Aleksander Eelmaa:

 (2)

Nagu Nõukogude ajal peideti tõde ridade vahele, tehakse seda ka nüüd. Peamine on mitte endale valetada, ütleb lavastaja ja näitleja Aleksander Eelmaa. 17. jaanuaril esietendub Linnateatris tema lavastatud „Minu tädi”, mis räägib surnuvalvest.

— Räägime alustuseks tükist. Mis tükk see on, mis 17. jaanuaril esietendub?

— See on Morris Panychi „Vigil”. Ladina keeles tähendab vigil surnuvalvet. Selline pealkiri ongi. Seda tükki on maailmas üpris palju mängitud, Panych ise on näitekirjanik, lavastaja ja näitleja, ta ise on ka seda mänginud. On arvatud, et keegi ei mängi seda temast paremini. No see on täiesti loomulik, kui kirjutad endale tüki.

Praegune pealkiri on „Minu tädi”, inglastel oli „Tädi ja mina”. Meile ei ütle mõiste surnuvalve suurt midagi, sest meil niisugune traditsioon puudub. Meid see rohkem ehmatab, meie peidame kõik oma lähisugulased haiglasse või kuhugi mujale, et seda hetke ei oleks.

Aga ma mäletan, et mu ema käis millalgi 1950-ndate alguses surnuvalves. See ei ole päris nii, et lähed hoolitsema. Aga nad istusid seal, mitu naist korraga, ajasid juttu, olid juures. Mulle jäi sellepärast meelde, et ema rääkis, kuidas surev naisterahvas ohkas korraks, ja nad isegi kuulsid, kuidas õhuaknast hing välja lendas. Või see ohe.

See seisund on päris selline... Mul juhtus ka nii, et mu õde lahkus augustis ja see seisund, millega seal kõrval olla... Sa mõtled nagu rohkem endale. Oma tegemistele. Toimetamistele. Mis sa teed... See, kes seal lamab, toob sust endast välja päris palju.

Ja nii selles tükis ka. See köitis mind. Sellest see tükk ongi. Seal on oma käigud veel juures, aga põhiliselt ikka sellestsamast.

— Et inimese vaimuseisu koha pealt on surnuvalve veel võimendatud, võrreldes sünnipäeva või aastavahetuse tundega, kus vaatame tagasi oma aastale? Et vaatad tagasi elule?

— Jah. Justkui hindad seda inimest, mis ta sulle tähendas. Aga jällegi, kontrollisin enda pealt – mõte läheb sellele, mis ma ise olen teinud, kas ma olen midagi valesti teinud.

Surm on meil alati kõrval, ka praegusel hetkel. Eitame seda, igal juhul ei mõtle sellele. Aga ta on kõrval ja selle kaduviku kõrval sa vaatled ennast. Muidugi on surnuvalve ilmselt oluline ka lahkujatele, aga mul on tunne, et olulisem on (või oli) ärasaatmine, juuresolek just nendele inimestele, kes jäid.

Armasta oma ligimest ja sulle kingitakse. Või antakse. Aga tegelikult on ligimest armastada sama hästi kui võimatu. Me ei kujuta ette, et ... See oleks nagu võimalik, aga see ei ole võimalik. Vaatad enda peale, ajab isegi vihale, aga no ei saa andestada. Päris kurb ja naljakas.

Ilmselt mõni inimene suudab seda saavutada. Ega see ilmvõimatu ole.

— Egoismivaba armastus?

— Jah. Või andestus.

— Ilmselgelt on see temaatika, mis on praegu enam kui oluline.

— Nojah, peaks olema. On kogu aeg olnud. Sellest on ka tükis juttu. Mees, peategelane Kemp, tuleb oma tädi juurde elu selles hetkes, kus sein on ees püsti. Ta on kuskil neljakümnene, minna ei ole enam kaua. See, mis on olnud, see on olnud. Rohkem ei tule. Ja mis edasi? Elada on ju veel küll.

— See on nagu näitlejatel, kui teed tükki. No ei tule välja ja nii tõotad endale, et õpid teksti pähe. Järgmine kord, mitte nüüd. Anname analoogseid tõotusi: olla parem inimene uuel aastal, kogu aeg. Seisame alati lootuses, et küll tuleb midagi. Aga ei pruugi tulla ju.

— Miski ei pruugi tulla. Võib tulla, aga ei pruugi tulla. Selle peale loota, et olla homme parem inimene, on ka natukene narrus.

— Nimetasin meie aega sellepärast, et alati on parem seal, kus meid ei ole, ja meie aeg on alati kõige hullem. Kuidas sina näed meie aega?

— Ma räägin täiesti vabalt, eks sa siis ise vaatad ja teed, mind hätta ei jäta.

— Ei jäta, ei jäta.

— Olen mõelnud, et praegu on copywriter’ite ajastu, mis sarnaneb väga Nõukogude ajastuga. Tollal olid komsorgid. No saunas ei olnud suuremaid rahvuslasi kui nemad. Aga järgmisel päeval koosolekul...!

Nii ka copywriter’itega: ta toodab seda, mida ta ei usu. Ta ei usu, et see hambahari on parem. Saunas ta räägib, et tegelikult ei ole. Aga kui ta tööl käib, siis...

Ega ma süüdista neid üldse, mitte selles ei ole asi. See on elatise teenimine, kõik on sellega korras.

Loe veel

Aga mingil määral on see sarnane. Muutust ei ole olnudki.

— Mulle tundub samamoodi. Kuidas sulle tundub? Mina tunnen kolme ühiskonnakorda: nõukaaja lõpp, seadusteta üleminekuaeg ja praegune aeg, lõpuni variserlikud on nad kõik.

— Jah.

— Huvitav, kas see on kuidagi ühiskonda või inimesse kodeeritud, et variserlikkus olgu elu normiks?

— See on vist tingitud ellujäämisinstinktist. Et igal juhul ellu jääda, pean laveerima. Selleks et eksisteerida.

Praegu on Klenski teema üleval. Et kohtu otsus solvab õiglustunnet. Mäletan, et hämmastavalt solvas minu õiglustunnet üks juhtum, kus jahimehed tulid metsast, nägid tiigi peal ühte kogu, tulistasid, ja see osutus lapseks. Ja nad mõisteti õigeks! Siis järsku ma ei saanud enam aru. See on ääretult õiglusetu! Kuidas täismees tuleb jahilt, järsku näeb lume peal musta kogu, ta ei teagi, mis see on, võib-olla koer. Tulistab ja kõik. Ja see tunnistatakse täiesti normaalseks.

Ma ei ole verejanuline, et miks nad karistada ei saanud, aga see on praegu sama. Kõik tunnevad, et miski on väga sügavalt solvanud. Jahimehe esimene reegel on: tee kindlaks objekt, mida sa tulistad. Muidu ei saa jahti pidadagi. Muidu lased naabrimehe lehma.

— Muidu ei oleks jahimehigi enam.

— Jah, muidu ei oleks jahimehigi enam. Kõik oli nagu selge – tulistati, tehti –, aga ikka ei olnud asitõendeid. Võib-olla oli see tõsi, et tõesti ei ole süüdistuse kohta fakte või ma ei tea, mis seal vaja on. Aga see tekitab karistamatuse tunnet: minge te kõik ... ja ärge mölisege! Vaat seda suhtumist olid kõik kohad täis. Nüüd võib-olla hakkab see vaikselt noorema põlvkonna seas muutuma. Aga kümmekond aastat tagasi – ükspuha, kes haaras või varastas või ma ei tea, mida tegi – kui keegi midagi ütles, siis: mida sa mölised, ära mölise! Avalikult.

— Kui ma meie aega vaatan, siis kas indiviidi eneseväärikuse ja elus hakkama saamise vahel on tasakaalupunkt paigast ära?

— Minu meelest küll. Soovid ja unistused on paigast ära. See, mida soovitakse. Kas ma saan õigesti aru?

— Mõtlen, et kes meeldida tahab, peab roomama. Ja selleks, et saada elus hästi hakkama, kaotad eneseväärikuse. Kui säilitad eneseväärikuse, siis saad kõigi käest kannaga vastu pead

— Jah, saad kannaga vastu pead. Hakkama saamise võimalus on väga noatera peal. Võid väga sügavale lihtsalt kukkuda.

— Kas pole ka natuke sama, et kui tüki pealkiri on ladinakeelne, mis tähendab surnuvalvet, siis võib see publikut hirmutada. Vahetame tüki pealkirja ära...

— Jah, siin on see küsimus juures küll. Siis, kui hakkasime tükki tegema, siis mõtlesime sellele. Täpselt nii, nagu sa ütled. Me võib-olla alahindame.

Ma ei tea seda reklaamiasjandust. Võetakse publiku oletatav üldine tase ja minnakse sellelt alla. Seda ma tegin. See on vale, põhimõtteliselt. Ma ei oska nende mängureeglitega.

Ma ei taha öelda, et mina kindlasti ei oleks seda teinud ja nüüd ma ei suutnud kaitsta. Et keegi teine surus peale – mitte seda. Ma nõustusin ikka ise.

— Kirik kenasti keset küla?

— Jah. Samasugused mured olid, nagu sa kirjeldasid. See oli raske küsimus ja ma läksin kompromissile. Nii naljakas, kui see ka ei ole, läksime kompromissile publiku hulga, see tähendab raha pärast. Nii toimub ka ühiskonnas.

Mis mind alati häirib, mitte ainult ühiskonnas, ka selles näites – ma ei suuda kunagi arvestada, miks seda vaja on. Teen kompromisse, aga ega ma täpselt aru saa, miks seda on vaja.

— Kui sa nendesamade küsimuste kaudu vaatad teatrit viimase kolmekümne aasta jooksul, siis kas teater on samade reeglite järgi liikunud?

— Läksime teatrisse 30 aastat tagasi, lugesime pidevalt ridade vahelt, märkide kaudu. Nüüd loeme teisi asju märkide kaudu. Ka siin käib vaht peal ja siis midagi, mis on sinna vahele tõest või südamelähedasest pandud. Aga see on ka nüüd peidetud.

Siis peideti, vahepeal ei saanud teater aru, mida ta tegi, ja nüüd, kui hakatakse ütlema midagi endale väga olulist, siis hakatakse seda peitma. Nüüd, kui lähen teatrisse, hakkan ma ridade vahelt lugema, mis seal oli...

— Mina sõnastan seda nii, et tegeletakse mänguasjadega selle asemel, et tegeleda päris asjadega.

— Jah. Mänguasjade taha peidetakse päris asjad ära, ei julgeta päris asjaga välja tulla. Sellepärast mulle väga meeldis Lembit Petersoni „Maarja kuulutamine”. Ta ütleb ausalt, selgelt välja. Ta ei peida.

— Miks see nii on? Kas siin on küsimus rahas ja publikus? Kas skeem käib niimoodi, et keegi lavastaja koostöös kellegagi teatrijuhtkonnast mõtleb välja materjali. Ma tahan seda materjali teha sellepärast, et mul on selline sõnum. Aga selleks, et sõnumit edastada, tuleb see omakorda rüütada mingisse kuube, mis on publikule vastuvõetav. Ja siis, just nagu publiku petmiseks, sokutatakse ette see, mida tegelikult öelda tahetakse.

— See on täpselt sama, mis toimus Nõukogude ajal. Teeme sellises vormis, et jumala pärast ära ei keelataks!

Siin vahepeal tekkis terve ports etendusi, kus sõimatakse või mõnitatakse natuke. Toon sellise näite. Kui tegime kunstnike lugusid Viinistus, olid kõik tegelased kergelt karikeeritud. Kui karikeerime, siis me ise asetume soodsamale positsioonile. Lemming Nagel ütles: teil on Viiralt joodik.

(Ära seda sisse pane, see läheb nüüd Hendrik Toompere tüki kriitikaks – et Viiralt on joodik, terve etendus purjus ja nii edasi.)

Aga kas teate, mis on kuivnõeltehnika? Mis rääkida purjus – sa ei tohi võtnud olla, pohmell ka ei tohi olla!

Aga sellise karikeerimisega saaks Viiraltile just nagu ligemale. Me tõmbame alla enda juurde selle, mis on ülev. Me tunneme vabadust. Et oleme nagu ühel tasemel.

— No miks ma ei või seda sisse panna, see ei ole mingi kriitika? See on väga ilus näide.

— Aga ta on teisest tükist, saad aru? Hendrik loeb, et ma lähen nagu tema kallale. Ei. Täpselt sama tegime ise ka...

— Ma panen selle jutu ka sisse. Võtan kogu süü enda peale. See näide on lihtsalt nii ilus ja täpne.

— Ega me ise ka sellest patust puhtad ole. „Külmetav kunstnik” ka natukene, Kits natuke.... Astume kõrvale. Me ei julge, me tahame, et ta oleks täpselt seesama meie hulgast. Aga ei ole, kuramus, ei ole.

Pärt tuleb vastu, vaatad, et mis siis, habemega mees tuleb suh-suh-suh. Aga ei ole noh! Aga nüüd, kui ma hakkan Pärdist tükki tegema, habemega mees tuleb, sossa-sossa... no ei ole!

Olen mõelnud rohkem teatri peale. Et kõik legendid, mis on teatrist – seal ta pani napsi, seal oli peaaegu täiesti täis –, on seotud napsiga, mingite eksimustega. Ühtegi lugu ei ole proovisaalist, kus tegelikult toimub partnerite vahel väga võimsaid asju.

— Olen mõelnud seda, et ei taheta. Hoitakse enda sees, ei avaldata. Või kardetakse, et väljaspool seda ei mõisteta. Ometi toodavad legende ju näitlejad ise: et ükskord olime seal selle mehega, panime nihukest tina, tead, etendus jäi ka ära!

— Kui inimene kõrvalt seda kuuleb, siis tundub, et nad muud ei teegi.

— Et see on siis isikuruumi kaitse?

— Aga näitleja puhul peaks ju ikkagi olema nii, et kõige suuremad sündmused tema tundemaailmas toimuvad kuskil proovisaalis või laval. Täiesti kaine peaga. Aga see jääb kuskile kõrvale. Maailm toodetakse hoopis mingi muu asja ümber.

— Jaanuaris tuleb sul lavastus välja Linnateatris, veebruari keskel esietendus näitlejana Kanuti Gildi saalis. Üks on tõenäoliselt Eesti kõige konservatiivsem teater, teine vahest kõige vabam koht. Kuidas need kaks asja kokku jooksevad?

— Ma ei tunneta enda tegemiste suhtes konservatiivsust. Ma ei tee midagi teistmoodi, kui muidu teeksin. Kuidas see väljastpoolt paistab, see on juba teine asi. Kui palju ma kompromisse teen, seda ma ei tea.

Olgugi et ... mulle väga meeldib üks lause: peame alati mõtlema, mida teeme, kui teeme seda, mida teeme. Mis asi see on, kui me seda teeme. Isegi praegu. Mida ma teen, kui ma annan sulle intervjuud? Mida ma tahan? Seda ma ei pea sulle või kellelegi teisele ütlema, aga ma pean seda endale ütlema. Ka kõigi nende eelmiste teemadega, millest me rääksime.

No näiteks kui ma ütlen, et tahan raha teha, siis on kõik selge. Aga kui ma ütlen, et tahan kunsti teha, aga tegelikult tahan raha, siis on sassis. Ajad enda sassi, mitte teised. Kui sa valetad, siis ei ole ka hullu. Aga kui sa endale ütled seda ja teed tegelikult teist…

Kust tuleb kompromiss, et „Vigili” asemel on „Tädi”? Mida ma tegin? Midagi ma tegin. Kas ma valetasin endale?

— Kas see ei ole koht, kus piisab küsimusest?

— Jah, see on kontrollküsimus. Kui me sellele mõtleme, siis piisab küsimusest. Sest alateadlikult anname endale ikkagi vastuse.

Mida kaugemal on see täht ... Seda ütles Lembit Peterson: alati peab kusagil olema üks täht.

Kes ta on?

Aleksander Eelmaa

Sündinud 6. novembril 1946 Viljandis

•• Abielus, kaks poega ja tütar

•• Õppinud 1968–1969 ETÜ pantomiimistuudios

•• 1976–1981 Noorsooteater

•• 1982–2006 Draamateater

•• Alates 2007 Linnateater

Preemiad:

•• Teatriühingu aastapreemia (Bruno – „Suurepärane sarvekandja”, Noorsooteatris) 1977

•• Ants Lauteri nimeline preemia, 1984

•• Suure Vankri auhind, 1996

•• Väike Ants, Draamateatri kolleegipreemia parimale meeskõrvalosatäitjale (Ärni „Rehepapp” ja „Rehepapp ja näärisokk”, Mees/kelner „Siinseal”, rätsep Taar „Tagasi Vargamäel”) 2001

•• Väike Ants, Draamateatri kolleegipreemia parimale meeskõrvalosatäitjale (härra Braddock „Elluastuja”, Sass „Eesti matus” ja „Kolm korda üle õla”) 2002

•• Valgetähe IV klassi orden 2004

•• Eesti teatrikriitikute ühenduse Hea Teatri auhind 2004

•• Kultuurkapitali aastapreemia 2005 („Külmetava kunstniku portree”)

•• Helmi Tohvelmanni nimeline preemia, 2006

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare