et nii kõnes kui ka kirjas järgisid muinsuskaitsjad rahvusvahelisi põhimõtteid, mille kohaselt ajalooliste hoonete koopiate püstitamine on lubamatu võltsing ja seda tuleks vältida. Aga tegelikult ei usaldatud isegi mitte Eesti tipparhitekte vanalinna projekteerima, kartes kaasaegsest arhitektuurist kõlvatut konkurentsi ajaloolistele hoonetele. Kõige suuremaid probleeme on tekitanud suured ja väga nähtavates kohtades olevad tühimikud Harju ja Viru tänaval. Viru tänava täitmine likvideeris küll linnaehitusliku augu, kuid põhjustas konservatiivsemate muinsuskaitsjate kestva pahameele. Restaureerimisteoreetik Cesare Brandi põhimõtetest lähtudes tuleb tühimikud ehk lakuunid täita nii, et kaugelt vaadates paistaks tervik, lähedalt oleks aga uus lisandus selgelt eristatav, kuid Tallinna vanalinna kitsaste tänavate jaoks on kaugvaadetele panustamine mõeldamatu. Eriti keeruliseks muutub sulandumissoov väga suurte tühimike puhul nagu Harju tänav. Nii muinsuskaitsjaid kui arhitekte erutab keskaegse linnamüüri sees olev ala, samas kui vanalinna lahutamatu osa, ajalooline muldkindlustusvöönd on ka arhitektide poolt jäänud aegade jooksul piisava tähelepanuta. Nii nagu muinsuskaitsjad, eelistavad ka arhitektid toimetada selge identiteediga keskkonnas, olgugi et bastionivöönd pakub huvitava linnaruumi loomiseks märksa põnevamaid võistlusi.
Isegi jalgpallurid „ehitavad“ — staadionitühimikele rünnakuid. Kui anda vastasele oma kaitsevööndis ruumi, tekib oht saada väravaga karistatud. Jalgpalli on nimetatud rituaalseks konfliktiks, mis võib kõrvale suunata ja ohjeldada antagonisme, aidates sellega kaasa sotsiaalsele sidususele ja toetades pluralistlikku ühiskonda. Jalgpallis põrkuvad eri usku inimeste, rahvaste ja regioonide identiteedid. Tegemist on vastandlike ajalootõlgenduste ja müütide lakkamatult teiseneva kokkupõrkega. Inglismaal, jalgpalli sünnimaal, soodustas mängu levikut viktoriaanide veendumus, et kehaline, vaimne ja moraalne tervis on omavahel seotud. Musklid ja moraal sobis hästi kokku Briti imperiaalsete vallutuste ja globaalse hegemooniaga: jalgpall õpetas tulevastele maailmavallutajatele distsipliini, omakasupüüdmatust, meeskonnatööd ning nõudis füüsilist tugevust ja isiklikku osavust, mis oli allutatud meeskonna vajadustele. Hertsog Wellington pillas kord: „Waterloo lahing võideti Etoni palliplatsidel.“ Jalgpalli abil lootsid britid, aga ka mängu omaks võtnud teised eurooplastest kolonisaatorid muuta aafriklasi virkadeks distsiplineeritud meesteks, kes töötavad impeeriumi heaks. Aga kohalikud rahvuslikud liidrid taipasid kiiresti mängu potentsiaali kolonialismivastase instrumendina ja rahvuslike püüdluste soodustajana. Jalgpalliklubid pakkusid peavarju tärkavatele poliitilistele parteidele ja staadionid võimaluse tutvustada tuhandetele inimestele oma visiooni vabast Aafrikast ning võita tulevasi valijaid. Paljud tulevased Aafrika liidrid said juhtimiskarastuse jalgpallis. Eurooplastelt jalgpalli üle võtnud aafriklased lõid oma rahvuslikud mängustiilid vastavalt oma etnilisele kuuluvusele. Jalgpallist sai neile poliitiliste pürgimuste kehastus, rahvusliku identiteedi vormija ja rahvusvahelise tunnustuse saavutamise vahend. Sõjalise ja majandusliku võimekuse puudumist kompenseeris Must Mander avaliku ja sageli võiduka vastuhakuga palliväljakul. Jalgpall osutus tõhusaks relvaks vabadusvõitluses ja tungis sügavale Aafrika eneseteadvusse, selgub Indrek Schwede uurimusest.
Kui koolis õpetatakse meile ajalugu, laulmist ja isegi jalgpalli võimlemistunnis, siis seksuaalkäitumise õpe on meie kultuuriruumis jäänud suuresti isereguleeruvaks. Meditsiiniharidusega autori Mari Järvelaiu ülevaatest (algus eelmises numbris) saame teada nii mõndagi olulist. Arsti ja patsiendi suhetes sai uus paradigma alguse 1998. aastal, kui tulid müügile PDE5 inhibiitorid, mille tuntuim kaubamärk on Viagra. Sellele järgnenud aega võibki nimetada Viagra-ajastuks. Uuringud näitavad, et üle 18-aastaste erektsioonihäirega meeste seas on vähemalt kahel mehel kolmest kaasuva haigusena kas kõrgvererõhutõbi, hüperlipideemia, diabeet või depressioon. Kuna peenise arterid on väiksema diameetriga kui näiteks südame arterid, ummistuvad nad ka varem. Seega tuleks erektsioonihäirega mehed tegelikult kardioloogi juurde kontrollile suunata, sest erektsioonihäire võib olla varajane märk südameveresoonte haigusest. Mehele on evolutsiooniliselt kasulik olla naise viimaseks seksuaalpartneriks vahetult pärast eelmist vahekorda, pumbates naise kehast välja eelmiste meeste jäetu ja asendades selle oma seemnerakkudega. Selleks kulub tüüpiliselt 100–500 edasi-tagasiliigutust, mille ajal kogetakse mõnutunnet. Mehele, kes seksib sama naisega kaks korda nädalas, 3–4 päeva tagant, annab see kindlustunde, et vähemalt spermid on kohal ja valmis võistlema, juhul kui peaks saabuma mõne teise mehe sperma. Sellega on evolutsioonis kohanenud nii aju kui ka organism, soovides kogeda mõnutunnet ja käitudes seksi otsivalt vähemalt kolme-nelja päeva tagant. Ajas ei ole muutunud mitte ainult meditsiini suhtumine seksuaalfunktsiooni, vaid ka meeste ja naiste eelistused partneri valimisel. Iowa ülikooli sotsioloogide uuringu järgi oli 1939. aastal meestele esmatähtis, et partner oleks usaldusväärne ja abielu korraldataks praktilistest kaalutlustest lähtudes. Abiellumist armastusest või vastastikusest külgetõmbest peeti rumaluseks ja mõnikord ka ohtlikuks. 2008. aastaks oli mõlemal sugupoolel partneri valikul tähtsuselt esikohale tõusnud vastastikune külgetõmme ja armastus.
Filosoof Hilary Putnamit huvitab pigem valu kui mõnu (tlk. UkuTooming). Vaimufilosoofi tüüpilisi huvisid võib kokku võtta kolme küsimusena: (1) Kust me teame, et teistel inimestel on valus? (2) Kas valu on ajuseisund? (3) Milline on mõiste „valu“ analüüs? Autor väidab, et valu ei ole ajuseisund füüsikalis-keemilise ajuseisundi või närvisüsteemi seisundi mõttes, ning pakub välja hoopis hüpoteesi, et valu või valuseisund on organismi kui terviku funktsionaalne seisund. Funktsionaalne seisund on sensoorsete sisendite vastuvõtmise seisund, mis mängib teatavat rolli organismi funktsionaalses ülesehituses. Seda rolli iseloomustab vähemalt osaliselt tõsiasi, et sisendite eest vastutavad meeleelundid on elundid, mille rolliks on märgata keha kahjustusi, temperatuuri ja rõhu ohtlikke äärmusi jne, ja tõsisasi, et „sisendid“ ise, sõltumatult nende füüsilisest realisatsioonist esitavad tingimusi, mida organism võtab kui midagi enda jaoks negatiivset.
Eelnevale hüpoteesile ja nn rahvapsühholoogia kogemuslikkusele vaidleb vastu Montgomery Churchland (tlk. Bruno Mölder), esitades omalt poolt eliminatiivmaterialismi teesi, mille järgi meie tervemõistuslik käsitus psühholoogilistest nähtustest on teooriana juurteni ekslik ja nõnda põhjapanevalt vigane, et lõpuks ei taandata sujuvalt tema printsiipe ja ontoloogiat lõpetatud neuroteadusele, vaid ta tõrjutakse selle poolt välja. Hakatuseks selgitab autor, et tervemõistuslike mõistete raamistik kujutab endast tõepoolest empiirilist teooriat. Rahvapsühholoogia (RP) struktuuritunnused kujutavad endast täiuslikku paralleeli matemaatilise füüsikaga; ainsaks erinevuseks on nende kasutatavate abstraktsete entiteetide vastav piirkond — arvud füüsika korral ning propositsioonid psühholoogia korral. Seejärel hindab ta argumente RP elimineerimise vastu, nagu nad sugenevad vaimufilosoofia populaarseimast ning teiste teooriatega võrreldes kõige paremini põhjendatud positsioonist: funktsionalismist. Churchland jõuab taas kord järeldusele, et RP pole midagi enamat ega vähemat kui kultuuriliselt juurdunud teooria selle kohta, kuidas meie ja kõrgemad loomad toimivad. Tal ei ole erilisi tunnuseid, mis muudaksid ta empiiriliselt puutumatuks, unikaalseid funktsioone, mis muudaksid ta asendamatuks, ega mingisugust eristaatust.
Seekord on ilukirjandusliku pala kirjutanud Mathura. Joonistused pärinevad Valdur Ohakalt.
Arvustuste rubriigis vaatleb Atko Remmel kogumikku, kuhu on koondatud artikleid ja mälestusi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku osast Eesti iseseisvuse taastamisel.
Numbri lõpus ilmuvad järjejutuna (16. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).
Tutvustuse koostas Akadeemia tegevtoimetaja Indrek Ude
