Kauaaegsele Eesti kunstimuuseumi skulptuuriosakonna juhatajale Heini Paasile tähendas Amandus Adamsoni lühimonograafia ja albumi koostamine küllalt rasket ülesannet, sest ees oli tema kollegi Tiina Nurga 1959. aastal ilmunud monograafia.
Kuid Nurga raamatu päevil oli aeg teine, rääkimata trüki-
kvaliteedist. Nüüd pole Adamsoni loomingule vaja anda õiget marksistlikku hinnangut ega öelda, et skulptori loomingu üle on “vassitud” ja et Adamsoni tööd on üdini realistlikud.
Samuti on lisandunud olulisi fakte, ilmunud välja Adamsoni seni teadmata olnud töid, mis kõik on Heini Paasi raamatus esindatud. Võib-olla ongi hea, et raamatu ilmumine pidi nii kaua ootama (põhimaterjal oli juba üle kümne aasta kirjastuses Kunst ootel, nüüd andis selle välja Kumu). Suur osa on selles Amandus Adamsoni tütrel Maria Carlssonil. Olen temaga ka ise kohtunud ja alati mõelnud: kui lühike on meie rahvuslik kunst. Mõelda vaid – ühe meie esimese skulptori tütar on veel elus!
Hinnatud vabaplastika
1995. aastal tähistas ta Pärnus Mark Soosaare juures toimunud Adamsoni näitusel oma isa 150. sünniaastapäeva. Amandus Adamson suri 26. juunil 1929. aastal 73-aastasena oma Paldiski ateljees.
Tsiteerin koos Paasiga Hanno Kompust, kes külastas Adamsoni 1921. aastal Paldiskis: “Adamsoni miimika, ta kehahoid ja liikumine, ta zˇestikulatsioon on nii plastiline, kujukas ja ilmekas kui näitlejal. Ja nii on ka tema kujud täis dramaatilist elu.”
Teine asi on aga anda hinnang kogu Amandus Adamsoni loomingule. Paas hindab Adamsoni “kestva väärtusena” üle kõige tema vabaplastikat, kuid möönab, et tema tellimustööd alates Tsaari-Venemaa omadest kuni Vabadussõja monumentideni on kunagisest kriitikast veidi ümber hinnatud, sest “historitsismi suhtutakse objektiivsemalt ”. Ehk on see õigustus Tauno Kangrole. Ja ka Russalkale, mis on ju Adamsoni esimene Vene impeeriumile püstitatud monument.
