Alvis Hermanis – ma ütlen... Ehk jõuab Eestissegi
Läti teatraalidel on traditsioon – iga aasta novembri teises pooles näidatakse läti teatrit. Showcase, öeldakse selle kohta välismaalastele – ametlikus programmis on aasta parimateks nimetatud lavastused. Spelmanu Nakts on festivali nimi lätlaste tarbeks. Ja iga aasta 23. novembril kuulutatakse pärjatud suurel galaüritusel välja.
Seekord jõuan Riiga 18. novembri, lätlaste iseseisvuspäeva õhtul. Tänavad on täis pidutsevaid noori – kuskil välguvad rusikad, kuskil on poisid-tüdrukud paariti vägagi naaldunud. Selleaastane november on soe. Pilt teatraalne. Õnneks on tänavatel ka rahulikult kulgevad keskealised paarid. Tänu neile leian hotelli kiiremini.
Üldistavalt ja etteruttavalt – kahjuks on seekordses programmis rõhuvas ülekaalus seesama turvaline, ent igav keskealisus, mis oskab kenasti vastata väikekodanlikule küsimusele: “Kuidas ma leian kõige kiiremini tee hotelli Laine?” Rusikaid viibutavat ja armastust pritsivat nooruslikku entusiasmi jääb sedapuhku väheseks.
Esimene päev – kaks etendust Valmieras. Üldiselt on viimastel aastatel natukene naabrite teatrieluga kurssi saanul mulje, et nende teatris kõrgub esmalt Alvis Hermanis ja tema juhitav Riia Uus Teater (see-sama, mis rajati Adolf ·apiro endise teatri varemetele, väga kaude nagu meie Vanalinnastuudio
vs NO99, aga palju varem), siis on tükk tühja maad, siis Valmiera Draamateater ja siis kõik ülejäänud. Aga see reis kinnistub väliskülaliste Ïargoonis kui neverending trip to Valmiera.
Kuus ja pool tundi igavust
Kõigepealt kolm tundi Ostrovski “Süütuks tunnistatuid”, siis kolm ja pool tundi Dostojevski “Idiooti” otsa. Iseenesest pole see ju jube, kui lavastus kolm tundi kestab või materjaliks on vene klassika – kaugel sellest. Aga ka tunnine teatritükk võib olla väljakannatamatult pikk, kui selle jooksul mitte midagi ei juhtu. Siin oli kokku kuus ja pool tundi staatikat ja formaalsust, muud polegi öelda.
See-eest andis järgmine päev erateatri TT lavastusega “Noad kanade sees” uue lavastajanime, keda Lätis tähele panna – Gatis Smits. Samuti Riias viibinud Tiit Ojasoo rääkis, et ta olevat millalgi noorlavastajate projekti raames temaga kuu aega hotellituba jaganud. Olevat olnud hämar vend ja lahe lavastus. Hämar ja lahe oli seegi tükk.
Lätlased ise ütlesid, et midagi sellist pole sealsetes teatrites veel nähtud (mis on imekspandav) ja et lavastus on kinematograafiline (mida sundis vist ütlema lavastaja kinokoolitaust). “Noad kanade sees” oli ja on väga puhtalt vormistatud tunniajane etüüd, milles on ühelt poolt põhjamaine kargus, teisalt mingi õhk, mida eesti teatriretseptsioonis iiripärasuseks nimetatakse. Ja sellisena armas – kes Riiga satub, võtku see tunnike pärast tööpäeva.
Olgerts Kodersi (sündinud 1921. aastal, elav legend) Dostojevski-käsitlus jäi sisuliselt raamatu ettelugemiseks, mingit nihkuvat ega värsket vaatepunkti see ei pakkunud. Küll aga keeldus lavastus ise tunnistamast, et ta raamatut ette loeb.
Seevastu showcase’i tipp – loomulikult Alvis Hermanise vene skandalisti Vladimir Sorokini põhjal lavastatud “Jää” – just raamatu ettelugemisena vormistatud oligi. Mõneti. Ja kestis kolm ja pool tundi. Samuti.
Vahe oli mäekõrgune. Avapilt – valge mängumaa, 14 tooli, publik ringis ümber mängumaa. Tulevad näitlejad ja annavad publikule fotoalbumi, manitsetakse, et albumeid ei tohi kaasa võtta ja et iga stseeni kohta on pildid. Kokku vist 21 paariskülge värvilisi fotosid. Algab mäng. Keegi loeb raamatust ette. Näitlejad mängivad stseenid vaat et äärmise stiliseeritusega läbi.
Aga ega Hermanist asjata kohati hüperrealistiks nimetata. Albumis on samade stseenide hüperrealistlike lavastuste fotod. “Trainspottingu” või näiteks “Natural Born Killersi” stiilis. Kohati on valus, kohati on naljakas, alati on mõjus. Helitaustaks peaasjalikult Kino.
Teine vaatus, veidi teine esteetika. Ja veel mõjusam.
Ei ole võimatu, et ka järgmise aasta DRAAMA festivalil Tartus näeb mõnda Hermanise lavastust. Nõnda kõnelevad kuluaarid. Miks mitte siis sedasama “Jääd”?
Kodanlusega viiki
Noppeid vestlustest väliskülalistega Riias, teemaks Hermanis: ta on Euroopa praeguse teatri üks suuremaid nimesid, kui mitte kõige suurem. Selline lavastaja on imekspandav – tal pole stiili. Tema stiil on kvaliteet. Iga lavastus on väljakutse talle endale. Sisuline ja vormiline. Hämmastav sisu ja vormi ühtsus. Kas te teda näitlejana olete näinud? Super!
Mida siis kokkuvõtteks… Tornina kõrgub Hermanis, siis on tükk tühja maad… Aga nagu meil hakkas paar aastat tagasi lootusekiir paistma, piilub see praegu ka Läti teatrisse. Paistavad Smits, debüteerinud Elina Cerpa, ka DÏ. DÏ. DÏilindÏers.
On lootust, et kodanlusega saab vähemasti viiki. Ja Riia Uuest Teatrist on meil palju õppida. Näiteks seda, et seal puudub “kommertsrepertuaar”, aga saalid on puupüsti täis. Ega see linn Tallinnast nii palju ka suurem pole, et ainult selle taha pugeda…
Muusikalibuumi Lätis pole, Kivirähk küll
“Mis see on? Komöödia? EESTLASTEST? Palun neli piletit!”
•• Bussis on Valmiera teatri näitleja, eestlane Jaanus Johanson (Jaanuss Johansons), kes on viimased aastad olnud Läti näitlejate liidu esimees. Räägime rahast. See, et teatrite rahastamisega on kehvemad lood kui meil, on ammu teada.
•• Suurem pauk on konkreetsed arvud – veel 2002. aastal said läti näitlejad 80 latti (!!!) palka, tõsi, alates jaanuarist on see pidevalt tõusnud summa juba 360. Ja latt on umbes 22 krooni. Seda kuulen ka, et muusikalibuum ei ole Lätimaale jõudnud – Ivo Eensalu on seal lavastanud vaid paar muusikali. Ja tänavatel on meilgi tuuritanud “Mamma mia” plakatid. Nii et küll jõuab.
•• Eesti lavastajatest veel – sealsamas Valmieras lavastab Andres Lepik praegu Kivirähki “Eesti matust”. Kassas olevat kuulda nii: “Mis see on? Komöödia? EESTLASTEST? Palun neli piletit!”
