Alexander Rahr: algamas on uus külm sõda
Külli-Riin Tigasson
korrespondent (Berliin)
Alexander Rahr, millega seletate Venemaa pea naeruväärsuseni ärritunud reaktsiooni – protestid Eesti saatkonna ees, boikott Eesti kaupadele –, mis järgnes Nõukogude sõduri monumendi ümberpaigutamisele Tallinnas? Oli see tingitud lihtsalt solvumisest sõjas hukkunud meeste mälestusega ümberkäimise pärast või pigem pahameelest, et monumendi ümberpaigutamine oli järjekordne märk sellest, et Venemaa kaotab võimu postsovetlikus ruumis?
Venemaa on oma mõjuvõimu postsovetlikus ruumis – vähemalt Baltikumi osas – juba ammu kaotanud või õigemini, Gorbat‰ov on selle ära andnud. Balti riigid on absoluutselt vabad ja sõltumatud. Keegi ei saa neid puutuda, sest nad on Euroopa Liidu liikmed ning neid kaitseb NATO. Seetõttu ei usu ma, et Venemaa haub Baltimaade suhtes mingeid imperialistlikke plaane.
Venemaa ärritunud reaktsioonil oli aga laias laastus kaks põhjust. Esiteks areneb Putini-Venemaa teisiti kui Jeltsini-Venemaa. Jeltsini ajal oli Venemaa suhteliselt vaba, kuid nõrk, ning nõrgad olid ka riiklikud institutsioonid. Paraku ei suutnud Vene inimesed end selle uue riigiga, uue Venemaaga identifitseerida.
Miks nii?
Vene traditsioonid erinevad nii Ida- kui ka Lääne-Euroopa omadest. Me võime selle üle naerda, kuid paljud venelased, sh eliit, kes kujundab poliitikat, tundsid end 1990. aastatel teatud mõttes alandatuna. Putin on andnud neile tagasi omaaegse väärikuse ja tugevuse, kuid see äratab Lääne-Euroopas suurt hirmu, sest Venemaa on hakanud taas tunduma ebademokraatliku või koguni autoritaarse riigina.
Just selle alandustundega saab seletada ärritunud õhkkonda, mis praegu Venemaal valitseb. Jeltsin püüdis uue, postkommunistliku Venemaa juuri leida 1917. aasta eelsest ajast, aga see ebaõnnestus, sest ajavahe oli liialt suur. Venemaa ei saa minna tagasi 1917. aastasse ning taastada tollaseid väärtusi, seda enam, et Venemaa ei olnud ka toona demokraatlik riik.
Putini ajal on aga Venemaa hakanud enda määratlemises üha enam lähtuma Nõukogude ajast ja sümbolitest. Venemaa on sisemiselt stabiliseerunud, kuid üha suurem osa inimesi püüab end identifitseerida vana N Liiduga.
Kas ka kommunismiga?
Ei, mitte plaanimajanduse, kommunismi ega maailmakommunismi ideega, vaid suure Venemaa ideega. See ei tähenda tingimata imperialistlikku, vaid võimsat ja tugevat, omanäolise kultuuriga sõltumatut Venemaad. Nii on Venemaa hakanud end määratlema mitte lääne partneri, vaid vastandina.
Kui Venemaa ei tahtnud N Liidu omaaegsest võimsusest üle võtta kommunismi, siis jäi veel üks tähtis asi – võit Teises maailmasõjas. See on paljudele venelastele sama, mis paljudele usklikele kristlastele aasta 0. See on peaaegu religioosne kõrgpunkt, mil Venemaa saavutas midagi olulist, midagi tähtsat. Ja peab märkima, et Stalin ei rünnanud Hitlerit, vaid Hitler ründas Stalinit ja seetõttu peetakse Stalinit Teise maailmasõja puhul ohvriks, kurjategija oli Hitler. See on üldine ajalookäsitus.
Igasugusele kriitikale sellise ajalookäsituse kohta reageerivad venelased äärmiselt tundlikult ja agressiivselt. Eestil, Lätil ja Leedul on õigus, kui nad ütlevad, et 1945. aastal neid ei vabastatud, vaid okupeeriti, misjärel suur osa nende eliidist saadeti Siberisse ja tapeti. See on paljude baltlaste ning teiste kesk- ja idaeurooplaste ajalooperspektiiv, mis erineb Venemaa omast. Venemaa usub, et nad on N Liidu tegude eest Jeltsini ajal juba vabandanud ja sellest piisab, Lääne- ning Kesk- ja Ida-Euroopa perspektiivist sellest aga ei piisa.
Nii arenevad Venemaal ning ülejäänud Kesk- ja Ida-Euroopas vastandlikud ajalookäsitused. Kui Teise maailmasõja lõpu 50. aastapäeva tähistati rahulikult, siis 60. aastapäev oli juba seotud paljude emotsioonidega ning 62. aastapäev möödus peaaegu uue külma sõja tingimustes.
Juhtunut ei saa enam tagasi keerata. Ent kas teie kui rahvusvaheliste suhete asjatundja arvates toimis Eesti valitsus pronkssõduriga õigesti?
Mina isiklikult arvan, et see oli viga. Eestlased võinuks eeskuju võtta leedulastest, kes on vaikselt ausambaid maha võtnud ja neid Venemaale üle andnud.
Eestis elab palju sõjaveterane – ja jutt ei käi nn viiendast kolonnist. Paljud venekeelsed või vene juurtega inimesed aktsepteerisid täielikult Euroopa Liitu kuuluvat Eestit. Eesti valitsus poleks pidanud algatama konflikti Venemaaga ajal, mil oli näha, et Venemaal valitseb väga ärritunud õhkkond ning ta on pööranud tülli paljude Kesk- ja Ida-Euroopa maadega. Oli lihtne ennustada, kuidas venelased reageerivad. Ma arvan, et ka teie presidendile oli väga hästi selge, mis juhtuma hakkab.
Nüüd seisab Euroopa küsimuse ees: kas rakendada Venemaa suhtes nn sulustamispoliitikat, käsitledes teda vaenlasena? Või aktsepteerida Venemaad kui väga keerulist partnerit, kes on võib-olla demokraatlikult arenguteelt kõrvale eksinud ning jõuab selleni ringiga, kuid keda tuleb ometi käsitleda strateegilise partnerina? Saksa liiduvalitsus toetab viimast positsiooni, uskudes, et ilma Venemaa kaasamiseta ei ole Euroopa stabiilne. Tasub märkida, et Saksa eliit tunneb Venemaa ees tänuvõlga, sest aastail 1989 ja 1990 toetas Venemaa eesotsas Gorbat‰ovi ja Jeltsiniga Saksamaa taasühinemist rohkem kui Suubritannia ja Prantsusmaa. Öeldakse, et seda ei tohi unustada.
Kuid nagu te ka ise märkisite, on Putini-Venemaa teistsugune kui Jeltsini-Venemaa. Eestis, Lätis ja Leedus tundub paljudele inimestele, et arvestades nende riikide väiksust pöörab Venemaa neile eba-proportsionaalselt palju tähelepanu. Näiteks ühe mulluse arvamusküsitluse järgi pidasid venelased kõige vaenulikumaks riigiks Lätit.
Nüüd on selleks ilmselt Eesti, hiljuti oli Gruusia.
Millega te seda seletate?
Absoluutselt absurdse ärritusõhkkonnaga, venelaste alandustunde, aga ka lääne vigadega. Ka NATO laienedes oleks pidanud Venemaale selgitama, et see ei ole suunatud tema vastu. On neid, kes ütlevad, et Venemaale on pakutud kõike. See ei ole õige, kõike ei ole pakutud ja palju on ka viltu vedanud. Euroopa oleks pidanud pakkuma Venemaale toetusstrateegiat. Nüüd on aga venelastel jäänud mulje – ja ma ei räägi üksnes Putinist, vaid ka paljudest noortest inimestest, kes seal elavad ja kellega ma pidevalt ühenduses olen –, et nad on Euroopast kõrvale tõrjutud.
Kui Peeter I ajal sai Venemaa tõeliseks Euroopa võimuks, siis nüüd istub ta veel vaid Euroopa Nõukogus. Ja sealgi peab ta end pidevalt õigustama: T‰et‰eenia sõda, inimõiguste rikkumine,
Jukos… Puudub igasugune positiivne agenda. Nii tekib alandus- ja tõrjutustunne, millele järgneb agressiivsus. Senikaua kuni Venemaa oli nõrk, ei pandud neid meeleolusid tähele, aga nüüd, mil energia muutub üha olulisemaks ning pakub võimalust oma jõudu näidata, on hakatud seda märkama.
Tahate öelda, et mida enam Venemaad kritiseeritakse, seda ksenofoobsemaks ja endassesulgunumaks ta muutub?
Iga riik peab kriitikat taluma. Aga jutt käib pigem Euroopa riigi Euroopa ühtse arhitektuuri juurest kõrvaletõrjumisest. Meenutage kõnet, mille Putin pidas Riigipäevas kaks nädalat pärast 11. septembri terrorirünnakuid ning milles ta ütles: külm sõda on läbi, kaasake meidki partneriks. Hiljem ütles ta veel: võib-olla tahame meiegi millalgi Brüsselit enda pealinnaks; me tahame ühiseid projekte; anda teile maavarasid, kui teie annate meile tehnoloogiat… See oli pakkumine!
Paljud ütlevad, et KGB-lane Putin püüdis meid ninapidi vedada, aga mina usun, et see oli aus pakkumine mitte üksnes Putinilt, vaid kogu Vene eliidilt, kes tahaks Euroopaga pragmaatilist partnerlust. Poliitikud nagu Schröder ja Chirac tegid palju selle partnerluse saavutamiseks, aga praegu see ei toimi. Putin ei saanud vastust.
Olete kirjutanud, et Lääne-Euroopa demokraatiamudelini jõudmiseks võib Venemaal kuluda veel aastakümneid. Paljud teised Kesk- ja Ida-Euroopa maad on selle arengu suutnud siiski päris kiiresti läbi teha. Miks kulub Venemaal läänelike väärtusteni jõudmiseks nii palju aega – kas põhjuseks on riigi suurus, see, et kommunism valitses seal nii kaua, või veel midagi muud?
Kesk- ja Ida-Euroopa maades kulges kaks protsessi: üleminek plaanimajandusest turumajandusse ning totalitaarsest süsteemist demokraatiasse. Neis maades oli ka sotsialismiajal siiski säilinud nii turumajanduse kui ka demokraatia traditsioone.
Venemaale oli see kõik aga palju raskem, sest traditsioonid olid katkenud juba 1917. aastal – ning ka siis ei olnud Venemaa demokraatlik riik. Pealegi asub kaks kolmandikku Venemaa territooriumi ikkagi Aasias.
Kui võtame näiteks Teise maailmasõja järgse Saksamaa, kellest sai demokraatlik riik, siis sakslased olid sõja kaotanud, nad olid okupeeritud ning neil ei olnud teist võimalust kui areneda demokraatlikuks riigiks. Aga Venemaa ju isegi ei kaotanud külma sõda – vaid Gorbat‰ov alustas reforme. Ma arvan, et ilma Gorbat‰ovita ei oleks Kesk- ja Ida-Euroopa vabadus tulnud nii kiiresti. Praegu püütakse küll väita, et Ronald Reagan olevat Nõukogude Liidu lagundanud või et muutused algasid Poola Solidaarsusest. Mina usun aga, et N Liidu suhteliselt rahumeelse lagunemise puhul sai otsustavaks just Gorbat‰ovi algatatud poliitika. Jah, paljud venelased tahtsid 1980. aastatel vabadust, aga nüüd peavad paljud neist seda kaotuse ja kaose ajaks. Seda võib nii hukka mõista kui ka mõista, aga venelased tunnevad end kaotajate, mitte võitjatena. See seletab ka seda, miks nii suur osa, 80% venelasi toetab nüüd Putinit.
Kuid Putin kasutab oma võimuhaarde laiendamiseks ju ka palju ebademokraatlikke vahendeid, näiteks kontrolli meedia üle...
Jah, 1990. aastatel oli meedia vabam kui nüüd. Palju sellest, mis praegu Venemaa meediamaastikul toimub, on seotud rahapuudusega. Boriss Berezovski ja Vladimir Gussinski on ära, teised oligarhid ei taha enam meediat. Berezosvki ja teised ostsid omal ajal meediat, et pakkuda Jeltsinile toetust kommunistide vastu, aga nüüd ostavad meediat kokku poolriiklikud firmad. Kuid väita, et kõik meediakanalid oleksid tasalülitatud, pole õige. Tõsi, on tabuteemasid – näiteks Putini “riigi tugevdamise” poliitikat ei tohi kritiseerida. Kuid näiteks Nezavissimaja Gazeta ja Kommersant on olnud suhteliselt kriitilised ka pärast omanikevahetust. Oleks ebaõiglane väita, et kõiki ajakirjanikke juhitakse Kremlist.
Kuid Putin tasalülitab ka oma potentsiaalseid oponente, meenutagem kas või Mihhail Hodorkovski juhtumit.
Jah, lääs kritiseeris Hodorkovski juhtumit poliitilistel põhjustel. Aga oli ka muid põhjuseid. Seda ei aktsepteeritaks ka paljudes muudes riikides, kui keegi, kes valitsusele lähedal seisva isikuna on ostnud 300 miljoni eest omaenda panga kaudu ühe firma, mis kontrollib 30% riigi naftavarudest, tahab seda viis aastat hiljem 40 miljardi eest müüa ühele Ameerika firmale. Jah, Hodorkovski karistus on liiga karm, kuid selle ainus põhjus ei ole, et ta toetas opositsiooni. Olen nõus, et paljusid Venemaa arenguid tuleb kritiseerida, kuid kõike ei saa vaadata vaid must-valgelt.
Ometi – kui Boriss Jeltsin andis Venemaa juhtimise üle Vladimir Putinile, avaldas ta oma kõnes lootust, et Venemaast kujuneb tõeliselt demokraatlik riik. Praegu toimub aga vastupidine areng.
Jah, kui Jeltsin esitles 1999. aasta 9. augustil Putinit tulevase peaministrina, ütles ta, et Putini põlvkond, noorte venelaste põlvkond peab viima riigi demokraatiasse. Putin püstitas aga endale teised ülesanded. Tema eesmärgiks ei olnud mitte Venemaa demokratiseerimine, vaid selle lagunemise ärahoidmine. T‰et‰eenia sõda võib läänes kritiseerida kuidas tahes, ent ei tasu unustada t‰et‰eenide aktsioone Dagestanis – selle vastu võitleks iga riik. Jah, Venemaal juhtub palju kohutavaid asju – Politkovskaja mõrv tuleb lahendada, Litvinenko mõrv tuleb lahendada. Ent kui Venemaa poole suunata üksnes kriitikat, siis ajab see venelased kaitseasendisse, neil tekib tunne, et kõik on nende vastu. Kõige fataalsem oleks, kui selle tagajärjel sünniks läänevastane liit Hiinaga. On juba näha, et Venemaa teeb samme selles suunas. Ja mitte sellepärast, et see oleks otseselt Venemaa huvides – maailmapoliitikas juhtub paraku ka palju irratsionaalseid asju, mis lähtuvad emotsioonidest ning mõjuvad fataalselt ka järgmistele põlvkondadele. Terve inimkonna ajalugu koosnebki sellistest vigadest. Keegi ei oska seletada, miks üks või teine asi juhtub, kui ühtäkki hakkab kõik lumepallina veerema. Venemaa ja Hiina liit ei oleks Euroopa huvides. Ning Eestist saaks siis tõeline piiririik, mis eraldab Euroopat ja vaenulikku Euraasiat. See oleks worst case, halvim stsenaarium, otsekui Orwelli “1984”, kus on kolm maailmavõimu, kes pidevalt omavahel sõdivad.
Aga Venemaad, kes rikub inimõigusi ja peab T‰et‰eenias sõda, ei saa ju ometi kohelda teiste põhimõtete järgi kui muid riike?
Aastal 2003 lõhestus Euroopa Ameerika-küsimuses. Nüüd ollakse sama lõhestunud Venemaa-küsimuses. Vanad Euroopa võimud nagu Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa, Hispaania ja Beneluxi maad usuvad, et Venemaad kaasamata ei ole tugevat Euroopat. Uued liikmesriigid tahavad aga uut kurssi. Paljudel strateegiakonverentsidel võib näha, et pärast seda, kui on rahulikult arutatud kliimat, Aafrikat, Aasiat ja Ameerikat, jõutakse lõpuks Venemaa juurde ning sõna võtavad Balti riigid, poolakad, slovakid. Ja kõigi toon on sama: Euroopa ei aimagi, mida Venemaa endast kujutab, ta on ohtlik, uus vaenlane, kelle suhtes tuleb rakendada sulustamispoliitikat. See ärritab nn vanade liikmesmaade poliitikuid. Näiteks Saksa liidukantsler Angela Merkel on küll Venemaa suhtes kriitiline, kuid ta ei hakka seda poliitikat kunagi toetama. Ta kaitseb ka Läänemere gaasitoru projekti, sest see on üks võimalus positiivseks agendaks, mis Venemaad Euroopaga ühendaks.
Ma mõistan Kesk- ja Ida-Euroopa maid, kes kannatasid okupatsiooniõuduste all. Ei tohi unustada Praha 1968. aastat, Ungari 1956. aastat. Ent leppimispoliitikata ei saa Euroopat üles ehitada. Senikaua kuni Eesti eksisteerib, on tema naaber Venemaa. Kuid esmakordselt oma ajaloos on Eesti sajaprotsendiliselt kaitstud. Kui Venemaal tuleks võimule mõni hull kindral, kes kutsuks üles Eestit ründama, siis algaks kolmas maailmasõda! Turvalisemalt kui praegu ei saa Eesti end tunda.
Mainisite Läänemere gaasitoru kui positiivses mõttes poliitilist projekti, mis ühendab Venemaad ja Lääne-Euroopat. Baltimaad ja Poola kardavad aga, et sellest võib saada uus poliitiline väljapressimisvahend.
Seda loogikat ma ei mõista. Mõistan gaasitoru vastu suunatud ökoloogilisi argumente, kui räägitakse näiteks merepõhja maetud keemiarelvadest. Aga teisalt: kui Soome, Rootsi või Norra oleks öelnud, et ehitab toru Eestisse või Poola, siis poleks keegi ärritunud. Üks Läänemerre gaasitoru ehitamise pooltargument on muide, et senised transiidimaad – Valgevene ja Ukraina – on enda staatust kuritarvitanud, kasutades gaasi ja naftat illegaalselt.
Väga sageli väidetakse, et Venemaa üritab üha enam kasutada energiatarneid poliitikavahendina.
Jah, oleme astumas ajastusse, kus energeetikat kasutatakse välis- ja julgeolekupoliitikas. Veel mõne aasta eest ei mänginud energeetika nii suurt rolli. Ning venelased püüavad end mõistagi nüüd soodsalt positsioonida. Kui Eestil oleksid kõik need ressursid, siis võib-olla teeks temagi samamoodi?
See kõik on tekkinud väga kiirelt: Venemaa kui uus vaenlane, energia kui relv, oma nõrkust tajuvad tarbijamaad, halvenev kliima ja segane olukord Lähis-Idas. On tekkinud palju arenguid, mis viitavad uue külma sõja loogikale. Me ei tea, kuidas selle probleemiga toime tulla, ning mõistagi tekitab hirmu energiaressursse valdav Venemaa, kes käitub agressiivselt. Kuid usun, et lähema paari kuu, võib-olla lähema paari aasta jooksul näeme olukorra rahunemist.
Mis arenguid ennustate Venemaale pärast 2008. aasta presidendivalimisi?
Putini varasem soosik oli Dmitri Medvedev, nüüd on ta aga asendunud Sergei Ivanoviga. Putin tahab, et järgmiseks presidendiks saaks isik, kes jätkaks tema kurssi, sest ta kardab, et vastasel korral muutub Venemaa sama ebastabiilseks kui ta oli 1990. aastatel. Ehkki öeldakse, et Venemaa meedia on tasalülitatud, pole välistatud, et valimistel võib ette tulla ka üllatusi. Uus president annaks ehk võimaluse Venemaa ja lääneriikide suhete uueks alguseks. Võib eeldada, et Ivanov tunneb läänt veel paremini kui Putin.
Mida peate Putini presidendiaja suurimateks vigadeks?
Putin on loonud Venemaal teatud mõttes sovetlikku suurvõimu mentaliteeti. Ma ei usu, et ta oleks seda teinud teadlikult, kuid ometi on ta saatnud palju selliseid signaale. Ja nüüd ei saa ta seda enam heastada – ta ei saa enam öelda: me peame hoidma au sees demokraatlikke põhiväärtusi, sest see on globaliseerunud maailma tulevik. Nüüd on tal raske oma rahvale sugereerida: olgem eurooplased! Putin on väga emotsionaalne inimene, kes käitub teinekord koguni irratsionaalselt, tunnen teda paljudelt konverentsidelt ja kohtumistelt. Ta varjab oma emotsionaalsust, kuid nii see on. Ta on isiklikult solvunud, sest lääs ei vastanud tema 2001. aasta pakkumisele tuua Venemaa läände. Talle tundub, et Venemaad ei lubatud läände, ning ses mõttes on Venemaa kaugel Jeltsini ajast. Putin näeb oma vigu ning seda, et tema läänele avanemise poliitika ebaõnnestus. Kuna ta on emotsionaalselt tundlik, on ta läinud sellelt üle Venemaa ja lääne retoorilisele vastandamisele.
Muide, kui Putin töötas veel (Peterburi tollase linnapea – toim) Anatoli Sobt‰aki alluvuses, oli ta 1991. aastal Hamburgis ühel konverentsil referent, kes pidi tegema märkmeid. Ühtäkki hakkas kõnelema Lennart Meri, kes rääkis Venemaast väga kriitiliselt. Putin pidi tema kõnet üles kirjutama, aga ei suutnud – selle asemel marssis ta valju sammuga läbi saali välja ja virutas ukse kinni. See on legendaarne lugu. Ta tunneb end sisimas väga venelasena. Ma ei usu, et tal on imperialistlikke ideid, aga impeeriumi lagunemine ja see, et suur osa venelasi elab nüüd teistes riikides, puudutab teda väga. Muide, tema isa võitles Eestis partisanina, sai haavata ning juba haavatuna päästis kahe teise mehe elu. Ma usun, et see mõjutab isiklikult ka tema suhtumist monumendi teisaldamisse Eestis.
Aga kui te küsisite Putini vigade kohta, siis peate küsima ka õigete otsuste kohta.
Ja need oleksid?
Ta on oma presidendiaja jooksul teinud seda, mida oleks püüdnud teha iga teine tema ametis – ta on riigi ühendanud, loonud poliitilise keskme ning moderniseerinud majandust. Tema teeneks on, et venelastel on nüüd tekkinud eraomand. Venemaal ei ole enam marksismi ning riik on muutunud avatumaks.
Avatumaks?
Jah, venelased reisivad üha enam viisadega Schengeni maadesse. See on suur paradoks: Vene eliit elab osalt läänes, vähemalt üks-kaks kuud aastas veedetakse Vahemere ääres, Alpides. Eliit, kes on käitumiselt läänelik, naudib Euroopa elustiili, kuid ometi ei taha oma maale neidsamu väärtusi. Eliit ei taha läänelikku konkurentsi, vaid seda, et Putin kõike juhiks, sest tahetakse hoida oma positsiooni ja varandust. Venemaal ei usaldata nn lihtrahvast.
Tahate öelda, et Venemaal on feodaalsed väärtused?
Võib-olla tõesti. See on seesama, kuidas Venemaal on sadu aastaid elatud: ülemkiht on väga jõukas, ülejäänud virelevad. Venemaa toimib teisiti kui õhtumaine maailm.
Aga alati peab olema valmis üllatusteks. Venemaa ajaloos on olnud üllatavaid pöördeid arvukalt – meenutagem dekabristide ülestõusu, 1917. aasta revolutsiooni. Või kui veel 1989. aasta algul oleks keegi näiteks Eestis või Saksamaal öelnud, et aasta pärast pole enam Berliini müüri ning kahe aasta pärast ei ole enam N Liitu ja Baltimaadele avaneb peagi perspektiiv saada Euroopa Liidu ja NATO liikmeks, siis oleks ta välja naerdud. Vene intelligents vallandas muutused – ning miks välistada, et lähema kümne aasta jooksul ei teki uut muutuste käivitajat, kes ajalugu kiirelt muudab?
