Akuninilt kaks muinasjuttu ühes

Boriss Akunini seikluslik teos „Klassiväline lektüür” hõlmab kahte paralleelselt eri ajastus kulgevat tegevusliini: tänapäevast ja 18. sajandi lõpu aegset.

Mõlemal puhul on kangelased Venemaa eliitklassist: ühel juhul Katariina II õukonda kuuluvad inimesed, teisel uusrikkad. Mõlemas loos saab pöörase tegevuse mootoriks seadusest kõrgemal seisvate võimukandjate piiramatu auahnus.

Pea 500-leheküljeline teos on katkematu seikluste jada, pideva tegevuse, liikumise ning ootamatute pöörete, pääsemiste ja ebatavaliste kokkusattumuste segapuder, muutumata hetkeks­ki monotoonseks igavuseks.

Muinasjuttudele omaselt on esil hea-kurja vastandus ehk eetilised-esteetilised kangelased vastamisi oma hinge kaotanud üdini halbade kurjamitega. Sellise selgepiirilise vastanduse tõttu on ka – nagu muinasjuttudes ikka – algusest peale ilmselge, kumb pool peale jääb.

Akunini sarkasmi sära peitub asjaolus, et see ei puuduta ainult Venemaa kõrgema klassi naeruväärset ja tühist rabelemist, alatist kassikuldse sära ülistamist, vaid autor suhtub irooniliselt ka iseenda loodud tegevuskäiku, enneolematult üllastesse ja kaunitesse kangelastesse, aga ka sündmustiku arengus ette tulevatesse uskumatutesse pääsemistesse ja juhuslikesse kokkusattumistesse.

Ent Akunini Venemaa-kriitika taga on tugev patriotism, just nagu lapsevanem tunneb suurt hellust lapse vastu, kes talle pidevalt südamevalu põhjustab.

See romaan on ideaalne ajaviitelektüür, kiskudes lugeja reaalsuse argisusest fantastikasse, see on üks neist haaravatest raamatutest, mida saab lugeda ennastunustava õhinaga. Võimalik, et silmanähtav hea-halva vastandusest tulenev etteaimatav sündmuste käik pärsib üllatusmomente, kuid selle hüvitab eelmainitud iroonia ja näilik-naiivne hämming oma kangelaste imetabaste juhtumiste pärast.

Teataval määral jääb lahtiseks, kas kaks ühe pealkirja alla mahutatud jutustust just peavad samade kaante vahel läbisegi kulgema, sest nende ühisosa jääb eelkõige ideetasemele ja lõpulehekülgedel selguv otsene side on ebaoluline ning mõjub pigem triviaalse kompositsioonilise sidususena.

On ka tõsi, et kahe süžeeliini jälgimine topeldab pinget. Kahe jutu peamine idee on igatahes sama: hinge ei tohi kuradile müüa.