AKADEEMIA nr 9: Tänapäeva massimeedia on loomas uut tüüpi avalikkust


AKADEEMIA nr 9: Tänapäeva massimeedia on loomas uut tüüpi avalikkust
Foto: Andres Putting

Ideaalne ajakirjandus annab võimaluse avalikult arutleda ühiskonna, s.t meie ühise kooselamise ja seda korraldavate kokkulepete üle. Meediaarutelu tulemuseks on avalik sfäär, millel on mõju ka poliitikale ja kodanikuühiskonnale.

Eeldades, et ka ajakirjandus kannab vastutust selle eest, kuidas ühiskond areneb, reastatakse sotsiaalse vastutuse teooriates ajakirjanduse funktsioonid hierarhiliselt: majandussüsteemi teenindamine, meelelahutuse pakkumine ja kasumi saamine peavad olema allutatud avalikkuse valgustamise ja demokraatiaprotsessi edendamise kõrgematele eesmärkidele. Vastamaks küsimusele, millist funktsiooni täitis ajakirjandus peamiselt 20. sajandi jooksul (1905–2005) Eestis, Soomes ja Venemaal, on Ragne Kõuts ja Maarja Lõhmus teinud nende maade juhtivate päevalehtede (Eesti Päevaleht/Rahva Hääl, Helsingin Sanomat ja Pravda) sisuanalüüsi.

Väljaannete võrdlus kinnitab väidet, et ühiskonnas toimuv peegeldub ajakirjanduse sisus üsna selgesti. Teemakäsitluse muutumise põhjal saab teha järelduse, et demokraatia toetamise funktsiooni täitis Soome päevaleht kogu analüüsitud perioodi vältel, Eestis selle riikliku iseseisvuse perioodidel, aga Venemaa ajalehe puhul ei olnud sellist rolli 20. sajandi jooksul võimalik märgata. Aga praegu toimuvad ajakirjandusväljal suured muutused. Tänapäeva massimeedia on loomas uut tüüpi avalikkust, mis on suuresti depolitiseeritud, kommertslik ja ühiskonna põhiküsimusi avalikkusest kõrvale jättev. Ka analüüsitud väljaannetele on 21. sajandi alguses omane „pehmemate“ teemade domineerima hakkamine poliitika- ja riigijuhtimisteemade üle (ka hulga poolest). On hakatud mööda vaatama faktist, et tegelik otsustamine omaenda asjade üle eeldab siiski poliitikavaldkonna mitmekülgset kajastamist ja võimalust nende üle arutleda. Sisulise väitluse puududes on ka raske vastu seista „vaikiva ajastu“ või meelelahutusühiskonna tekitamise suundumusele.

Samal teemal:

„Pehmes stiilis“ esitatud pildi Vene keisririigi viimastest aastatest saame Gustav Knorringi (1894–1989) meenutustest (tlk Agur Benno). Autori mõttevoog kannab lugeja 1912. aastasse, mil noor, Tallinnas (Revalis) sündinud ja Toomkoolis õppinud baltisakslane astus Keiserlikku Õigusteaduse Kooli Peterburis. Seejuures mängis olulist rolli tema tollal 64aastane vanaonu Aleksei Knorring, kes oli teinud õukonnateenistuses kiiret karjääri. Temast sai kammerhärra ja õuemeister en fonction ning lõpuks õuemeister. Baltisakslased olid Venemaal ikka olulistel kohtadel. See algas Peeter Suure valitsemisajal ja kestis, küll nõrgenenud kujul, kuni 1917. aastani. Tänu sellele onu Alekseile tutvus noor Knorring keiserliku õukonnaministeeriumi tähtsate tegelastega. Eestiga seotud isikutest jäid talle eriti hästi meelde Moritz Nieroth ja Rudolf von Stackelberg. Veel Nikolai I valitsemisajal (1825–1855) ei saanud Venemaal rääkida mingilgi määral korraldatud õigussüsteemist. Keiser püstitas ülesande alustada justiitssüsteemi reformiga, et saada siin kontakt Lääne-Euroopa riikidega. Nii tekkiski 1835. aastal Keiserlik Õigusteaduste Kool, mille kuraatoriks sai Oldenburgi prints Peter. Koolist tuli palju nimekaid juriste, kuid kõige tuntum lõpetaja oli helilooja Pjotr Tšaikovski. Gustavi Knorringi õpingutele segas vahele I maailmasõda — ta otsustas 1914. aastal vabatahtlikuna ratsakaardiväe polku astuda. Sõjaväelasekarjäär sai jätku 1. detsembrist ohvitserikursustel Tema Majesteedi Paažikorpuses Peterburis ja selsamal 1915. aastal tegi noormees ka Õigusteaduste Kooli lõpueksamid. 1. juunil 1915. aastal ülendati Knorring ratsakaardiväepolgu lipnikuks ning suunati teenistusse reserveskadroni, mille ta viis Daugava ülemjooksul asuvatele varupositsioonidele.

Loe veel

Enamik Vene kodusõja (1917–1923) käsitlusi on lähtunud ja lähtub ilmselt ka edaspidi Punaarmee ja Valgearmee vastasseisust. Rahvuslike armeede (Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ukraina, Gruusia, Aserbaidžaani ja Armeenia) tegevust nähakse enamasti mõne Valge- või Punaarmee operatsiooni osana. Samas olid rahvuslikud armeed Venemaa Euroopa-sõjateatris märkimisväärseks sõjaliseks jõuks, mis kontrollisid suurt osa endise Vene impeeriumi läänepoolsetest kubermangudest. Noorte vabariikide teenistuses oli ka märkimisväärne osa endise Vene armee ohvitseridest. Oma artiklis püüab Mati Kröönström paigutada Eesti Vabadussõja-aegset (1918–1920) armeed Vene kodusõja laiemasse konteksti, otsides vastust kahele küsimusele: 1) kuidas jagunesid enamlastevastased jõud Eesti rindel 1918–1919, ja 2) mida kujutas endast Eesti rahvavägi võrreldes Vene kodusõjas osalenud valgete armeedega. Selgub, et armee lahingkoosseisu arvestuses oli Eesti sõjavägi 1919. aastal Narvast Pihkvani kulgeval rindel suurimaks sõjaliseks jõuks. Isegi 1919. aasta oktoobris, kui Vene valgete Loodearmee oli oma sõjalise võimsuse tipul, oli tal Eesti armeega võrreldes ligemale kolmandiku võrra vähem tääke ja mõõku, poole vähem suurtükke ning kolm korda vähem kuulipildujaid. 1919. aasta suvest kuni rahu sõlmimiseni enamlastega oli Eesti armee lahingkoosseisus stabiilselt 24 000–25 000 tääki ja mõõka, mis polnud arvestatav sõjaline jõud mitte ainult Baltikumis, vaid kogu Vene kodusõja konteksti arvestades. Sõjajõude võrreldes näeme, et suurem osa Euroopa enamlastevastastest rindejõududest (Eesti, Läti, Leedu, Soome, Poola, Ukraina) sõdis Venemaast lahkulöömise nimel.

Võib-olla tuleks siit otsida valgete lüüasaamise põhjusi ega peaks selles süüdistama mõnd ebaõnnestunud manöövrit või „saatuslikuks saanud“ taktikalist valearvestust. Valged armeed ei moodustanud ühtset rinnet, vaid paiknesid hajutatult üksikute kollete ja hõreda punktiirina Põhja-Jäämerest Musta mere ja Kaukasuse peaahelikuni. Valgete soovid ja nende käsutuses olnud ressursid ei vastanud teineteisele. Kõige seda arvestades jääb vaid imestada, kuidas Valgearmee juhid ei märganud või ei tahtnud märgata asjade tegelikku seisu ning üritasid noorte vabariikidega rääkida ainult jõupositsioonilt.

Vabadussõja lõpukuudel, novembris 1919. aastal haigestusid kümned tuhanded endise valgekaartliku Loodearmee sõdurid ja ohvitserid tüüfusesse. Haigusepuhangust kujunes epideemia Eesti võimude venitamise tõttu. See on hoiatav näide ja seetõttu aktuaalne tänapäevalgi.

Epidemioloogiakeele arenguteest Eestis annab ülevaate Mati Rahu, kelle 45 aastat väldanud jõupingutused sel alal algasid tööleasumisega Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituuti (EKMI) 1968. aastal. Toimunust üldpildi saamiseks on autor vaatluse alla võtnud osa neist mõistetest, terminitest, definitsioonidest, seikadest ja aruteludest, mis tema vaatevälja sattununa on epidemioloogiakeelde jälje jätnud. Praegu võimaldab epidemioloogi ja epidemioloogiaõppuri eestikeelne terminivara piisava täpsusega selgitada järgmisi teemasid: epidemioloogia liigitus ekspositsiooni, tervisetulemi, uurimisaine ja metoodika alusel; epidemioloogilised uuringukavandid; haiguse esinemise mõõtmine rahvastikus; ekspositsiooni mõõtmine; meditsiiniregistrite liigitus, nende kvaliteet ja registripõhised uuringud; ekspositsiooni ja haiguse vahelise seose mõõtmine; uuringuprotokoll ja selle osised; epidemioloogiaartikli kirjutamine ja avaldamine.

Märgatavalt aitaks epidemioloogia tõsiseltvõetavust suurendada ja selle oskuskeelt arendada klassikavaramusse kuuluva Moodsa epidemioloogia (Kenneth Rothman, Sander Greenland, Timothy Lash; 2008) või algatuseks selle lühivariandi Epidemioloogia: Sissejuhatus (2012) eestindamine. Niiviisi jõuaksid meieni teoreetilise epidemioloogia süvahoovusedki, sest nagu on öelnud Uno Mereste: „Terminoloogiasse ei saa suhtuda kergekäeliselt, kui ei taheta hajuda täielikku ebamäärasusse.“

Juba eelmises numbris alanud artiklis teeb Peet Lepik katse eritleda usu (avaramas tähenduses), religioosse usu ja ateismi intellektipõhiseid tunnuseid semiootiliselt, käsitades kõiki kolme märgisüsteemidena — kultuurikeeltena. Veendumusliku usu asemel — ma usun sind —, mille aineks on sedastada adressaati puudutavate asjaolude vastavus reaalsusele, üritatakse analüüsida pühendumuslikku usku — ma usun sinusse —, mille aineks on teatav eripäraste tunnustega intentsionaalne suhe sinasse (Sinasse). Analüüsi käigus selgub usu ja ateismi spetsiifiline, seejuures analoogiline „grammatika“. Teises osas võtab autor usufenomeni formaalse ehituse määratlemiseks vaatluse alla vastava kommunikatiivse akti viis aspekti — orientatsioonilise, märgiloomelise, kognitiivse, teleoloogilise ja energeetilise. Niisugust metoodikat kasutades ilmneb, et terviklikku, teaduslikult arvestatavat ateismikontseptsiooni ei saa rangelt võttes olemas ollagi, sest valgustajad ja marksistid ei ole pääsenud välja surnud ringist, mille kohaselt „ateism on Jumala eitamine ja see jaatab inimese olemist just nimetatud eitamise kaudu“ (Marx).

Formaalselt on tegemist antiteetilise mõtlemisstruktuuriga, mille tunnuseks on antiteetilise plusspoole sümmeetrilisus miinuspoole intellektuaalsete tunnustega. Usu tunnuste alusel on eriti huvitav jälgida, kuidas Marx (nii nagu ka tema jüngrid) on „sisustanud“ ateismi orientatsioonilisi, teleoloogilisi ja energeetilisi tunnuseid ning kuidas mõtlemise dedikatiivne struktuur on sünnitanud ka maised jumalad. Lõppkokkuvõttes on moraal lihtne: ratsionaalne, teaduslikult korrastatud maailm ei ole ainuke maailm, „mida inimene otsib ja peab otsima“. Usku ja religioossust eitades on ateism krooniliselt mööda vaadanud usu ja religioossuse intellektuaalsest spetsiifikast, kommunikatsioonilisest rollist isiksuse ja inimkoosluse struktuuris ning funktsioonidest kultuuris.

Ja siis veel Ivo Juurvee arvustus Alfred A. Reischi uurimusele Kuumad raamatud külmas sõjas: CIA rahastatud salajane Lääne raamatute jagamise programm raudse eesriide taha.

Seekord on tekstide vahel Ilmar Kruusamäe joonistused 1989. aastast.

Numbri lõpus nagu ikka ilmuvad järjejutuna (28. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare