Akadeemiline pole lihtsalt kauplus
##Helsingis on võrdlemisi palju traditsioonilisi vaatamisväärsusi, pealinnale kohaselt teatreid, kinosid, muuseume, on kirikuid kaljude peal ja kalju sees. Kõik nad on armsad kultuurisõbrale, aga niisuguse raamatukaupluse üle, nagu üks siin südalinnas pesitseb, võib kohe eriti rõõmustada.
Soome rahvuslik uhkus Akateeminen kirjakauppa (edaspidi Akadeemiline) on minule mitmes mõttes oluline raamatukauplus. Seal võib nautida omaette olemist või kohtuda kellegagi – või raamatute kaasi mööda reisides hoopis millegagi. Enamasti on ta siinkirjutajale lasteraamatute või erialase kirjanduse ostmise koht. Eriti armsaks on saanud ka kaupluse perioodiliste trükiste osakond, kus on värskeid ajalehti ja ajakirju laiast ilmast.
Arvan, et umbes samadel põhjustel käivad ka paljud teised Akadeemilises. Kõik, kes kauplust külastavad, tunnetavad, et see on midagi enamat – sellel kauplusel on oma vaim.
Ajalooline vaatamisväärsus
Esiteks on Akadeemiline raamatukauplus arhitektuuriline vaatamisväärsus. Esplanaadi pargi serval, Keskuskatu ja Pohjoisesplanaadi ristil paiknev kauplusehoone valmis 1969. aastal ja selle projekteeris soome tuntuim arhitekt Alvar Aalto.
Teiseks on alates 1970. aastast kaupluses toimunud järjepidevalt kohtumised kirjanikega, mis on ka praegu tippsündmus Helsingi kultuurielus. Kohtaamispaikka ehk kokkusaamiskoht on statsionaarne lava, mida ei saa poodi sisenedes mitte märgata. Poodiumi kirjanikutoolil on teiste hulgas istunud loomulikult nii mõnigi eestlane, Viivi Luik ja Lennart Meri isegi paar korda. Kõige viimasena täitus 2800 m2 suurune Akadeemiline raamatukauplus helsinglastest Jaan Krossi kuulama, kui ”Kolme katku vahel” käesoleval sügisel soome keeles ilmus.
Seega pole ime, et kui Rootsi kroonprintsess tänavu Helsingit külastas, käis ka tema raamatuesitlusel Akadeemilises. Kuhu Eestis kroonprintsess viia? Vahest Mattiiseni raamatukauplusse.
Siinkohal ei saa jätta mainimata, et teisel pool Esplanaadi parki peab Helsingis äri ka tuttava lõhnaga riideäri, mida kroonprintsess arvatavasti oma riigivisiidil ei külastanud.
Kolmandaks peab mainima niisugust sündmust nagu “Kunstide öö”, sest aastal 1989, kui tänavafestivalitraditsioon alguse sai, hakkas kõik pihta Akadeemilises “Raamatute öö” käigus.
Näidetega tahtsin lihtsalt kirjeldada olukorda, et peale äritegemise täidab Akadeemiline linnas ka mitmekülgse haridusasutuse funktsiooni. Iga kauplus ei ole lihtsalt kauplus.
Hariduse bränd
Akadeemilise raamatukaupluse haridusbränd on juba sajandivanune. Kaupluse ampluaa oli selge kompanjonidele Gösta Brandersile ja Alvar Renqvistile algusest peale. Kui Akadeemiline 1893. aasta 18. juulil uksed avas, tutvustati kauplust kohana, mis koguks kokku raamatusõpru ja oleks teeninduselt esmaklassiline. Kaupluse asutajad olid isamaaliselt meelestatud ja soovisid garanteerida, et kõik, mis soome keeles ilmus, oli ka kaupluses kättesaadav.
Soomekeelse ülikooli jaoks oli omakorda vaja võõrkeelset erialakirjandust. Seega oli välismaiste raamatute tellimine ja müük juba päris alguses üks Akadeemilise teenindusvaldkondi. Helsingi ülikool vajas käepikendust ja ka praegu on raamatute tellimine välismaalt teadlastele hädavajalik. Kaupluse Academiasse viitav nimi tuleb puhtalt sellest, et ülikoolirahvas ja muu haritlaskond tunneks ennast kaupluses koduselt.
Alguses peeti poodi ühekorruselise puumaja korteris Aleksanterinkatu 9. Hiljem, 1910. aastal koliti juba kobedamatesse ruumidesse samal tänaval. 1930 ostis praegune omanik, Oy Stockmann Ab kaupluse endale ja see siirdus Stockmanni kaubamajja. Aastal 1969 ehitati Akadeemilisele praegune maja, mis on tunneli kaudu ühendatud Stockmanniga.
Omal ajal kutsus itaalia marmorit kasutanud Alvar Aalto looming esile diskussioone. Väärt raamat ja väärispuit olid paljude arvates lahutamatud asjad. Marmor äratas aga kahtlusi: kas tavaliste riietega enam tohibki kauplusse astuda?
Aalto valik oli loomulikult teadlik ja tingitud kahest asjaolust. Marmor tähendas kvaliteeti ja samas sümboliseeris see kõige selgemalt antiiki, viitas akadeemilisuse juurtele. Aastast 1969 on raamatukauplus püsinud oma kohal ja paistab, et Soome majanduslikud mõõnad pole arme jätnud. Pigem vastupidi, suur saal näeb enne jõule välja nagu uus.
Café Aalto
Külastan loo kirjutamise hommikul “Aaltot”, kaupluse kohvikut. Vaikus. Kell on 9.30. Ei mingit hullu muusikat, ei eredaid lampe ega kunstlilli. Raamatu kaasi meenutavatest laeakendest tulev valgus on pea täiuslik. Väike fotonäitus seinal, keskealiste prouade seltskond. Võrratute akendega saali teisel korrusel asetseva kohviku mööbel on ka pärit Aaltolt. Tuleb välja, et kohviku idee tekkiski siis, kui naabermaja kinni pandud kohvikust sai päästetud Aalto originaalmööbel. Café Aalto avati 1986. aastal. Juba 17 aastat on külastajad istunud samadel toolidel, valinud samast menüüst ja tervitanud sama kohvikupidajat.
Akadeemilise raamatukaupluse juhataja Stig-Björn Nyberg vestles minuga heatujuliselt ja innukalt. Näha on, et ta on väga uhke oma raamatupoe üle – nagu ei räägiks me kauplusest, vaid näiteks fregatist. Ta oli nõus võrdlema kauplust ainult Londoni suurimaga. Akadeemiline on unikaalne nii arhitektuuri kui ka oma valiku poolest. Paljude arvates on see maailma parim raamatukauplus. Kolmekorruselises kaupluses on müügil raamatuid kokku 30 keeles ja raamatuid leidub üle 100 000 erineva nimetuse.
Üllatusin kuuldes, et ainult 56 protsenti eelmisel aastal müüdud raamatutest olid soomekeelsed. Rootsikeelse kirjanduse osa müügimahust on 11 protsenti. Rootsikeelseid raamatuid ostavad nii soomerootslased kui rootsirootslased. Tegelikult ostetakse Akadeemilisest nii palju rootsikeelset kirjandust, et 11 protsenti müügimahust tõstab Akadeemilise samuti üheks maailma suurimatest rootsikeelsetest raamatupoodidest (sic!). Ülejäänud raamatud, tegelikult kolmandik kogu aasta müügist, on võõrkeelne kirjandus.
Nyberg on teadlik ka raamatukaupluste keerulisest olukorrast Eestis. Suure raamatupoe puudumine Tallinnas on Nybergi sõnul väga halb: ”See on rahvuslik häbi. Igas õiges riigis peab olema korralik raamatukauplus.” Nyberg on täheldanud sümpaatse Apollo poe edusamme raamatupoekultuuri osas ja julgustab Tallinna ettevõtjaid: ”Kasvõi soomekeelsete raamatute müük võiks end täiesti ära tasuda.”
Kuna Akadeemiline kuulub Soome hiigelkaubamajale Stockmann, võiks loota, et ka Tallinna Stockmannis hakkab arenema raamatute müügitegevus. Ehkki isiklikult oleksin rõõmus, kui rahvuslik raamatukauplus tugineks Eesti kapitalile ja kuuluks oma rahvale. Raamatute tempel peaks muidugi asuma ka talle väärilises ümbruses, pealinnas ja peatänava kaisus.
