Kahetsusväärne, et venelase Jevgeni Zamjatini prohvetlik totalitarismivastane antiutoopia (või düstoopia, nagu seda zˇanri ka nimetatakse) “Meie” jõudis eesti keelde alles nüüd, enam kui 80-aastase hilinemisega. George Orwelli satiiriline “Loomade farm” ja “1984” ning Aldous Huxley “Hea uus ilm” anti Eestis välja aastatel 1988–1990 ehk pea kohe, kui selliste raamatute ilmumine võimalikuks osutus. Aga olgu – parem väga hilja, kui mitte kunagi.

Pealegi pole “Meie” kaotanud oma õõvastavat mõjujõudu ka nüüd, 21. sajandi alguses. Hoolimata kas või asjaolust, et märkimisväärne osa eestikeelse väljaande võimalikest lugejatest on liiga noor, et näha otseseid ajaloolisi seoseid, ning võtab seda tõenäoliselt kui üht järjekordset iidset ulmekat. Pole midagi parata – roosamannalik nõuka-nostalgia on tuhmistamas ka vanema põlvkonna mälu.

Insener, revolutsionäär ja mõnda aega ka enamlaste pooldaja Zamjatin kirjutas “Meie” 1920. aastate alguses Venemaal. See oli kodusõja verise kaose, punaterrori, sõjakommunismi, Tsˇekaa märatsemise ja tsensuuri aeg. Samas oli see aeg, kus bolsˇevistlik riigikorraldus alles hakkas kuju võtma. Erinevalt enamikust toonastest vasakintelligentidest, kes asusid joovastusega purustama vana, et ehitada rusudele ja laipadele uut ideaalset ühiskonda, pettus Zamjatin oma kunagistes võitluskaaslastes.

Tagantjärele “Meid” lugedes on lausa vapustav, millise kliinilise täpsusega suutis ta ennustada ja kirjeldada peagi saabuvat stalinistlikku argipäeva, segades seda üle vindi keeratud tailoristliku tööorganiseerimise, oma aja futuristlike unelmate ning trotskistliku paradiisiga.

Zamjatin kirjeldab tehnokraatlikku totalitaarset tulevikuühiskonda, kus üksikindiviid (ehk mina) on ülimusliku kollektiivse (ehk meie) matemaatilise õnne nimel ilma jäetud vabast tahtest, eraelust, fantaasiatest, unenägudest ja vabadusest. Ühtse Riigi miljonid numerused ehk kodanikud, kel nime asendab number, funktsioneerivad kui hiiglasliku organismi osad ühes rütmis, süües naftatoitugi metronoomi löökide tempos, kindlaksmääratud arvu mälumisliigutustega suutäie kohta.

Haud Stalingradi tänava ääres

Arusaadav, et Zamjatini jõhker satiir oli üks esimesi, kui mitte kõige esimene raamat, mille vastloodud Glavlit ära keelas. Raamat  ilmus esmakordselt trükis alles 1924. aastal ja seda ingliskeelsena piiri taga.

“Meist” sai antiutoopia absoluutne klassika, teos, mis sisuliselt tsementeeris selle zˇanri kaanonid. Kõik pärast “Meie” ilmumist kirjutatud antiutoopiad on Zamjatinist rohkem või vähem mõjutatud, nagu ka eespool mainitud kaks ilmselt kuulsaimat selle zˇanri esindajat. Huxley puhul pole küll täiesti kindel, kas ta oli Zamjatini raamatuga tuttav, kuid kokkulangevused “Meie” ja 1932. aastal ilmunud “Hea uue ilma” vahel on pehmelt öeldes suured.

Orwell seevastu oli “Meid” kindlasti lugenud ning ta on ka ise tunnistanud, et Zamjatini raamat oli talle “1984” kirjutamisel enamaks kui inspiratsiooniallikaks. Otsesed kokkulangevused Okeaania ja Ühtse Riigi, Suure Venna ja Heategija, peategelastepaaride D-503 ja I-330 ning Winston Smithi ja Julia käekäigu vahel on ilmsemast ilmsemad.

Zamjatinil õnnestus Stalini loal Nõukogude Venemaalt emigreeruda, ta asus elama Pariisi, kus suri 1937. aasta märtsis südamerabandusse. Vähem kui aasta varem oli Moskvas maha mängitud trotskistide-zinovjevlaste kohtuprotsessi lavastus, mis tähistas Suure terrori ehk jezˇovsˇtsˇina algust. Nii nägi kirjanik, kuidas tema masendava ja kosˇmaarse tulevikuvisiooni täitumiseks ei olnudki vaja 200-aastast sõda ja inimkonnast 99,8 protsendi hukkumist ning et Nõukogude Liidu piir asendab suurepäraselt Suurt Müüri.

Zamjatin maeti Pariisi eeslinna Thiaisi kalmistule. Mõnitaval moel kannab tänav, mille ääres surnuaed asub, tänapäeval Stalingradi nime.

MEIE

Jevgeni Zamjatin

Vene keelest tõlkinud

Maiga Varik

Tänapäev