Aktivistid võtavad järjest uusi värvitoone
Klouniriietes meeleavaldajad ühes, lillelapsed teisal, mustad kaputsiinlased kolmandas kohas – selline pilt valitses sel nädalal ·otimaal.
Miks inimesed ikkagi tulevad tänavaile pisargaasipilve alla? On neil siis tõesti nii kehv elu, et ei või oma arvamusega rahulikult koduseinte vahele jääda? Ometi on neidki, kellele maailmas toimuv tõesti korda läheb.
Roheline kaitseb metsa
Kõige levinum tüüp meeleavaldajaid meie ajal on värvilt roheline. “Tänu” Bushi-nimelisele presidendile ja tema suhtumisele Kyoto lepingusse on roheline protest viimastel aastatel järjest võimendunud.
Greenpeace’i meeleavaldajad leiavad tee ka kõige kaugemasse kolkasse, tulles kas või Tallinna sadamasse tankeriköite vahele turnima.
Loomakaitsjad on muutunud juba tõeliseks nuhtluseks. Soomes murtakse lahti karusloomakasvanduste uksi. PETA aktivistidel on aga juba harjumuseks saanud oma alastusega inimeste sündsustunnet proovile panna.
Punalippude lehvides
Veel sada aastat tagasi oli meeleavaldaja lemmikvärv punane. Praegusaja Euroopas iseloomustab see värvus ka ministreid. Maoistid, trotskistid, radikaalsed sotsialistid, kõikvõimalikud kommunistide ja sotsialistide grupid on nüüd uuesti elavnenud. Ka nende suurim vaenlane on USA – ja Iraagi sõjaga said nad hoogu juurde. Nõukogude bloki varing jättis nad küll aastaiks peata olekusse, kuid nüüd on nad leidnud uued argumendid globaliseerumise ja kapitalismi vastu ja üritavad suurematel meeleavaldustel kohal olla.
Must rusikas esireas
Kuigi kõige sagedamini tituleeritakse meeleavaldajaid anarhistideks, ei esinda nad sugugi ühtset ideoloogiat, vaid pigem taktikat, mille leiutasid vasakpoolsed demonstrandid 1980. aastatel. Kurikuulus Must Blokk: sajad mustas riietuses ja kaetud nägudega meeleavaldajad on suutnud löögirusikana liikudes tekitada kõige rohkem hävingut: rüüstata kauplusi, keerata autosid kummuli ja hakata vastu politseinikele. Anarhistide vastane on eraomand, eriti vihased on nad aga rahvusvaheliste korporatsioonide peale.
Pruunsärklusest tänapäeval
Neonatsid on probleemiks eeskätt Saksamaal, ka nende protest on üldiselt suunatud vaid oma riigi vastu.
Lilla kaitseb oma õigusi
Ennekõike USA-s korraldavad aktsioone kõikvõimalike vähemuste esindajad. Ka seksuaalvähemuste tänavale tulek on pigem näitamine, et nemadki on olemas ja neil peaksid ka oma õigused olema. Iisraelist on teada juhtum, kus üks usuaktivist homoparaadi peale nii raevus, et tormas geidele pussnoaga kallale.
Maamees ja roosad sead
Euroopa Liidu loomine on toonud meelt avaldama ka sead ja traktorid. Poolast Prantsusmaani, aga ka Lõuna-Ameerikas tahavad põllumehed näidata, et just nemad toidavad inimkonda. Teede blokeerimine ja koduloomade vedamine Brüsselisse on nende meetod. Nende seast on tõusnud ka tõeline tänavaaktivistide staar Jose Bove, kes läks traktoriga McDonaldsi vastu.
Patsifiste sümboliseerib valge
Patsifistide protest hoogustus pärast NATO sündi ja on olnud paraku suunatud vaid omaaegse võidurelvastumise ühe poole vastu – sotsialismimaades ju vabalt protesti avaldada ei saanud. Kui juba meeleavalduseks läheb, on patsifistid taas platsis: blokeerimas sõjaväebaaside väravaid ja nõudmas tuumarelvastuse kaotamist. Bushi terrorismivastasel sõjal on nende silmis hoopis vastupidine tähendus kui Valge Maja jaoks. Sõjavastasus seob ka rohelisi ja punaseid demonstrante.
Värvilised revolutsioonid
Gruusia, Ukraina ja Kõrgõzstani revolutsioonid on andnud punastele roosidele, oranĻidele lintidele ja kollastele tulpidele uue tähenduse. Ka Liibanonis üritati demokraatiarevolutsiooni ideed üle võtta. Iisraelis kuritarvitavad oranĻi värvust aga juutidest asunikud, et oma protesti väljendada. Etniliste ja rassiliste gruppide jaoks on protestiks põhjust andnud peamiselt inimõigused, alates Martin Luther Kingist kuni indiaanlaste ja aborigeenideni välja on alati leidunud aktiviste, kes tänavail meelt avaldavad.
Oran svastika võidab terrori
Hiina surub juba mitmendat aastat alla vaimsusliikumist Falun Gong. Vägivallatu võitluse sünnialadelt pärit ideoloogia eelistab vältida vägivalda ka praegu, seevastu protestida on neil küllaga põhjust. Nemad usuvad, et vägivallatus võidab lõpuks punase terrori, isegi kui vahel tundub selleks vähe lootust olevat. Nende oranĻi svastikat koos yini-yangi sümboliga ei tasu aga segi ajada natside musta haakristiga.
Meelt avaldada oskavad kõik
Tänapäeval ei ole tänavaprotest tabu enam isegi ministritele, kes lausa otsivad võimalust seal esinemas käia. Kirikud, ametiühingud, heategevusühendused, meediastaarid tahavad ennast näidata. Pintsaklipslaste kõrvale sätivad end klouniriietes meeleavaldajad. Protestimas käivad peaaegu kõik: vanadest hipidest tudengiteni välja.
