Alveri preemia laureaat Urmo Mets pole tõupuhas sürrealist
— „Toimumata tulvade toimiku” vanimad tekstid on 2004. aastast. Küsin, nagu värsketelt autoritelt on ikka kohane küsida – mis sind kirjutama tõukas? Ja millal tundsid, et kirjapandu on luule, kirjandus?
— Algtõuge oli ilmselt huvi fikseerida enda jaoks mingis hetkes eksisteeriv „tõde”. Alustasin luulega tutvumist Jüri Üdist, ta suutis mind tarduma panna ja pakkuda kõike täitvat olevikku. Pidades end veel mõnel määral eksistentsialistiks, leian loomingus ajutist rahuldust pakkuvat platvormi – me oleme iseenda funktsioonid. Luule äratundmine tõusis noorele otsivale inimesele omase teatava enesekindluse kulminatsiooni pinnalt.
— Eesti sürrealistidest mõjutajate kohta pärides mõtled kohe: ahah, Laaban, Ehin... Kuidas on aga tegelikult?
— Ma nõustun sürrealismi seletamisega maagilise mängu kaudu, mõneti on see mulle alati omane olnud. Kunagi tahtsin näitlejaks saada, ilmselt need realiseerimata jooned on üritanud välja murda. Kusjuures oma luulelaadi otsingul pean võtmeks hoopis Arthur Rimbaud’ ja maalikunstnik Salvador Dali mõju. Laabani, Ehini ja teistega tutvusin alles mõnevõrra hiljem.
— Kas oled sürrealisti-sildiga rahul? Meeldib sulle see mõiste kui selline?
— Oluline on teada, et seda mõistet tarvitatakse igapäevases tähenduses tema algsete taotlustega võrreldes üsna erinevalt. Mulle meeldib sürrealismi algne vabadusihalus, pean fantastikat, unenäolisust ja alateadvust väga oluliseks osaks meie nn reaalsuse kujundamisel. Tõupuhtaks sürrealistiks aga ei ole end kunagi pidanud.
— Arhitekti elukutse tundub paratamatult „praktilisem” kui näiteks ajakirjaniku oma, luuletajast rääkimata. Arhitektina kujundad otseselt reaalsust, annad ruumile vormi. Luuletajana aga oled sürrealist, kes juba definitsiooni järgi tegutseb pealpool reaalsust. Kas nende kahe tegevuse puhul võib rääkida teineteist täiendavatest vastanditest või on vastandamine üldse kohatu?
— Arhitekti ja tema loomingu reaalsuse tõlgendamiseks on väga palju võimalusi. Kuna arhitekt on idealist, ei kattu tema taotlus enamasti konventsionaalse tegelikkusega. Tema püüdlused peegeldavad reaalsust. Seega ei tõstaks ma ka luuletajat üle arhitekti reaalsuse lati. Hea arhitekt on ka kunstnik, kuid mitte automaatselt, arhitektist kunstnikuks peab saama.
— Su luulekogus on tugevalt esoteerilisi noote. Milline on sinu maailmatunnetus tegelikult? Kas oled sirkli ja joonlauaga tegutsedes tajunud, nagu öeldakse, kõiksuse lähedust? Kuigi tänapäeval kasutatakse vist arvuteid…
— Maailm on selline, nagu teda näha tahad, geomeetria pakub ühe lihtsa universaalse keele, mille abil elu kujutada. Geomeetria on lollikindel. Kuna ta eksisteerib kõikjal looduses, ei ole tema mõistmine kultuurilisel tasandil piirav tegur, mida luule kohta keelelisel tasandil öelda ei saa.
— Üks luulekogu läbivaid sümboleid on vesi. Mis sulle selle elemendi juures meeldib? Voolamine?
— Ikka ja jälle tunnen end aeg-ajalt kehvasti. Sellistel aegadel on üllatav, kuidas mõjuvad vaikus, vesi, päike, ühesõnaga elementaarsed ja lihtsad asjad. Neis on jumalikkust.
— Raamatust loeb välja, et lõpetasid Tallinna tehnikakõrgkooli 2005. aastal. Kas lugesid 42. ja 43. leheküljel asuva luuletuse ka tegelikult ette? Mida teised noored arhitektid selle peale ütlesid?
— Jah, see luuletus oli minu „lõpukõne”, kirjutasin ta tolsamal lõpetamise hommikul. Saal muigas, samuti ketimehed (loe: dotsendid, professorid jne).
— Kui kaua sa muusikaga tegelenud oled?
— Muusikahuvi on sama vana kui minu mälu, kitarri õppimist alustasin omapead millalgi 2000. aastal. Sealt edasi on huvi puhangutena ka muudele instrumentidele laienenud.
— Su debüütluulekogu sai Alveri preemia, Ras Katarsise juunikuisele plaadile andis Päevalehe arvustaja viis punkti viiest ja ise töötad hoopis kolmandal erialal. Kas seda pole ühe inimese jaoks kuidagi palju? Päevagraafik peab sul vist tihe olema.
— Heal harmooniatunnetusel on universaalne rakenduspotentsiaal. Sealt edasi on oluline vaid huvi, huvist tuleneb ka pühendumine.
Raamat
Toimumata tulvade toimik
Urmo Mets
•• Eesti Keele Sihtasutus, 2007
•• Kujundanud Leonhard Lapin
•• 64 lk, kõva köide
