Albaanlaste rahvuslik võlu
Kahe silma vahele on jäänud positiivsed peatükid: võimsad maastikud, põnev kultuuripärand ning albaanlaste rahvuslik võlu.
Esimesel hommikul on Tiranat ümbritsevad mäetipud mattunud vihmaloori; vihmavarju paraku mu kohver ei sisalda. Astun üürikorteri kõrval – vähesed hotellid on teenuse kvaliteeti arvestades mõttetult kallid – asuvasse toidupoekesse. Järgmisel hetkel leian end tänavalt, kaenlas müüja laenatud vihmavari.
Jalustrabav on Tirana liiklus – ei ole reegleid ega liiklusmärke. Ristmikel seisavad politseinikud, kes kõrvulukustava vile saatel voogu juhivad. Autode vahel sõeluvad ratturid, eeslikaarikud (väga oluline liiklusvahend siiani), ratastoolis kerjuslapsed ning jalakäijad. Juhid teevad kätega imepäraseid dirigeerimisliigutusi, törtsutades lakkamatult signaali.
Isiklikku autot tohib riigis omada 1991. aastast. Ja levinuim mark on Mercedes. Mõeldes keskmisele 100-dollarisele palgale – on need kõik ausal teel saadud?
“Varastatud autode müük oli tõesti väga suur probleem, aga tegeleme sellega tõsiselt,” tunnistab Kommertskoja peasekretär Edmond Karaxho. Eelmisest aastast on politseil internetiühendus teiste maade liikluspolitseidega ning varastatud auto ostjat ähvardab karm karistus.
Loodusvarade poolest rikas
Tirana tänavad kubisevad vormis relvastatud meestest: lisaks politseile ning armeele seisab iga ametiasutuse ees automaadiga tegelane. On uskumatu, et vaid viis aastat tagasi valitses siin anarhia. Tollal oli Albaania ilmselt ainus riik maailmas, kus polnud vange: kõik põgenesid püramiidskeemide kokkuvarisemise tagajärjel valitsenud kaoseses.
Tänaseks on riik enam-vähem toibunud. Maal on potentsiaali tänu loodusvaradele: hiiglaslikud kroomi-, nikli- ja gaasivarud, samuti hüdroenergia. Plaanimajandusele allutatud hiigeltehased on suletud. Enamik ettevõtetest (v.a elektritootmine) on erastatud.
Riik on otsustanud ka maad tagastada.(Eestiga sarnaselt oli Albaanial oma kuningaga - esimene president Ahmet Zogu kuulutas end kuningaks - iseseisvusperiood 20. sajandi algul.) Meie autojuht Fatmir on suguvõsa 300 liikme esindajana veetnud 10 aastat kohtusaalides, nõudes tagasi mereäärseid tuhandeid hektareid, aga asi ei liigu.
Tänased juhid mõistavad ülihästi, millist tulu võiks tõusta Albaaniale turismist: 273 km pikkune riigipiir jookseb mööda rannikut, millest suure osa moodustavad looduslikud liivarannad.
Istun kidurate mändide all väikeses kohvikus suurima sadamalinna Durrese lähedal, nautides rahu – silma jääb vaid üksik kalastaja ning mõned väikesed hotellid. Kinnisvara saab siin veel suhteliselt odava hinna eest: 120m2 korteri Tiranas võib osta 0,5 milj krooni eest ning kohalike väitel on esimene eestlane juba rannikule maja ostnud.
Reisimise teeb raskeks ning kalliks infrasturktuuri puudumine. Turismiamet müüb 8-päevast reisi hinnaga alates 499 dollarit/inimene. Teoorias võiks laenutada auto, aga probleemiks on kehvad maanteed ning keelebarjäär. Peamine võõrkeel on itaalia, noored räägivad ka inglise ning vanemad mäletavad kommunismiaegse pärandina vene keelt.
Naiste müük ja vandeta
Hoxha pärandus on ka ebatüüpiline usuleigus: nimelt laskis ta sulgeda kõik 2169 usuinstitutsiooni. Ehkki pea kõik albaanlased väidavad end kuuluvat muhameedlaste (70% elanikkonnast), katoliiklaste (20%) või kreeka ortodokside (10%) hulka, on ususidemed pigem sümboolsed. Elatakse kõrvuti, abiellutakse omavahel ning tähistatakse usupühi.
Kadunud on tugev riigivõim ning tõusnud taas esile vanad traditsioonid – abielu sobitamine, aga ka naiste müük ning vendetta. Kui Tiranas elatakse pigem lääne väärtusi järgides, siis mägipiirkondades on arhailisus tuntav.
Inglanna Edith Durham, kes viibis Albaanias 1901-1943, kirjeldab naiseostu kui igapäevast toimingut. Naine maksis tollases vääringus 4 naela. Abielu kujutas endast perekondade vahelist poliitiline tehingut. Et liidust keeldumine oleks lõppenud verevalamisega, oli naisel vaid üks väljapääs: ta pidi elama ülejäänud elu, riietudes ja käitudes mehe moel. Selline naine võis kanda relva ja isegi pärida oma isa maad.
Albaania veritasu e vendetta aluseks on Kanun (e seadus), mille töötas välja 15. sajandil aadlik Leke Dukjini. Kanun’is on 12 peatükki, näiteks: au, öeldud sõna, abi-elu jne. Kanun hoiab ära olukorra, kus tülis perekonnad üksteist viimaseni lihtsalt maha tapavad. Näiteks ei tohi puutuda naisi; samuti poisslast enne, kui ta on relvakandmisealine. Kanun on kõhedaks tegevalt arhailine, kuid Põhja-Albaanias elatakse sellele toetudes tänini.
Elanikkonna püüdeid iseloomustavad kaks vastandlikku trendi. Ühelt poolt Tirana kui magnet: alates aastast 1980 on rahvaarv kasvanud pealinnas viis korda, ulatudes miljonini. Siin loodetakse lastele paremat haridust ning perele kõrgemat elatustaset. Teisalt kerkivad stiihilised lobudikud, raha ei jätku ning lapsed ei lähegi kooli: vanemad rakendavad nad tööle tänavakaubanduses. Kerjuseid kohtab harva, ikka püütakse midagi müüa, kasvõi sigarette.
Kohalikku mentaliteeti iseloomustab anekdoot: “Ameeriklased töötavad kõvasti nii töö- kui puhkepäevadel; kreeklased töötavad kõvasti tööpäevadel – puhke-päevadel käib bouzuki-pidu. Aga albaanlased: neil on tööpäeviti fun ja puhkepäeviti kah fun...”
Hakkama saadakse tänu piiritagustele sugulastele: sama palju kui albaanlasi elab kodumaal – 3,5 miljonit –, arvatakse töötavat ka piiri taga. Et perekondlikud sidemed on tugevad, siis on oma perele rahasaatmine enesestmõistetav.
Tirana ülikooli filosoofiatudeng Vasilika elab Itaalias töötava venna toetusest. Kui ostan 25 euro eest kunstigaleriist kohaliku klassiku Sali Shijaku joonistuse, mainib Vasilika, et tema saaks selle rahaga kuu aega elada. Samas on albaanlased väga uhked. Tudengineiu nõustub vaid vastastikuse väljategemisega: ostab meile pagarikojast pirukaid ning lubab mul välja teha türgi kohvi.
Külalislahked inimesed
Kostitamine on tavapärane. Kui pool päeva kohvi ja rakiklaasi – kokku 70 leket e 8 krooni – taga istunud mehed lõpuks maksma hakkavad, püüab igaüks ise raha anda, lükates sõbra kätt rahaga tagasi. Jootraha on pea tundmatu.
Söömaaeg on tähtsal kohal. Ja raske on loobuda, kui kannutäis lauaveini maksab 30 krooni ning süüa tuuakse nagu hobusele. Toit on lihtne: rohelisevaagen tzadziki-laadse kastmega, värske sai, maitseks sidrun ning oliiiviõli. Kulinaarseks elamuseks saab lammas: söögiks antav pehme lihaga utt on kõige enam 4 kuud vana.
Peamiselt lambakarjakasvatusega mägises Albaanias tegeldaksegi. Terrassideks kujundatud nõlvadel on oliivipuud, puuvilja- ning viinamarjaistandused; kogu töö käib arhailisel moel, kõplaga. Mälestusena Hoxha-aegadest losutavad põldudel sajad tuhanded betoonpunkrid.
Et näha maa tõelist palet, tulebki ehitusbuumi põdevast Tiranast välja sõita. Lõunas on kreeka kolooniate Apollonia ning Butrinti varemed, keskosas türgi aegadest säilinud linnad Gjirokastra ja Berat. Omased on kõrged lubjatud kivimüürid, terrakotavärvi kivikatused ning puittrellidega aknad.
Albaanlaste endi turismi-meka on Kruja; seal asus 15. sajandil rahvuskangelase Gjergj Kastriot Scanderbegi kants. Konstantinoopoli sõjakoolis hariduse saanud aadlik suutis veerand sajandit vastu panna Osmanite impeeriumi survele. Tema perelipp – kahepealine must kotkas punasel taustal – on riigilipuks tänini.
Kotkal on siinses kultuuris eriline tähendus: albaania keeles on maa Shquiperia ning keel shqipe (shqipe – albaania keeles kotkas). Keel on üks vanemaid Euroopa keeli, kuuludes Indo-Euroopa 9 algkeele hulka. Et kõikvõimalikud vallutajad püüdsid lämmatada kohalikku kultuuri, sai Albaania oma 36 ladina tähega alfabeedi alles 1879. aastal.
Tirana ülikooli prorektor Edlira Haxliyweri sõnul on Albaania suurimaks probleemiks n-ö ajude äravool.
Ehkki Albaanias on 7 riiklikku kõrgkooli, püüavad noored pääseda välismaistesse ülikoolidesse. Tagasi nad reeglina enam ei tule. Albaanias karjääri ülesehitajad valivad vastava eriala: teistest ainetest peajagu üle on juura ning poliitilised teadused.
Poliitikasse on jõudnud ka esimesed naised: hetkel on Albaania 140-liikmelises parlamendis – kus pole harv sõim või kätega kallaleminek – 8 naist ning valitsuses 2 naisministrit.
Ehkki albaanlased on temperamentne rahvas, pole neis pealetükkivust. Seigeldes üksinda Tiranas, üritatakse pealetükkivalt kontakteeruda vaid üks kord. Lugu lõpeb tragikoomiliselt: mees näitab ajakirjaniku töötõendit! Hüvastijätul surume kollegiga südamlikult kätt.
