Akadeemia uues numbris: religioosne mõtlemine, eesti kirjakeel, viiruseid tapvad bakterid
Muinasjutus Kolm printsi Serendipist (1557) avastavad kuninglikud kõrgused oma rännakul alatasa juhuste toel ja teravapilguliste vaatluste abil asju, mida nad polnud otsinud. 1754. aastal võttis Inglise erudiit Horace Walpole kasutusele sõna „serendiipsus“ (serendipity). Alates 20. sajandist iseloomustab serendiipsus avastust või leidu, mis tuleb ilmsiks hoopis midagi muud otsides, ja leidja peab olema ette valmistatud, et seda ära tunda. Ettevalmistus sõltub kindlasti keskkonnast ja haridusest. Jüri Engelbrecht kirjeldab oma artiklis juhtumeid, milles serendiipsus on mänginud otsustavad rolli, nagu näiteks Alexander Flemingi (1881–1955) tegevus penitsilliini avastamisel.
Aharon Kantorovich rõhutab oma sisukas teadusavastuste analüüsis (1993) just vajadust anda teadlasele vabadust, lähtudes serendiipsuse printsiibist, ja hoiatab rahastajaid, s.t teadusfonde, ületähtsustamast taotlustes ettelubatud tulemusi. Seda arvestades on Euroopa Teadusnõukogu uurimistoetus hiilgav näide rahastajate ettenägelikkusest loova mõistuse rakendamisel. Meie Eesti Teadusagentuur teatab aga interdistsiplinaarsete uuringute taotlusele vastates, et valdkondade ühendamise asemel tuleks need viia eri teaduskondade alla, sest kes neid ikka koos käsitleb!
Mõtlemine ja uskumused
Jüri Allik on oma religiooniuurimusliku artikli pealkirjastanud nii: „Kas religioosne mõtlemine on olemas?“ Ta selgitab, et religiooni ei erista teistest elu vormidest, milles inimene saab eksiteerida, mitte niivõrd mõtlemine, kuivõrd uskumused, arvamused, emotsioonid ja väärtused, mis ei pruugi alluda ratsionaalsele analüüsile. Seega on vastus pealkirjas esitatud (retoorilisele) küsimusele võrdlemisi lihtne: erilist teistest erinevat religioosset mõtlemist ei ole olemas. Lõpuks, asetades küsimuse tõenduspõhisele alusele, esitab autor andmeid, mis näitavad, et maades, milles on religioossuse tase kõrgem, on keskmine intelligentsi tase madalam.
Reet Kasik annab ülevaate eesti kirjakeele arengust viimase 100 aasta jooksul. Eesti kirjakeele reeglid kinnistusid 1920. aastatel. Valmis sai kolmeosaline Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat (1925–1937), mis sisaldas ka suurt osa keeleuuendajate ettepanekutest. Teise maailmasõja järgne kitsarinnaline keelekorraldus vaesestas kirjakeelt. Esimesed pärast sõda koostatud õigekeelsussõnaraamatud olid rangete normidega ega arvestanud kuigi palju tegelikku keelekasutust ega keele muutumist. Eesti iseseisvuse taastamisel muutusid ja laienesid keeleteadlaste uurimis- ja avaldamisvõimalused ning rahvusvahelised sidemed. 1990. aastate keskel ilmus kaheköiteline Eesti keele grammatika.
Osade kaupa hakkasid ilmuma aastakümneid koostatud suured sõnaraamatud: Eesti murrete sõnaraamat ja Eesti kirjakeele seletav sõnaraamat, õigekeelsussõnaraamatu täiendatud uustrükid on ilmunud 1999., 2006. ja 2013. aastal. Praegu on eesti keeleteadus heas seisus, aga probleemiks on keele seisund ühiskonnas. Eesti keele kasutusvaldkondade hulk, mis 1990. aastate alguses jõudsalt kasvas ja laienes, on hakanud kiiresti ahenema. Teaduses ja kõrghariduses kasutatakse üha rohkem inglise keelt. See on ohtlik eesti kirjakeele püsimisele, sest hariduse ja teaduse keel on kirjakeele olulisemaid osi, mis toidab teisi allkeeli — ajakirjanduskeelt, ilukirjanduskeelt, ametikeelt jt. Rahva püsimajäämine ja eneseusk sõltub emakeelsest haridusest.
30. oktoobril 1955. aastal pidas Martin Heidegger kodukülas Messkirchis kõne mälestamaks omakandimeest, helilooja Conradin Kreutzerit (1780–1849). Kõne avaldati aastal 1959 pealkirja „Gelassenheit“ all samanimelises kogumikus. Heidegger (tlk Henri Otsing) eristab kahte laadi mõtlemist, kusjuures mõlemad on omal viisil kunati õigustatud ja vajalikud: rehkendav mõtlemine ja meelestav [besinnliche] järelemõtlemine. Esimene on tehnika ehk teatud laadi mõtlemise sünnitis. Selline mõtlemine — nagu küsimine ja tahtminegi — on tulus, ent määrab otsitava juba ette ära. Tagajärjena ei suuda säärane mõtlemine avastada midagi mõtlemise enese jaoks, vaid ainult olemasolevaga rehkendada. Heidegger aga, vastandades rehkendamisele meelestava mõtiskluse, nimetab viimast inimesele olemuslikuks. Selles näeb ta päristist mõtlemist, ootavat vastamist olemuslikule kutsele. Ent rehkendamise suhtes pole ta üdini negatiivne. Küsimus ei seisne siin mitte ka kahe mõtlemise tasakaalus, vaid nende taasleidmises päristisel alusel. Ja säärane alushäälestus peakski olema maldavus, milles ütleme tehnilisele maailmale korraga „jah“ ja „ei“. Maldavus kätkeb siin jaatamist: tehnika sisenemist maailmasse ja maailma vallakätkemist rehkendavalt; inimese hõivumist tehnoloogiaga ja vastupidi. Teisalt ka eitamist: tehnika klammerdumatut mööduda-laskmist, mõtlemist mittetehnilisel alusel. Ent maldavus pole konfliktne hoiak, ega ka seda võimalikku konflikti absurdistav. Heidegger on leidnud, et kui kolmanda maailmasõja oht on kõrvaldatud, ähvardab üks kaugelt suurem oht. Kõrgeim ja edukaim taiplikkus plaanide ja leiutiste rehkendamises läheks siis kokku ükskõiksusega järelemõtlemise suhtes — totaalse mõtlematusega. Ja siis oleks inimene selle, et ta on järelemõtlev olend, ära põlanud ja minema visanud. Seetõttu on vaja seda inimese olemust päästa. Ainult et maldavus asjade suhtes ja avatus saladusele ei juhtu meiega kunagi iseenesest. Nad pole midagi juhuslikku. Mõlemad edenevad vaid katkematult südikas mõtlemises.
Viirused, mis tapavad baktereid
Ülar Allas tutvustab faagiteraapiat, mida praktiseeriti laialdaselt juba 20. sajandi esimesel poolel. Bakteriofaagid ehk faagid on viirused, mis nakatavad ja tapavad baktereid, kuid ei kahjusta loomi ega inimesi. Need avastati juba 1915. aastal, 1919. aastal raviti Indias ja Indohiinas faagide abil edukalt koolera- ja katkuhaigeid. Paraku ei andnud faagiteraapia alati oodatud tulemusi ja esialgne entusiasm asendus skepsisega. Pärast Teist maailmasõda vähenes USAs ja Lääne-Euroopas huvi faagiteraapia vastu, sest vahepeal olid antibiootikumid muutunud laialdaselt kättesaadavaks. Pealegi kuulutas lääne poliitiline doktriin faagiteraapia teaduslikult vastuvõetamatuks. Ida-Euroopa riikides ja NSV Liidus jätkati uuringuid ka antibiootikumide kuldajastul, kuid kahjuks ei olnud ülejäänud maailm idabloki teadlaste tööst pikka aega teadlik. Viimasel ajal on huvi terapeutiliste faagide vastu järsult kasvanud. Aastakümnete pikkune praktika ei ole tuvastanud, et faagiteraapia põhjustaks patsientidel tervisehäireid. Üksikute faagipreparaatide kasutamine on lääneriikides juba heaks kiidetud. Paraku takistavad uute preparaatide väljatöötamist juriidiliste regulatsioonide puudumine ja kliiniliste testide kõrge hind. Sellegipoolest usuvad paljud teadlased, et lähitulevikus hakatakse faagiteraapiat rakendama olukordades, kus antibiootikumide kasutamine ei anna soovitud tulemusi. Tõenäoliselt ei hakka faagipreparaadid antibiootikume täielikult asendama, vaid pigem täiendama.
Eesti Vabariigi 100. sünniaastapäeva puhul avaldame valimiku artikleid, mis ilmusid Eesti ajalehtede veergudel 1923. aasta veebruaris. Traditsioonilisele pidupäevaretoorikale lisaks leidub artiklites ka argipäevasemaid ja isegi rahulolematuid noote. Näiteks tuletatakse Riigikogule meelde, et täitmata on jäänud tollase ajutise valitsuse 1919. aastal antud lubadus, mille järgi kõik Vabadussõjast vabatahtlikult osa võtnud kooliõpilased pidid riigilt haridustee lõpetamiseks toetust saama. Eesti sotsiaaldemokraatia häälekandjas Tulevik kurdetakse jällegi, et tööliste palgad on kogu iseseisvuse aja püsinud nii madalal astmel, et need kuidagi inimväärilist elamist ei võimalda, ja mainitakse ka 1922. aasta streike, millest 29-s osales kokku umbes 3600 töölist. Aga teisal nenditakse, et võrreldes Nõukogude Liidu kehva olukorraga on Eesti inimeste elujärg siiski hea. Sellest annab märku ka asjaolu, et lisaks materiaalsele eluolule tõstetakse esile vajadus leida etnograafilistele säilikutele ja rahvaluule arhiivile paremad hoiutingimused. Märkimist väärib ka esimene Eestis korraldatud rahvahääletus (17.–19. veebruarini 1923), mille tulemusel sätestati koolidele kohustuslik, kuid õpilastele siiski vabatahtlik usuõpetus. Põhiseaduse järgi tõi rahvahääletus kaasa uued Riigikogu valimised (toimusid 5.–7. mail). Ühe olulise ajaloosündmusena mainitakse veel, et vastavalt Vene Keisririigi pärisorjust kaotavale talurahvaseadusele (1816/1819) vabastati esimesed taluperemehed 1823. aastal ehk 100 aastat tagasi, millega võib tinglikult märgistada rahvusliku arenemise algust.
Oma klassikaks saanud tekstis „Demonstratiivid“ (1977, avaldet 1989) sõnastas David Kaplan indeksiliste väljendite laiahaardelise käsitluse alused. Käsitlus lähtub ideest, et sellised keelelised vahendid on otseosutavad, s.t nad osutavad fregeliku tähenduse (Sinn'i) vahenduseta. „Järelmõtetes“ (1989) selgitab ta lähemalt mõnd eelmise teksti teemat, keskendudes neljale küsimuste rühmale: Mis on otsene osutus? Kas demonstratsioon teeb demonstratiivi täielikuks? Mis on kontekst? Kes võib mida ütelda? Tõlkijaks Anto Unt, järelsõna on kirjutanud Indrek Reiland.
Ilukirjanduse osas saab nautida Indrek Hirve ja Toomas Kiho luulet ning Mirko Bonné katkendit (tlk Piret Pääsuke) romaanist Heledam kui päev. Bonné esineb kirjandusfestivali Prima Vista programmi raames 8. mail kell 17 Tartus Lutsu-nimelises raamatukogus ja 10. mail Tallinnas Rahvusraamatukogus.
Tekstidele vahelduseks avaldame Iiris Jaaska ja Ingmar Järve graafikat.
