Alguses oli jänes
Otsustasin küsitleda sõpru-tuttavaid. Vastused jagunesid kolme gruppi. Esimesed rõhusid munale kui uue elu sümbolile. Kuna mittekristlikule rahvale olid need pühad kevadpühaks (kevad tähistab omakorda kõige tärkamist), siis toodi lauale mune. Teised lähtusid paastuaja lõppemisest, millega seoses tohtis taas valku – liha ja muna – süüa. Kolmandad meenutasid ühe legendi variatsioone. Kindlasti esines selles naine, kellel oli(d) korvis muna(d), mis hiljem punaseks värvus(id), ja väide Jeesuse ülestõusmise kohta.
Piiblist ma sellist lugu ei leidnud. Selgus, et tegu on kaanonivälise jutustusega, mis originaalis kõlab nii: olla Maria Magdalena pääsenud imperaator Tiberius Caesari banketile. Kui nad kohtusid, oli Maarjal käes tavaline muna ja ta hüüatas: “Kristus on üles tõusnud!” Caesar naeris ja ütles, et Kristuse surnuist ülestõusmine on sama tõenäoline kui see, et muna tema käes punaseks värvub. Enne kui ta lause lõpetas, värvus muna punaseks ning Maarja jätkas rõõmusõnumi kuulutamist.
Mehine meelelahutus
Interneti-lehekülgi sirvides leidsin pea, et küsimuse asetus ei pruugi siiski vale olla. Munadega seotud kombestik on Eestis oluliselt hilisem nähtus kui selle püha kristlik tõlgendus.
Munade värvimine sai meil üldlevinuks alles 19. sajandil, koksimine ja toiduks tarvitamine oli aga juba varem tuntud, vähemalt õigeusklikel aladel. Ka munaveeretamise mäng on iseloomulik just ortodokssetele setudele.
Toon välja mõned nopped munapühade kommetest. Noormeestel olnud tavaks käia küla peal mune korjamas. Nende kohta võiks öelda “munasandid”. Kes rohkem mune sai, oli tehtud mees. Munakorjajale, kes sulle miskipärast ei meeldinud, võis sokutada tooreid mune. Kuna mune söödi ühiselt, oli suur häbi leida oma korvist toores muna.
Õigeusualadel oli levinud munaveeretamine, kas mäest alla või piki munarenni. Kelle muna teise oma vastu puutus, sai munad endale. Seegi oli eeskätt meeste tava.
Oluline osa kombestikust oli munade kinkimine. Lihavõttemunadega seotud toimingud olid eeskätt sotsiaalse suhtlemise vorm.
Mis jänes siia puutub?
Sain teada, et Eestis ja Saksamaal olla jänesed luusinud öösiti aias ja majas ringi ning endast mune maha jätnud. Ei tea, kust küll inimesed munade järgi arvata oskasid, et need just jänese toodud on, aga nii nad arvasid.
Traditsiooni kohaselt muneb (või pabuldab) jänes lihavõttemune. Jänese tähtis roll lihavõttekombestikus tuleneb talle omasest ülitootlikkusest. See on teinud temast paljude rahvaste uskumustes viljakuse ja elu sümboli.
Paljudes keeltes tuleneb selle püha nimetus heebrea paasa’st. Inglise ja Saksa nimed Easter ja Ostern tulenevad hoopis iidsest aprillikuu nimest. Need omakorda kevade-, koidu- ja põhiliselt viljakusjumalanna nimest. Anglosaksi jumalanna Easterist nähakse lähtuvat jäneste, tibude ja munade sümboolika.
Edasise uurimise käigus ilmnes, et jänese side viljakuskultusega ulatub koguni Paabeli segaduse aegadesse. Viljakusjumalannade esindaja on ta ka juba iidsetest aegadest. Ühe legendi kohaselt olla jumalanna Eostre päästnud külmunud tiibadega linnu elu, muutes ta jäneseks. Kuid ka jäneseks muudetuna munes too mune.
Muna müütiline minevik
Munadel eraldi peatudes tuleb mainida, et levinud loomismüüdi järgi on maailm tekkinud just nimelt munast. Ka mitmed paganlikud jumalad usuti olevat sündinud munast.
Vanade babüloonlaste legendi kohaselt langes imesuur muna taevast otse Eufrati jõkke. Sellest koorus viljakusjumalanna Astarte – Sumerite Inanna, kes hiljem ühtis Ishtariga. Kreeka traditsioonis on tema vaste Demeter või Aphrodite, Roomas Veenus, Skandinaavias Freya pluss juba eelmainitud Easter ja Eostre. Assüürlased uskusid Astarte olevat sünnitanud Kuldse Muna, millest sai päike.
Munade värvimine kuulus juba iidsete sumerite kevadpidustuste hulka, mida peeti jumalanna Ishtari auks. Muna on elu ja taassünni sümbol, mis oli eelkristlikul ajal tuntud paljude rahvaste hulgas. Nii jõuan tagasi küsimuse asetuse juurde. Sest muna on palju vanem kui Kristus. Eesti kontekstis on tõepoolest õigem küsida, kuidas said ülestõusmispühadest munapühad, kuid laias maailmas on asi vastupidi.
Kiriku- ja rahvakalender
Kirikukalendris on ülestõusmispühad aasta tähtsaim püha nii õigeusklikele kui ka katoliiklastele, kuid luterlastel jäävad esikohale jõulud. Ülestõusmispühad lõpetavad pika paastuaja. Vaikse nädala pidulikem osa algab Suure Neljapäevaga – päevaga, mil leidis aset Püha Õhtusöömaaeg. Sellele järgneb Suur Reede – Kristuse ristilöömise päev. Siis tuleb Vaikne Laupäev, mil Kristus hauas oli. Selle tsükli lõpetab Kristuse Ülestõusmise Pühapäev – rõõmupüha, mis tähistab uut elu.
Rahvakalendris näpuga järge ajades on näha, et eestlased võtsid kristlikud pühad omaks, vürtsitades neid vanarahva kombestikuga. Näiteks ülestõusmispühade hommiku rituaalide hulka käis päikesetervitus või taevasse vaatamine, kuna tol hommikul pidi taevas tantsima.
Rahvausundi uurija Eenok Haamer selgitas, et munapühad ei sobi talupojakalendri aastaringi juba selle poolest, et tegu on kuukalendripühaga. Eestlased aga kasutasid päikesekalendrit. Nõnda pole munadel ja jänestel kirikupühade ega eesti traditsiooniliste kevadpühadega suurt pistmist.
Rahvapärased kombed, mis omistatakse sellele pühale, on üldjuhul teistelt kevadistelt tähtpäevadelt üle kantud. Üks tüüpilisemaid eestlaste meelelahutusi kevadpühadel oli kiikumine, millel usuti olevat viljakusmaagiline toime. Nii ilmneb, et ka vanad eestlased pühitsesid kevadisel ajal elu ja sündi. Jänkude ja munade sümboolika lihtsalt sulandati kultuuri hiljem.
