Akadeemia uues numbris: eesti keele roll ülikoolis, bioeetika ajalugu, teaduse iganenud hindamisnormid

 (2)
Tartu Ülikooli peahoone 20.02.17
Foto on illustreerivFoto: Anni Õnneleid

Ajakirja Akadeemia 4. numbris kirjutavad Birute Klaas-Lang ja Helle Metslang eesti keele rollist õppekeelena Eesti ülikoolides. Juttu tuleb ka bioeetika ajaloost, teaduse hindamise reeglitest, Eesti rahva elulugudest jne.

1834.aastal kirjutatud tekstis „Igasuguse arengu üldisim loodusseadus“ (taastrükk 1864, tlk Anti Lääts) esitab Karl Ernst von Baer (1792–1876) oma arusaama evolutsioonist ja süvahomoloogiatest orgaanilises maailmas. Tähelepanuväärne on Baeri rõhuasetus faktilistele teadmistele, empiirilisele teadusele — ning koos sellega võimas üldistamispüüd.

Joselyn Holland on 2014. aastal kirjutanud: „Baeri juures võib märgata romantilise mõtlemise omaksvõttu, mis ei eksinud kunagi kaugele põhivooluteaduse piiridest. Baeri 1834. aasta loeng [---] oli mõeldud kui tollaste füsioloogiliste teooriate süntees. See on siin eriti huvipakkuv kui dokument, milles kajastub ühe (institutsionaalselt) etableerunud bioloogi üldisemas käsitluses peituv romantiline arusaam paljunemisest ja sigimisest, arusaam, mille lähtepunktiks on võetud elule sisemiselt omane „enesehävitus“ (Selbstzerstörung): iga sigitus (Zeugung) toob endaga kaasa „surmaotsuse“.“ Kalevi Kull lisab oma järelsõnas: „Kui siiski võrrelda Baeri ja Darwini liini teoreetilises bioloogias, siis võib ehk öelda, et Baerist lähtuva vaate kohaselt pärandub agentsus, mis paljunemise eest hoolt kannab ja seda alal hoiab, Darwinist lähtuva arusaama kohaselt aga üksnes struktuur, mis agentsusel aina uuesti sündida võimaldab. Darvinistlik mudel on lihtsam ja see valitses 20. sajandi bioloogias, Baerist lähtuv mudel on keerukam ning see on taas esil koos epigeneetilise ja süsteemse bioloogiaga 21. sajandil. Eks sel on ka Eesti mõtteloos oluline koht.“

Karmo Talts selgitab oma lühiessees, et see, mis iseloomustab Eestit kui sellist, ja see, mis on Eesti jaoks võimalik, on meie eest varjatud meie lühikese kirjaliku ajaloo tõttu. Kirjalikud allikad näitavad Eestit eelkõige teiste vaatekohast ja suuremate ajaloodraamade kõrvalosatäitjana. Samas on Eestit võimalik mõista ka soome-ugri kontekstis. Soomeugrilisus avaldub nii etnograafias ja keeleteaduses kui ka oma pärandi säilitanud keelesugulaste igapäevaelus. Etnograafiast ja keeleteadusest inspireeritud kõrgkultuur ja keelesugulaste pärandi mõtestamine annavad eestlastele omaenda ajaloo. Ühtlasi selgub ajaloo saanud enesemõistmise kaudu see, mis on meile tõeliselt oluline.

Eesti rahva elulood
Merle Karusoo pidas kõne 26. veebruaril 2018. aastal Eesti Kultuuriloolise Arhiivi eluloopäeval Eesti Kirjandusmuuseumis, kus esitleti Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud raamatut Minu elu ja armastus I–II: Eesti rahva elulood IV. Ta rõhutab, et elulood aitavad ajaloo keerdkäikudesse mässitud inimesi paremini mõista. On ju Eesti rahvas tervikuna pidanud taluma pinget, mis on tulenenud sellest, et ühed on olnud n-ö õigel ja teised justkui valel poolel. Aga kui lugeda kõrvuti lugusid, mille autorid üksteist ei tunne, kuid mis toovad esile meie või meie-eelse aja valupunktid, erinevad maailmanägemised, siis saab sellest keerulisest ajast rahulikumalt mõtelda. Igal inimesel on õigus oma eluloole ja mitte kellelgi pole õigust seda arvustada. Laita võib tegusid, mitte inimest. Tuleb tunnistada, et vaatamata kõigele ollakse siiski üks rahvas.

Loe veel

Eesti Vabariigi 100. sünniaasta puhul avaldame valimiku artikleid, mis ilmusid Eesti ajalehtede veergudel 1922. aasta veebruaris. Kuigi aastapäev on põlistatud 24. veebruariga, mainitakse artiklites korduvalt ka 28. novembrit 1917, mil Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu kuulutas end kõrgemaks võimuks (tegutses 1917. aasta 14. juulist kuni 1919. aasta 23. aprillini). Tollane riigivanem Konstantin Päts nendib ajalehes Päevaleht, 1918. aastal ei olnud Eesti iseseisvusse veel kindlat usku, kuid „nüüd on raske Eestis neid leida, kes oma südame salajamas sopis kõige kallima varana ei varjaks soovi, et Eesti iseseisvus kunagi ei kustuks, ei ole enam neid, kes julgeks avalikult Eesti iseseisvuse eitamisega ette astuda“. Ja nagu vabariigi aastapäevale kohane, meenutatakse ikka ja jälle langenuid ja sangareid, kellele vapramatest annetati Eesti Vabadusrist, millega kaasnesid materiaalsed hüved ja muud privileegid. Kuid Eesti riik ei olnud 1922. aastaks majanduslikult veel kosunud ja riiklike institutsioonide tegevus jättis soovida. Aga nendele, kes hädaldavad, tuletatakse meelde, mis on kirjas Eesti Maapäeva teadaandes 28. detsembril 1918. aastal: „[---] rasked on noore riigi esimesed sammud“. Ja sellele lisaks leidub tekstides ka lausa poeetilisi üleskutseid: „Ilusamat, raskemat ja loomevõimsamat aega ei ole meil kunagi enam loota, kui seda praegune aeg on. Kogu meie rahva elu on kui kevadel paisuv maapind, mis seemet igatseb, et seda saladusliselt idanema panna.“

Iganenud teaduse hindamise reeglid
Raivo Palmaru väidab, et Eestis kehtivad teaduse hindamise reeglid ei toeta uue teadmise loomist, vaid pigem toidavad võhiklikkust ning suunavad uurijaid tegelema lähenemisviiside ja teemadega, mille „parim enne“ on ammu möödas. See ei lähe aga kellelegi korda, sest tähtsaks peetakse ainult publikatsioonide hulka, mitte üllitiste sisu. Tema teine väide on, et võõrkeelsete artiklite arvul põhinev numeroloogia on viinud teaduse kui inimeste ühiste tähenduste ja kollektiivse teadmise loomise ühe olulise viisi Eesti kultuurist välja. Kuigi tähendused ja teadmised on konstruktsioonid, toimivad need nagu reaalsus — me lähtume neist oma vaatlustes, valikutes, otsustes ja tegevuses. Teadmistest sõltub lõpuks see, kui edukalt indiviidid ja sotsiaalsüsteemid tulevad toime oma keskkonnas. Ja kuna keskkond muutub pidevalt, on tähendused paratamatult avatud ja ajutised. See seab väikerahva riski ette: kui me ei otsi uutele nähtustele ja arusaamadele oma keeles vasteid, võivad meie kollektiivne teadmine ja keel osutuda lõksuks, mis muudab meid pimedaks, kurdiks ja tummaks.

Eesti keele roll õppekeelena ülikoolis
Birute Klaas-Langi ja Helle Metslangi artikkel keskendub eesti keele rollile õppekeelena Eesti ülikoolides. Autorid sedastavad, et õppetasemete lõikes on valitsevaks tendents inglise keele osatähtsuse kasvule magistritasemel, eriti aga doktoriõppes — valdav enamik doktoritöid (2016. a 93%) tehakse inglise keeles. Siiski toimib eesti keel teaduskeelena küllaltki edukalt: doktoritöid kirjutatakse ka eesti keeles; võõrkeelsetel doktoritöödel on eestikeelsed kokkuvõtted (iseküsimus on kokkuvõtete ammendav maht); intensiivselt koostatakse eestikeelseid kõrgkooliõpikuid; ilmub kaheksa kõrge klassiga eestikeelset teadusajakirja. Samas puuduvad praegu kehtivas kõrghariduse programmis selgelt sõnastatud seisukohad ja meetmed, mis tagaksid eesti keele kestmise kõrghariduskeelena. Ülikoolide tegevus õppekavade arenduses, kus eesmärgiks on ühelt poolt kompenseerida eesti tudengkonna arvulist puudujääki välisüliõpilastega ja teisalt vastata riiklikele visioonidele kõrgkoolide rahvusvaheliseks muutmisel, on kaasa toonud selle, et ingliskeelsed õppekavad koos eesti ja inglise keelega õppekavadega moodustavad juba 30% kogumahust. Inglise keel asendamas rahvuskeeli nende senistes rollides ühes valdkonnas (kõrghariduses ja teaduses) võib kaasa tuua valdkonna kaotuse esmalt sellega piirnevatel aladel (näiteks üldhariduses) ja hiljem ka mujal, ohustades sel moel selgesti eesti keele kestlikkust.

Järgneva artikli autori, Johannes Blumbergi (1861–1932) isa oli abielus Kreutzwaldi tütre Adelheid Anettega, mistõttu Johannes veetis tihti oma koolivaheajad Võrus. Aga Blumbergi 1922. aastal ajakirjas Eesti Arst ilmunud meenutused Kreutzwaldi tegevusest arstina (tlk Kalle Hein) on põimunud mälestustega ka hilisemast ajast. Blumbergile oli teada, et keiserlikku Tartu ülikooli astus Kreutzwald 1826. aastal „sisemise sunni“ ajel. Mõtte sellest olevat ta saanud ajal, mil pere elas Ohulepa mõisas Harjumaal. Sealse mõisa toapoiss oli aadrilaskja ja tohterdaja ning sai talle eeskujuks elukutse lõplikul valikul. Väikeses Võrus arenes Kreutzwaldi praksis õige kiiresti ja ka maalt vooris tema juurde rahvast suurel hulgal. Ta oli tuntud kui osav diagnoosija ja „õnnelik“ arst. Iseäranis mao- ja soolehaiguste korral olevat tema raviviisi tulemused positiivsed olnud. Meditsiini teemadel avaldas Kreutzwald vähe kirjutisi, kuid siiski mitte nii vähe, kui Blumberg neid nimetab. Peale Blumbergi mainitud Viina katku ja Kodutohtri ilmus Kreutzwaldi sulest veel näiteks Teejuhataja ämma-kooliliste õpetuse juures ja Lühikene õpetus tervise hoidmisest. Meditsiini teema leidis mingil määral kajastamist ka Eesti esimeses illustreeritud aimeajakirjas Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on, mida Kreutzwaldi koostatuna ja toimetatuna ilmus aastatel 1848–1849 viis numbrit.

Bioeetika ajalugu
Kadri Simm teeb sissevaate bioeetika kui interdistsiplinaarse valdkonna ajalukku ja arengusse. 20. sajandi viimasel kolmandikul hakati koguma just selle valdkonna alla bioloogia, meditsiini ja eetika kokkupuutepunktides kerkivaid probleeme. Kuigi bioeetika tuumaks on moraalifilosoofia, on nii lähenemisviiside kui meetodite puhul väga olulist rolli mänginud ka õigusteadus, meditsiin, teoloogia ning viimastel aastakümnetel ka sotsiaalteaduslikud uurimused. Klassikalised bioeetika küsimused kattuvad sageli meditsiinieetikaga — eutanaasia, abort, organidoonorlus, reproduktiivtehnoloogiad. Samas jääb tänapäeval suur osa bioeetilisi teemasid ka arsti-patsiendi suhtest väljapoole, kuuludes pigem poliitiliste, religioossete või tarbimiskäitumuslike debattide ning otsustuste ringi. Artiklis vaadeldakse lähemalt ka bioeetika valdkonna siseseid debatte. Millised on põhjendatud meetodid, uurimisküsimused ja lähenemisviisid olukorras, kus bioeetika on ühtaegu nii akadeemiline teoreetiline distsipliin kui panustaja kliinilises kontekstis, nii meediaklikkide tootja kui poliitikanõustaja?

Oma klassikaks saanud tekstis „Demonstratiivid“ (1977, avaldet 1989) sõnastas David Kaplan indeksiliste väljendite laiahaardelise käsitluse alused. Käsitlus lähtub ideest, et sellised keelelised vahendid on otseosutavad, s.t nad osutavad fregeliku tähenduse (Sinn'i) vahenduseta. „Järelmõtetes“ (1989) selgitab ta lähemalt mõnd eelmise teksti teemat, keskendudes neljale küsimuste rühmale: Mis on otsene osutus? Kas demonstratsioon teeb demonstratiivi täielikuks? Mis on kontekst? Kes võib mida ütelda? Tõlkijaks Anto Unt.

Arvustuste rubriigis retsenseerib Eve Annuk Silja Vuorikuru kirjutatud Aino Kallase biograafiat ja Vladimir Sazonov Amar Annuse tõlgitud ja kommenteeritud Muistse Mesopotaamia nõidustekste.

Luuletustega astuvad üles Nicole Barrière (tlk Jüri Talvet) ja Toomas Kiho. Linoollõiked on teinud Toomas Kuusing.

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare