Alar Karis: riik võiks anda kõrghariduse laenuks

 (50)
Alar Karis: riik võiks anda kõrghariduse laenuks
Rene Suurkaev

Gümnaasiumilõpetajate vähenedes võib varsti iga soovija ülikooli riiklikule kohale õppima pääseda, ütleb Tartu ülikooli rektor, kes peab seda viletsaks eesmärgiks. Tartu ülikooli eesmärk on saada endale parimad.

 — Tartu ülikool oli veel 15 aastat tagasi väga tugev märk. Seal õppimisega kaasnes teatav staatus. Enam see märk nii tugev ei ole. Kas olete nõus?

— Jah... Ma ei oska kellelegi näpuga näidata, miks see nii on. See pole ka Tartu ülikooli viga. Kui lõpuni aus olla, siis ükskõik kus inimene õppinud on, ta peab tunnistama, et Tartu ülikoolist mööda jalutamine tekitab sootuks teise tunde kui Narva maanteel või Mustamäel jalutamine. See ei ole kellegi kohta halvustavalt ütlemine. Seda ei saa eitada isegi need, kes pole siin kunagi õppinud.

Praegu seda tunnet enam nii kergelt kätte ei saa. Nüüd saab ülikooli astumise avalduse esitada interneti vahendusel. Inimesed pole sageli oma silmaga näinudki kohta, kuhu nad õppima tulevad. Öeldakse, et 1. septembri aktusel on Tartus palju rahvast. Muidugi on. Nad tulevad vaatama, kuhu astusid. See on osa kõrghariduse massistumisest, mis seda tugevat märki lammutab. Ega see märk nüüd väga nõrgaks ka pole jäänud. Teist sellist, nagu on Tartu ülikool, meil ei ole. Ka mitte kümne või 20 aasta pärast. Sinna ei saa keegi midagi parata.

— Kindlasti polnud ülikooli veel 15 aastat tagasi ka nii lihtne pääseda...

— Jah. See tekitab teatava elitaarsuse tunde. Et inimene on väljavalitud. Meeldib see elitaarsuse mõiste kellelegi või mitte. Seda ei tohi ühelt ülikoolilt ära võtta. Ülikool ei saa olla koht, kus käiakse sisse-välja, jalgu pühkimata. Nüüd hakkab see ära kaduma, nii üliõpilaste, teadlaste, kui ka õppejõudude juures.

— Ehk on asi lihtsalt selles, et aeg on kiirelt edasi liikunud?

— Jah, ilmselt ongi. Selle vastu võib võidelda, aga maailma teistpidi pöörlema ei pane. Selliste probleemidega maadlevad kõik maailma ülikoolid.

— Eesti hariduselu on järjest reformitud. Reformida tahavad kõik alates ministritest kuni raadiosse helistavate kuulajateni. Kas meie hariduselus on alailma midagi valesti?

— See on lihtsalt teema, mis puudutab väga paljusid väga erinevaid inimesi. Lõpuks tahavad ju kõik paremat tulemust – selles mõttes on hariduselu reformimine igati terve nähtus.

Muidugi tuleb vahet teha seestpoolt tulevate reformide ja nende vahel, mis on meile peale surutud.

Eks meie elu ongi viimasel ajal palju reformitud. Igas valdkonnas. Hariduselu sunnib kogu  Euroopas reformima demograafiline olukord. Kui meil oleks kümme miljonit inimest, siis me käituks ilmselt teisiti. Kui meil on aga ühel hetkel 60 000 asemel 30 000 gümnaasiumilõpetajat, siis ei jää muud üle.

— Ülikoolid ja riikliku koolitustellimuse komisjon koostavad uue õppeaasta koolitustellimust. Gümnaasiumilõpetajate arv tulevikus väheneb. Mida see Tartu ülikoolile tähendab?

— See mõjutab kõiki ülikoole. Meie oleme endiselt see ülikool, kes korjab endale parimad gümnaasiumilõpetajad. Me loodame, et see tendents jätkub. Küsimus pole mitte niivõrd ülikoolis, vaid riigis. Kui ühiskonda ikka ei tule piisavalt pädevaid ülikoolilõpetajaid, siis seisab riik silmitsi probleemiga.

Ülikool püüab anda parimat haridust. Temal pole vahet, kas anda seda tuhandele,

kümnele tuhandele või sajale tuhandele üliõpilasele, kui see on võimalik ja piisavalt rahastatud. Aga gümnaasiumilõpetajate arvu vähenemine tähendab muidugi seda, et ilmselt tuleb hoida tagasi kiusatust vastu võtta kõik, kes ülikooli astuda soovivad.

Minu varasematest intervjuudest võib jääda mulje, et me tahame endale kuidagi eristaatust. Aga haridussüsteemi tuleb vaadata tervikuna. Ja meie probleem on see, et kõik ülikoolid tahavad olla ühesugused.

Selge see, et meil on Eestis raskusi, et kas või üks ülikool suudaks olla rahvusvahelises plaanis teaduspõhine. See on tekitanud olukorra, kus universitas’e asemel on tegemist omniversitas’ega. Tegeleme kõigega, krabame kõik endale ja iga kooli oma nägu kaob ära.

Meil on vedanud, meil on pikk ajalugu ja oma nägu. Veel. Aga ka meie peame vaatama, kas me kõigega ikka suudame tegeleda. Iga rakenduskõrgkool ei pea kohe olema universitas. Võib ju olla parim rakenduskõrgkoolide seas. Muidu avastavad lõpuks ka kutsekoolid, et tahaks hakata doktoriõpet andma. Tehnikaülikoolis juriste juba koolitatakse.

Loe veel

— Kas see pole lausa totter olukord?

— Vägagi. Aga me elame vabas maailmas. Meie plaan on nüüd Tartu ülikool riigile märksa lähemale tuua. Ülikooli kuratooriumi roll hakkaks tulevikus olema ülikoolis märksa suurem ja see asetaks ka riigikogu liikmetele suurema vastutuse Tartu ülikooli käekäigu eest.

Aga jah, totter on see kõik tõesti. Iga ülikool võinuks rohkem fokuseerida, nii oleks Eesti haridusmaastik võimalustega kaetud ja igaüks saanuks arendada oma kõige tugevamaid külgi. Praegu see nii pole. Rahakott, mille pärast kakeldakse, ei ole ju isegi nii suur.

Asi pole vaid riikliku koolitustellimuse kohtade pärast kemplemises, me võitleme tegelikult ju parimate tudengite nimel. Parim tudeng aga ei vali alati parimat ülikooli, vaid selle, mis on ta kodule lähemal, sest nii on odavam. Ja teiseks ei jätku meil ka terve Eesti peale piisavalt õppejõude.

— Mis lahenduse välja pakute?

— Kuna riikliku koolitustellimuse alusel antud raha ülikoolide kulusid ei kata, on ülikoolid võtnud üliõpilasi vastu erialadele, mis on küll populaarsed ja ülikooli jaoks tasuvad, kuid mis on toonud kaasa samade asjade õpetamise tarbetult paljudes kohtades ja üldise taseme languse. Riik ei saa sekkuda. Latti on hoidnud liiga madalale laskmast vaid terve mõistus. Rahastamisskeemi oleks vaja analüüsida ja võimalik, et on vaja muutusi.

— Mida see annab?

— Annab seda, et osa üliõpilasi tuleb praegu õppima täies mahus oma raha eest. Paljudel erialadel ei too see sisse seda raha, mida oleks andnud riik, aga sisse toob siiski. Minu idee oleks, et riik panustab praegu ja üliõpilane hakkab hiljem, väärilist palka saades, õpingute eest tagasi maksma.

See oleks õiglasem lahendus kui praegu, kus osa maksab, aga teised – samal erialal, samas ülikoolis – ei maksa. See süsteem poleks ka noorele inimesele nii hirmutav: kohe pärast ülikooli lõpetamist ei pea hakkama siplema, kuidas raha tagasi maksta. Inimene tahab üldjuhul saada järjele. Kui ta on selle saavutanud, võiks ta hakata iga kuu mingi protsendi oma sissetulekust enda hariduse eest tagasi maksma.

Põhimõtteliselt meil vaid kaks varianti ongi. Kas kõigile ja tasuta (aga nii rikkad me ei ole, kuigi alati võib rääkida maksude tõstmisest, ent seegi pole populaarne lahendus) või tuleb leida teine süsteem, mis tagaks rahastamise ja kvaliteedi.

— Kas riik peaks õpingud pooleli jätnud tudengitesse karmimalt suhtuma ja nendele kulunud raha tagasi nõudma?

— Ei. Kui inimene on targemaks saanud, kas siis peetakse seda raha raiskamiseks? Me ju eeldame, et üliõpilased saavad targemaks. Kui inimesele piisab kahest aastast ülikoolis ja kui ta saab pärast seda elus hakkama, siis on ju kõik hästi. Alati on ju võimalik õpinguid jätkata. Seni, kuni sa suudad tõestada, et oled oskaja, pole sel tingimata tähtsust.

— Kui varem oli ehk tööandjale ka oluline, kus inimene on hariduse omandanud, siis nüüd on vist mõnevõrra tähtsam, et inimene suudaks mingigi haridust tõendava dokumendi ette näidata. Diplomeid aga on võimalik saada väga mitmest kohast ja see jätab jälje kvaliteedile.

— Eks see sõltub muidugi erialast, samuti tööandjatest. Meil pole ka tööandjate osas eriti valikut. Meil on üsna madala profiiliga ettevõtjad. See, kas keegi on targem või mitte, ei mängi nende jaoks erilist rolli. Aga kui meil oleks siin tõsiseltvõetavad kõrgtehnoloogilised ettevõtted, siis hakataks ilmselt ka hariduse sisu enam hindama. Ma olen mõnel töökuulutusel näinud märget, et juristikohta pakutakse soovitatavalt Tartu ülikoolis hariduse omandanud inimesele. Aga eks sellessegi võib suhtuda nii ja naa.

— Kui oleks teie teha, kas te võitleks ülikoolile vana staatuse tagasi?

— Jah. Aga me ei saa kuulutada end lihtsalt eliitülikooliks. See on jama. Kuskil tuleb teha valikuid, kuskil kokku tõmmata, saada siia parimad õpetajad ja nii saame ka parimad tudengid.

Meie demograafiline seis on juba selline, et senise skeemi järgi saavad kõik, kes soovivad, igas ülikoolis riigieelarvelistele kohtadele, ja kohti jääb ülegi. Aga kas me seda tahame? Kuhu lähevad need, kes tahavad saada parimat? Kui noored pettuvad ja me ei suuda Eesti riigis anda kuskil parimat tehnoloogilist haridust, kuskil parimat akadeemilist haridust, vaid kõik on ühtlane keskmine, siis hakkavad tudengid välismaale õppima minema. See on hukatus.

— Kui me räägime Tartu ülikoolist kui – nimetagem teda siis veel kord selle äralörtsitud sõnaga – eliitülikoolist, siis kuidas mahuvad sellesse pilti teised Eesti ülikoolid?

— Vastus on omanäolisuses. Igaüks peaks keskenduma oma valdkonnale, et asjad ei hägustuks. Iga kool peab saatma selge sõnumi, mis ta on.

Me oleme loonud pidevalt uusi valdkondi, aga seda jõudu ei ole ka meil lõputult. See paisumine tuleks enne ära lõpetada, kui asi jääb õhku rippuma. Hambapasta tuubi tagasiajamine ei ole lihtne töö.

Teoorias on mul seda kõike mugav rääkida. Aga tegudeni jõudmiseks läheb muidugi kaua aega. Kohati jääb mulje, nagu oleks kõrghariduses liigseid ressursse, liiga palju üliõpilasi, õppejõudusid, raha. Kui mõnel koolil oleks neid poole vähem, siis ta hakkaks ehk rohkem mõtlema, millega tegeleda, kas üldse tegeleda või kas oma puhvetit üksi pidada. Võib-olla on mõttekam seda kellegagi koos teha.

— Eestis on kombeks näha pärast kooli lõpetamist ainuvõimalikuna ülikooli. Sageli mõtlemata, milleks. Kas kõrgharidust peaks iga hinna eest taga ajama?

— See on paljudele edu mudel. Kes ikka tahab olla see ainuke äpu, kes ei taha ülikooli minna, kui kõik teised tahavad. Noor inimene pole rumal. Ta teab, et üldjuhul saab kõrgema haridu­sega inimene kergemini tööd ja ka suuremat palka. Seda kinnitab ka statistika, ükskõik mis pidi vaadata.

Aga küsimus on selles, kas omandada akadeemiline või rakenduslik kõrgharidus. Siin tehakse sageli viga. Minnakse kaasa sõpradega, mõtlemata sellele, mis oleks mõistlikum valik. Ega koolisüsteem sageli soosi neid valikuid. Minu oma lapsed on käinud välismaal koolis ja mul on hea võrdlusmoment. Neid õpetajaid, kes ütlevad koolis lastele, et kui sa ei õpi, siis sa maandud tehnikumi või kutsekooli, leidub igal pool. Aga see loob lastele halvustava suhtumise kutseharidusse. Mina leian, et kui on tehnikahuvi, siis tasub selliste valikute peale mõelda.

Samal ajal jätab ka seesama palju halvustatud 3+2-süsteem ülikoolis inimestele väga laiad valikud. Õpid näiteks kolm aastat ühte eriala, aga pärast seda võid kaks aastat midagi lähedast või sootuks muud õppida.

Millalgi eelmisel sajandil vaieldi ju samamoodi, kas kõigile on keskharidust vaja või mitte. Meie eesmärk oleks siiski, et Tartu ülikoolis ühendaks inimesi midagi enamat kui soov diplomit saada. Praegu ma seda kahjuks ei näe.

Eesti olukord ei eristu kuidagi muu Euroopa omast. Need küsimused on kõikjal samad. Eesti vajab eelarvamustevaba arutelu, mis pole kinni mõnes kitsas erialas või institutsioonis.

— Kas ülikoolidevahelisi aru­t­elusid ei võiks alustada sellest, et omavahel lepitakse kokku vähemalt selles, et kõigi vahel läheb jagamisele vaid üks rahakott?

— Kõik arvavad, et nemad peaks sellest rahakotist saama kõige suurema tüki. Pigem ollakse seda meelt, et las kõik kukub kokku ja küll me ehitame siis rusudele uue ülikooli ja uue süsteemi. Nii asjad ei käi. Enne jooksevad inimesed laiali, võimalusi on maailmas ju palju.

— Kas te soovitaksite uutel tudengitel praegu mõnda konkreetset eriala õppida?

— Mina soovitan kõigile õppida seda, mis neid huvitab. Mida riik oma koolitustellimustega taotleb, on omaette huvitav teema. Mis asi see riigi vajadus siis õieti on? Et me vajame teatud ala inimesi näiteks viie aasta pärast nii ja nii palju. Aga kas me neid ka seitsme või kümne aasta pärast vajame?

Kas see on raiskamine, kui inimene läheb pärast ülikooli tööleasumise asemel hoopis edasi Luua metsakooli maastikukujundust õppima? Ma arvan, et see on hea ja arendav ala. Konkurentsieelis, nagu öeldakse. Öeldakse näiteks, et ellu on alati jäänud need, kes on õppinud loodusteadusi. Sest see annab laia maailmapildi.

Ent kui keegi tahab saada juristiks, siis tuleb selle poole ka liikuda. Olenemata sellest, et meil juba on palju juriste. Valima peab selle, mis huvitab.

— Millist ülikoolimaastikku tahaksite Eestis tulevikus näha?

— Ma tahan, et asjad oleks selged. Ülikoole võiks olla vähem ja pilt võiks olla selgem. Arvestades meie demograafilist seisu ja raha, ei pea ma mõttekaks asju iga paari kilomeetri tagant dubleerida. Ja ma tahan ülikoolimaastikule ka kainemat arutelu.

— Praegu tundub see ju võimatu.

— Tundub jah. Aga unistada võib alati. Üks unistus võiks olla selline, et meil on maailma parimad teadlased ja andekaimad üliõpilased ja nad kõik õpivad Tartu ülikoolis.

— Räägime unistustest. Teie ammune unistus on olnud Aafrika. Kas olete nüüd ära käinud?

— Ei. Aga tahaks ikka veel väga minna. Minu omaaegne unistus näitab seda, kui naiivne ollakse veel 18-aastaselt. Minul oli see unistus sügaval Nõukogude ajal, mil ei saanud suvitama minna isegi Balatoni järve äärde. Toona tundus Aafrika lihtsalt hea kauge paik. Nüüd ta seda muidugi enam pole.

Eks noor inimene ikka otsib kaugeid paiku, võib-olla otsib isegi punkte, kuhu ennast korraks peita. Kui sa oled mõnda aega seal peidus olnud, siis märkad, et aurik sõidab mööda, ja sa saad aru, et polegi olemas sellist kohta, kus sind keegi segama ei tule. Siis et tundu ka Aafrika enam nii paeluv.

Praeguse aja inimestel selliseid unistusi ehk väga ei tekigi, nüüd saab ju alati ja igale poole minna. Pigem unistan sellest, et ei tuleks järjekordset lähetust.

— Mida vastaksite targa inimesena noorte unistajate küsimusele, kui palju peaks oma unistuste arvelt kompromisse tegema? Unistused on ühed, aga elu sunnib peale teised valikud. Kui kaugele saab kompromissidega minna?

— Kompromisse teeme kogu aeg. Aga ärge laske kunagi endalt unistusi ära võtta. Pealegi, vahel võivadki unistused ainult unistusteks jääda. See, kui miski täitub, ei tähenda, et see kuidagi lõplik oleks.

Unistustes võib ka pettuda. Unistad näiteks Aafrikasse minekust, aga kohapeal vaatad, et pole siin suurt midagi, samasugune McDonald’s kui Tartu kesklinnas.

Unistused viivad edasi. Pole mõtet unistada eesmärgipärastest asjadest, et tahad saada viie aasta pärast doktoriks või uut autot. Unistus on midagi sellist, mida ei saa nii defineerida. Neid võib ka mitu tükki olla.

— Te olete vana pillimees. Millal saab teid jälle koos ansambliga Rentaablus esinemas näha?

— Vaevalt üldse. Praegu tekitab pigem piinlikkust, et kuskil on veel linte ja ülesvõtteid. Enda lõbuks ikka kokkusaamistel mängime, aga...

Praegu on kõik noored andekad ja oskavad palju asju. Meie ajal piisas kolme duuri oskamisest ja sellest, et tead vigaselt mõne tuntud bändi laulusõnu, ja olid juba tegija valmis.

Kes ta on?

Alar Karis

Sündinud 26. märtsil 1958 Tartus

Haridus

•• Miina Härma gümnaasium, 1976

•• maaülikool, 1981

Teaduskraad

•• veterinaariateaduste kandidaat, 1987

Töö

•• Alates 2007 rektor, Tartu ülikool

•• 2003–2007 rektor, maaülikool

•• Alates 1999 professor, Tartu ülikool

•• 1996–1999 vanemteadur, Tartu ülikool

•• 1993–1998 teadur, Erasmuse ülikool, Rotterdam, Holland

•• 1992 rahvuslik meditsiiniinstituut, London, Suurbritannia

•• 1991 külalisteadur, Hamburgi ülikool, Saksamaa

•• 1990–1992 vanemteadur, Eesti biokeskus

•• 1987–1990 teadur, Eesti biokeskus

•• 1981–1987 teadur, loomakasvatuse ja veterinaaria instituut

Teadustöö suunad

•• arengubioloogia, molekulaargeneetika ja transgeenne tehnoloogia

Ühiskondlik tegevus

•• presidendi mõttekoja liige

•• Arengufondi nõukogu liige

•• Eestimaa Looduse Fondi nõukogu liige

•• SA Archimedes nõukogu liige

•• EAS-i ettevõtlus- ja elukeskkonna arendusdivisjoni nõukoja liige

Riiklikud autasud

•• Valgetähe IV klassi teenetemärk

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare