Aktuaalne mõttelugu

[Eerik Laid. Paopaigad. Eesti mõttelugu 13. Koostajad Pekka Erelt ja Hando Runnel. Ilmamaa, Tartu 1997.]

"Eesti mõtteloo" sarja tutvustuses on kirjas üheksa autorit, kelle eriala-sõnaks märgitud ajalugu.

Minu äratundmist mööda on Eerik Laiu nimi nende seas praegu üks võõramaid. Tema raamat ongi autorite sellest valikust esimene.

Eerik Laid (1904-1961) oli eestlane sellest sugupõlvest, kes sai ülikooliga alustada noore rahvusriigi esimestel aastatel. On see nüüd üksnes mulje ja kujutlus või siiski objektiivne tõsiasi, et just nende hulgas, kes tollal akadeemilisse ellu astusid, oli suhteliselt palju noori, kes tublisti töötasid, andeid ilmutasid ning kultuurinimedeks said? Kas kättevõidetud omariiklus motiveeris?

Tuntuks tagantjärele

Eerik Laiu kohta ütleb entsüklopeedia: arheoloog, etnograaf, ühiskonnategelane. Selle kolmiku reaalsust kinnitab ka "paopaigad". Teadlane muidugi oma kahelises olemises, aga täie respektiga on suhtutud ka ühiskonnategelasse. Laiu kirjasõnaline teaduslik toodang jäi mitmesugustel põhjustel mahult tagasihoidlikuks. Lisaks ka see, et paguluses jäi arheoloogia kõrvaliseks, etnograafi töös panid end aga maksma rootsi ained, mida sellesse valikusse võetud ei ole.

Raamatu ülesehitus on kronoloogiline. Arheoloog ja etnograaf näitavad end just esimeses, kõige mahukamas osas (aastad 1925-1941). Selle pealkiri ("Linnuse ehitamine") tõstab esile esimese neist. Lugemist on aga ka rahvateadlaselt ning seejuures lausa üldhuvitavat. Nimetan näiteks kolmekümnendate keskpaigast pärinevat "Petseri laat etnograafiliselt seisukohalt". Rohkesti kõige elulisemat teavet kunagise eesti elu kohta ning seda vormilt eriti laduses, võiks öelda et teaduslikkust peitvas esituses.

ühiskonnategelane ja aktualiteedid

Raamatu teises ja kolmandas osas (pagulus, vastavalt aastad 1943-1950 ja 1955-1961) saab ohjad enda kätte ühiskonnategelane. Täpsem oleks küll ehk ütelda: pagulaspoliitik või rahvusideoloog. Viimane sõna on ehk kõige täpsem, isegi kui unustada, et poliitik tänases Eestis kuigi heakõlaline mõiste ei ole.

Poliitilise ja ideoloogilise rõhuasetusega aine esitamise otstarbekuses selles raamatus on kaheldud: kas koht on ikka õige? Mida rohkem lugesin, seda kindlam olin, et koostajad ei ole eksinud. Tegemist on pool sajandit tagasi "Malevlases", "Vabariiklases", "Tulimullas" ja teistes pagulasväljaannetes ilmunud juhtkirjade ja aktuaalsete esseedega. Aga mis siis sellest? Tase loeb ja see on kõrge. See on eestlaste rahvusliku mõtlemise lugu, mis nii või teisiti eesti mõttelukku kuulub. Siitkaudu näeme selgemini ka inimest ja isiksust.

Mitut puhku varemgi olen tähelepanu juhtinud "Mõtteloo" raamatute üllatavale aktuaalsusele, ammuste tekstide tänasele kõnekusele (näiteks Luiga, Koorti ja Käisi raamatud). Jälle seesama lugu ning eriti mõjuval viisil. E. Laiu ülelugemine tuletab meelde - kontrast! -, kui nõrk on olnud ja on Eestis viimastel aastatel rahvuslik poliitiline ja ideoloogiline mõtlemine. Ikka ja jälle kas ilukõne ja fiktsioonides elamine (millise ohu eest Laid pagulust hoiatas - "Ristteel", 1957) või siis päevast päeva nähtusena parteipoliitiline pusimine, tänase ja homse võimu pärast nääklemine. Kaitsetollidest kellelegi ajutiselt tekkida võiv kahju ja kulu on olulisem kui Eesti põllumajanduse olevik ja tulevik!?

Eerik Laidi vaatepunkt on stabiilselt kõrgemal ja seda võib rahvuslikuks nimetada küll. Loetagu näiteks rahulikus süvenemises üle essee "Quo vadis?" (1957), milles oluliseks tõuseb küsimus, mispärast poliitiline ja ideoloogiline mõte Eesti iseseisvuses (1918-1940) takerdus. Loetagu lõpuni "Tagasiminejad" (1946), mille algus on ümbrispaberil: "Me oleme tagasiminejad, kes kannavad kaasas oma rahvuslikke õigusi ja kohustusi. Kui me kord seda ei tee, siis on meie võitluse eesärk olnud tühine" (lk 301). Jälle viide suurele probleemile: miks nii vähe tullakse ja selleski enamasti ebaõnnestutakse?

Laid on rikkalt mitmekülgne (ka ilukirjanduse arvustamine, reisikirjad jne). Niisiis uus raamat, mille autorit avastav tähendus peaks tavalisest suurem olema.

Algab kolmas aasta

1997. aasta külmal kevadel on "Eesti mõttelugu" edenenud kolmeteistkümnenda raamtuni. Just see tempo, mis oligi kavandatud - kuus raamatut aastas. Kuraditosinas tähendab siis kolmanda aastakäigu algust.

Kui tervele projektile mõtelda - ligemale 150 autorit koos ja nimekiri mõistagi avatud - ollakse ju praegugi alles üsna alguses. Juba tehtud napi kümnendiku tähendus ei peaks tõestamist vajama. Runnelliku jonni ja tahtmise kõrval on nüüd ka teadmine, et asi on võimalik, ning kogemus, kuidas edasi teha.

üLO TONTS