ALEKS LANGE: John Banville kirjutab Cambridge’i spioonidest
Suhtumine Venemaasse on üks kindel asi, mis eristab idaeurooplast oma lääne pool elavast mandrikaaslasest. Keskmine idaeurooplane on isikliku kogumuse ja ajaloolise mälu tõttu veendunud, et Venemaalt pole kunagi midagi head tulnud ega tule ka edaspidi. Optimistlikumal seisukohal olevat läänlast peetakse siinpool raudse eesriide räbalaid parimal juhul ullikeseks, kes eirab Venemaa lähinaabritele tehtud ilmset ajaloolist ülekohut ning loodab, et Peipsi tagant hakkavad millalgi kerkima taevamanna pilved.
##Iiri kirjaniku John Banville’i raamatu “Puutumatu” peategelane Victor Maskell on täpselt selline frukt, kes paljukannatanud idaeurooplase harja kommunistikarva punaseks ajab. Maskell on reetur, kes täiesti vabatahtlikult ja tasuta – kui hõlma alt põgusalt näidatud orden välja arvata – hakkab Nõukogude luure agendiks.
Oma kodumaa reedab Maskell, üheaegselt nii veendunud marksist kui ka rojalist, ülla eesmärgi – Euroopa tuleviku nimel. Nimelt näevad Maskell ja tema mõttekaaslased pead tõstvas fasismis suurimat ohtu Euroopa tulevikule ning nad otsustavad aidata ainsat jõudu, mis nende meelest sellele vastu saab: stalinlikku Nõukogude Liitu. Ehk siis üritavad Saatanat Peltsebuliga välja ajada, sest Nõukogude Liidu tegelikud olud olid neile teada-tuntud.
Eesti tuntuim ametlik äraandja Nikolai Trankman tegutses palju labasematel motiividel, kuid kes soovib, võib Banville’i nauditavat raamatut lugedes mõelda näiteks kas või juunikommunistidele ning nende tegude arvatavatele motiividele.
Maskelli kuju põhineb suuresti reaalsel isikul Anthony Bluntil, kes oli väljapaistev kunstiajaloolane, kuninganna Mary kauge sugulane ja alates 1934. aastast Nõukogude agent. Ta paljastati 1963. aastal, kuid alles 16 aastat hiljem teatas toonane Briti peaminister Margaret Thatcher avalikult, et Blunt oli Nõukogude spioon. Blunti peetakse Cambridge’i nelikuks, viisikuks või ringiks nimetatud spioonide võrku kuulunud ülejäänud agentide värbajaks. Ametlikult on tänaseni avalikustatud vaid neli nime, kuid ringi kuulus veel vähemalt üks inimene, kelle isikut ei ole tänaseni identifitseeritud. Tõenäoliselt oli Cambridge’i spioonidega seotuid aga rohkemgi.
Vajanuks saatesõna
Banville kasutab raamatus reaalseid inimesi, paiku ja sündmusi, kuid mitte tegelikkust rekonstrueerides, vaid oma tahtmist mööda valikuliselt ja sageli kokku segades. Näiteks Kim Philby, Cambridge’i spioonidest kuulsaim on raamatust välja jäänud. Donald Maclean (raamatus Philip MacLeish) leiab üpris põgusat mainimist, samas kui värvikas liiderdaja ja pummeldaja Boy Bannister vastab täpselt prototüüp Guy Burgessile. Maskelli perekondliku tausta ja hilisema abielu laenas Banville suuresti ühelt Blunti sõbralt.
“Puutumatut” võib lugeda kui raamatut ühe põlvkonna naiivsevõitu ideaalidest, mitmekordse reetmise anatoomiat; kui ühe sureva mehe eneseotsingut ning värvikat vaadet Briti toonasele ühiskonnale ja koorekihi elule. Sellele vaatamata vajanuks eestikeelne väljaanne napist kaanekirjast põhjalikumat järelsõna, mis oleks pannud paika ajaraamid ja selgitanud tausta. Ning mis kõige olulisem, oleks andnud aimu ka reetmise tegelikust ulatusest ja seega ka Maskelli pihtimuse siirusest.
Mitteinglasest lugejale, kellele ajaloolised paralleelid tuttavad pole, võib Maskelli meenutustest jääda mulje, et midagi erilist ei juhtunudki. Kamp peenema seltskonna noormehi pummeldas, kargas mehi ja naisi ning valutas südant. Sekka mängiti pisut luuremänge, tassides halvastiistuvaid ülikondi kandvatele ja koomiliselt anglofiilsetele Nõukogude agentidele nokavahel seltskondlikku klatši. No ja siis nipet-näpet veel, nagu näiteks midagi Saksa tankide kohta, tänu millele venelased võitsid lahingu kuskil Kurski kandis. Seda viimast tegi tegelikult John Cairncross, üks tõenäolisematest kandidaatidest viienda Cambridge’i spiooni kohale. Millest siis kogu kisa, kära ning vähihaige mehe ristilöömine aastatetaguste tegude eest?
Teiseks, raamat kubiseb võõrkeelsetest tsitaatidest ning viidetest tegelikele olulistele ajaloosündmustele, reaalsetele poliitikutele, kunstnikele, filosoofidele ja mitteinglasest lugeja jaoks arusaamatutele anglosaksi poosidele. Joonealuseid märkusi ja selgitusi on raamatus aga täpselt üks (LSE – London School of Economics, lk 128). Miks valiti eesti lugejale seletamiseks see üks ja ainus, on ilmselt suurem mõistatus kui Maskelli tegude motiivid.
