Alveri ja Lepiku romaan kirjade kujul

Varem avaldamata kirjavahetus näitab mõlemat abikaasat tundelisemast küljest, kui seni on arvatud.

Luuletaja Betti Alveri ja tema teise abikaasa, kirjandusteadlase Mart Lepiku kirjavahetus on nüüd raamatus. Kirjandusmuuseumi teadurid Kristi Metste ja Eve Annuk panid kogumiku pealkirjaks „Minu lamp põleb” ning täiendasid kirju kommentaaride ja pildimaterjaliga. Koostajad märgivad, et teost võib lugeda kui järjejuttu, mis jutustab ühe hilise armastuse loo. Nii see tõesti on. Eriti raamatu alguses on Alveri ja Lepiku kirjad nii intiimsed, et ei jää alla Artur Adsoni „orgasmipäevikutele”, mille kasutamise eest Marie Underi biograafias Sirje Kiin omal ajal riielda sai. Vilja Kiisler oletas toona, et Betti Alveri kui „aseksuaalsete” tekstide autori puhul poleks Kiin ehk nii suurt pealetükkivust üles näidanud.

Arhiivist väljatoodud kirjade mõjul tuleb nüüd pisut korrigeerida ka Alveri väljakujunenud kuvandit. Raamatu sissejuhatuses viidatakse levinud müüdile, mille järgi olnud Alveri ja Lepiku 1956. aastal sõlmitud abielu „faktiliselt fiktiivne”, kuna poetess ei suutnud iialgi unustada vangilaagris hukkunud esimest abikaasat Heiti Talvikut. Kuna see iseloomustus pärineb Aili Paju andmeil Alveri enda suust, ei saa vastu vaielda, aga 1947. aastal alguse saanud kirjavahetus näitab, et „faktiliselt fiktiivne” tähendab eri inimestele ilmselt erinevaid asju.