Akadeemia uues numbris: akadeemik inimeste hädistest teadmistest, uraaniteemaline väitekiri, keeletehnoloogiad Eestis
Rein Järlik ei ole nõus nende raamatute sisuga, milles Eesti NSV Ülemnõukogu poolt vastuvõetud otsuseid on maha vaikitud või alahinnatud, ja eriti juhib ta tähelepanu kolmele seadusandlikule aktile, mis eelnesid Eesti Kongressi esimesele istungjärgule 11.–12. märtsil 1990. Esiteks kvalifitseeris Eesti NSV Ülemnõukogu eelviimane, XI koosseis 12. novembril 1989. aastal Nõukogude Liidu juhtkonna 1940. aasta välispoliitilised ja sõjalised aktsioonid Eesti Vabariigi vastu agressiooniks, sõjaliseks okupeerimiseks ning Eesti Vabariigi annekteerimiseks. 23. veebruaril 1990 võeti vastu otsus ettevalmistustest Eesti riikliku iseseisvuse taastamiseks. Selles informeeritakse NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi Eesti NSV kõigi tasandite rahvasaadikute 1990. aasta 2. veebruari „Deklaratsioonist Eesti riikliku iseseisvuse küsimuses“, millega kuulutatakse vajalikuks Eesti Vabariigi taastamine 1920. aasta 2. veebruaril sõlmitud Tartu rahulepingu alusel. Autor rõhutab, et just need aktid häälestasidki 1990. aasta 18. märtsil valitud Eesti NSV Ülemnõukogu viimast, XII koosseisu, kes 8. mail 1990 nimetas end Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks, seadma selge sihi Eesti Vabariigi faktilisele taastamisele.
Hädised teadmised ökosüsteemidest
Tarmo Soomere nendib, et oleme jõudnud maailma, kus teame inimkonnana küll mõõtmatult rohkem kui Newtoni aegadel, kuid teame ka seda, kui hädised ja algelised on meie teadmised ökosüsteemide ning eelkõige ühiskonna kui terviku funktsioneerimisest. Teisisõnu, meid jälitab ja ümbritseb hiiglaslik määramatus. Oleme olukorras, kus avalikkuse ette paiskub tohutult killustunud teadmiste hulk, mis kasvab eksponentsiaalselt, õppimisvõime aga parimal juhul lineaarselt. Seetõttu on riigiisadel ja -emadel peaaegu võimatu rakendada teaduspõhist ehk teisisõnu, adekvaatset otsustamisviisi seni, kuni neil pole teadusnõustajaid. Nende koolitamine ja harimine on üks Teaduste Akadeemia ees seisvatest ülesannetest. Teadusnõustaja ei saa enam olla ekspert, kes annab küsimustele lihtsaid vastuseid. Palju suurem kaal on nüüd protsessil, kuidas multidistsiplinaarses maailmas tõendusi kogutakse. Inimesed ja ennekõike poliitikud aktsepteerivad vastuseid vaid siis, kui neile selgitatakse teadustulemuste taga olevaid protsesse kogu keerukuses ja tulemuste ühiskondlikku mõju arvestades. Kõike eelnevat silmas pidades on Euroopa Komisjoni juurde loodud kaks teadusnõustamise mehhanismi. Tipptaseme poliitikud palju kirutud Brüsselis on mõistnud, et nii Euroopa kui terviku kui ka üksikute riikide konkurentsivõime sõltub sellest, kuidas kasutatakse oma akadeemilise kogukonna kompetentsi. See on suuresti meie teha, kui kiiresti ja põhjalikult see arusaam Eestis juuri ajama hakkab.
Uraaniteemaline väitekiri
Ello Maremäe käsitleb oma uraaniteemalise ja seetõttu salastatud teadusliku väitekirja valmimise lugu aastatel 1960–1975. Dissertandi ülesandeks oli leida tööstuslik tehnoloogia graptoliitargilliidi (vana nimetusega diktüoneemakilda) ümbertöötamiseks eesmärgiga eraldada maagis sisalduvad väärtuslikud metallid: uraan, molübdeen, vanaadium jt. Teema oli väga aktuaalne, sest NSV Liidu Väetisetööstuse Ministeerium plaanitses hakata Toolses tootma fosforiiti. Aga kuna selle kaevandamisel oli ületamatuks takistuseks fosforiidi peal lasuva graptoliitargilliidi isesüttimisprobleem, peeti ainsaks tõhusaks lahenduseks graptoliitargilliidile majandusliku rakenduse väljatöötamist. Kui töö oli valmis, tuli see Moskvas kaitsmiseks tõlkida vene keelde. Kuid just siis avati Toolse kaevandus, kus uraani sisaldus graptoliitargilliidis on 10 korda kõrgem kui Maardus, mistõttu tuli eelnev ümber teha nii, et Maardu graptoliitargilliidi asemel oleks lähteaineks Toolse maak. Pärast väitekirja kaitsmist ja töökoha vahetamist hakkas autor tegelema hoopis keskkonnakaitsega — vastupidiselt senisele tööle tuli näidata, kui kahjulik see maak on Eestimaa loodusele, kui selle kaevandamist teostatakse üleliidulistel eesmärkidel.
Linnar Priimägi on võtnud silme ette kolm maali: Jean-Léon Gérôme’i (1824–1904) Pollice Verso, Francisco José de Goya y Lucientese (1746–1828) kronikaalse pealkirjaga Kolmas mai 1808 ja Bulgaaria kunstniku Ilija Petrovi (1903–1975) maali Enne mahalaskmist. Ta mõtestab neid lähtuvalt „eetosest“ ja „paatosest“ kui sotsiaalpsühholoogilistest kategooriatest. Paatos on kõige üldisemalt vaadeldav kui psüühilise ja sotsiaalse stabiilsuse rikkumise protsess, eetos aga hoiakuna, mis püüdleb tasakaalu säilitamisele ja taastamisele. Paatos selle sõna algupärases, alalhoidlikkusele (eetosele) vastanduvas mõttes on ekstsess, ühiskondlikku tasakaalu lõhkuv käitumine. Pateetika on destruktiivne, eetika jälle ei ole konstruktiivne. Tänapäeva üldkeeles on eetose ja paatose mõisted omandanud ratsionaalsest, vanakreekaaegsest erineva sisu. „Eetikaks“ nimetatakse moraaliteooriat ning „eetiliseks“ vastavust sellele teooriale. Paatost aga määratletakse väljaspool vastandust eetosele kui „erakordse kirglikkuse ja meeleliigutuse väljendust“. Väljaspool eetose-paatose paradigmat paiknev „pateetika“ on saanud „ülespuhutuse“ tähenduse. Angloameerika maailmas tähendab pathetic koguni „haletsusväärsust“.
Keeletehnoloogijate uurimisest
Mare Koit annab ülevaate keeletehnoloogiate uurimisest Eestis. Tartu Ülikoolis tehti juba 1950. aastate lõpul masintõlkekatsetusi matemaatiliste tekstide tõlkimiseks vene keelest eesti keelde. 1960. ja 1970. aastatel tegeldi siin keelestatistikaga ja koostati eesti keele sagedussõnastik. 1970ndate lõpul alustati arvutiprogrammide väljatöötamist eesti keele automaattöötluseks. 1960. aastatel alustati keele arvutitöötlusega ka Keele ja Kirjanduse Instituudis ja Küberneetika Instituudis. Koostöös Keele ja Kirjanduse Instituudiga jõuti 1982. aastal esimese eesti keele tekst-kõnesüntesaatori loomiseni. Olulise tõuke keeletehnoloogia arengule Eestis andis osalemine Euroopa Liidu COPERNICUS-programmi projektides alates 1994. aastast. Eesti riik on toetanud keeletehnoloogia-alast uurimis- ja arendustööd mitme sihtprogrammiga. Sel aastal alanud riiklik programm kehtib kuni aastani 2027. Riiklike programmide projektidest sai alguse Eesti Keeleressursside Keskus, mis alustas ametlikult tööd 1. märtsil 2012. See on teadustaristu, mis teeb uurijatele ja kõigile huvilistele kättesaadavaks eesti keele digitaalsed ressursid ja tehnoloogiad. Keskuse kaudu on Eesti esindatud Euroopa ühise keeleressursside ja -tehnoloogia infrastruktuuri CLARIN (Common Language Resources and Technology Infrastructure) võrgustikus. Keeletehnoloogide järelkasvu valmistatakse ette Tartu Ülikoolis, eesti ja üldkeeleteaduse instituudi ning arvutiteaduse instituudi koostöös.
Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul avaldame valimiku artikleid, mis ilmusid ajalehtede veergudel 1927. aasta veebruaris tähistamaks Eesti Vabariigi 9. aastapäeva. Sel aastal meenutatakse lugejatele korduvalt esivanemate vabadusvõitlust. Selline rõhuasetus oli tingitud 700 aasta möödumisest lahingutest, mille käigus 1227. aasta jaanuaris ja veebruaris alistasid ristisõdijad eestlaste viimase vastupanukolde Saaremaa. Aga vastukaaluks möödanikukaotustele ülistatakse samas Vabadussõjas (1918–1920) saavutatud võitu Nõukogude Venemaa üle. Vaatamata üleüldisele peomeeleolule ja asjakohasele heroilisele paatosele ei jäeta märkimata argipäevaseid teemasid ega nimetamata tulevikusuundi. Näiteks nurisetakse, et just riikliku aastapäeva lähedale sattus valitsuskabineti vahetus, et toimub sotsiaalne ja varanduslik kihistumine ja et mõned ei oska veel hinnata iseseisvuse tõelist väärtust. Praeguse üleilmastumise taustal kõlab intrigeerivalt, et juba siis hoiatati ülemäärase orienteerumise eest teistele kultuuridele: „Senikaua, kui meil jumaldatakse kõike võõrast, kõike, mis ei ole omamaa ja oma meeste töö, olgu see kunsti, kirjanduse, teaduse, majanduse, tööstuse jne. aladel, senikaua kajavad õõnsatena hüüded omakultuurist. Õppigem võõrastelt, aga ärgem tehkem neid omale ebajumalateks!“ Artikleid lugedes tundub, et üldiselt oli ühiskondlik eneseteadvus ja usk tulevikku kindlustunnet kogumas, kuid neis rõhutatakse ka, et tõeliselt vabaks saadakse alles siis, kui ei unustata tegelda rahvusliku ja kultuurilise identiteedi rajamisega.
Kognitiivteaduste filosoofid ütlevad meile, et uskumused ja soovid moodustavad tunnetuse masinavärgi. Aistingulised stiimulid panevad nad liikuma, nad mõjutavad vastastikku üksteist ning välja tuleb käitumine. Christopher Gauker on selle kontseptsiooni suhtes, mida ta kutsub postulatsionismiks, skeptiline. Postulatsionismi järgi on uskumused ja soovid teoreetilised entiteedid, mis on postuleeritud inimeste käitumise ennustamiseks ja seletamiseks. Ta pakub välja alternatiivse arusaama, väites, et uskumuste ja soovide omistusi võib mõista kui teatud tüüpi kõnet (discourse) teise isiku nimel. Gaukeri alternatiivse kontseptsiooni kohaselt on esimene samm uskumuste ja soovide olemuse mõistmise teel väite ja käsu loomuse mõistmine. Ta alustab tähelepanekust, et vestlustel on üldiselt praktilised eesmärgid, ja eeldab, et käskimise või palumise esmane funktsioon ongi luua eesmärke, mida meil oleks vaja koostöö käigus saavutada. Samamoodi teeb ta ettepaneku eeldada, et väidete esmane funktsioon on vormida viisi, kuidas vestluskaaslased üritavad oma eesmärke saavutada. Väited loovad tingimusi, mille kehtides oleks võimalik saavutada eesmärke. Seejärel tuleb selleks, et mõista uskumuse ja soovi olemust, laiendada oma arusaamist väitest ja käsust väidetele ja käskudele teiste nimel; sest uskumuse omistamine on kellegi nimel väitmine ning soovi omistamine on kellegi nimel käskimine. Autor kutsub oma ideed kommunikatiivseks kontseptsiooniks, kuna see ei kohtle uskumuste ja soovide omistusi seletus- ja ennustusinstrumentidena, vaid keele jätketena selle rollis isikutevahelise koostöö vahendina.
Korrelatsionism ja faktuaalsuse printsiip
Quentin Meillassoux seletab üksikasjalikult kahte põhjapanevat mõistet, „korrelatsionism“ ja „faktuaalsuse printsiip“. Korrelatsionismiks nimetab ta igasugust tänapäevast vastuseisu realismile. Korrelatsionism võtab tänapäeval mitmesuguseid vorme, eriti aga transtsendentaalse filosoofia, fenomenoloogia variantide ja postmodernismi omi. Korrelatsionism tugineb argumendile, mida võiks nimetada „argumendiks ringist“. Ring tähendab seda, et igasugune naiivne realism viib nõiaringi, performatiivsesse vasturääkivusse, millega te kummutate selle, mida te ütlete või mõtlete juba sellesama ütlemis- või mõttetegevuse endaga. Tuleb välja, et korrelatsionistide jaoks on võimatu kujutleda absoluutset X-i, s.t X-i, mis oleks olemuslikult subjektist lahus. Me ei või teada, milline on tõelisus iseendas, sest me ei saa teha vahet nende omaduste vahel, mida arvatakse kuuluvat objektile, ja nende omaduste vahel, mis on osa subjektiivsest ligipääsust sellele objektile. Meillassoux üritab näidata, et mõtlemine suudab teatud väga erilistel tingimustel pääseda juurde tõelisusele, nii nagu see on iseendas, sõltumata mistahes subjektiivsuse aktist. Selgituseks käib autor välja „esiaegsuse probleemi“. Näiteks saab teadus tänu radioaktiivsetele isotoopidele või tänu tähevalgusele väita, et universum on umbes 14 miljardit aastat vana või et Maa moodustus umbes 4,5 miljardit aastat tagasi. Autor küsib, kuidas saab korrelatsionism muuta mõttekaks ideed ajast, mille sees subjektiivsus või maailmas-olemine ise tekkis. Ja lähtudes „esiaegsuse probleemist“, kummutab ta korrelatsioonilise ringi spekulatiivse põhimõtte toel, mida ta nimetab faktuaalsuse põhimõtteks.
Järjejutuks on arstina ja Tartu ülikooli õppejõuna tegutsenud Herbert Normanni (1897–1961) päevikud aastatest 1944–1961, kuhu ta on kirja pannud oma töö ja eluga seotud sündmusi ning muljeid inimestest. Tekst annab edasi ka Nõukogude Liidu kommunistlikust režiimist tingitud isiklikke ja sotsiaalseid pingeid, mille avalikustamine omas ajas oleks kaasa toonud repressioone.
Arvustuste osas vaatleb Jüri Allik Endel Tulvingu raamatut Episoodilise mälu elemendid.
Hiljuti lahkunud Hellar Grabbi (1929–2018) auks ilmub tema luuletus „Pärast surma“, Toomas Kiho on kirjutanud ühiskonnakriitilise luuletuse „Lõug“. Graafikaga esineb Margus Tamm.
