Õppisin assürioloogiat Helsingi ülikoolis alates 1996. aastast, 2003. aastal jõudsin sealsamas doktorikraadi kaitsmiseni. Aasta pärast minu tulekut Helsingisse avaldas sealne professor Simo Parpola üliõpilastele mõeldud väljaandena „Gilgameši eepose” algkeelse teksti. Selle põhjal hakkasin koostama eestikeelset tõlget, esialgu ainult iseenda jaoks. Hiljem, kui 2003. aastal ilmus Londoni ülikooli professori A. R. George’i koostatuna täielikum väljaanne, hakkasin mõtlema tõlgitu avaldamise peale. „Gilgameši eepose” savitahvlitele kirjutatud fragmendid asuvad maailmas laiali kümnetes muuseumites, mille kõigi külastamine pole majanduslikult võimalik ega ka tingimata vajalik. Olen küll töötanud mõningate savitahvlitega Briti Muuseumis, kuid selle tõlke tarvis piisas mulle teiste uurijate koopiatest ja tõlgendustest.

•• „Gilgameš” on meil varem ilmunud 1994. aastal Boris Kaburi eestinduses, mis erineb teie tõlkest tublisti. Kas keeleliste erinevuste seas on ka selliseid, mis muudaksid otseselt teose sündmustikku ja selle tõlgendusvõimalusi?

Sündmustikku muutvaid erinevusi siiski ei ole. Tuleb meeles pidada, et kolmandik eepose tekstist on veel tundmata. Kahtlemata on auklikku teksti raskem mõista kui terviklikku ning selles on veel kohti, mida päriselt ei mõistetagi. Boris Kaburi tõlge ei informeeri lugejat piisavalt teksti lünkadest ega ebakindlatest tõlgendustest.

•• Kas eeposes leidub ka nii-öelda aegadeüleseid kujundeid, mis kajastuksid ka hilisemate rahvaste pärimuses?

Eepose tekstis esineb palju Mesopotaamia traditsioonilisi vanasõnu, mis on pandud tegelaste suhu otsese kõnena. Erinevalt vanakreeklastest ei kirjutanud muistsed mesopotaamlased filosoofilisi, loodusteaduslikke ega maateaduslikke traktaate. Nende arvamusi maailma ja selle olemuse kohta tuleb teha kaudselt ja selliste tekstide põhjal, mille algne funktsioon oli hoopis erinev, näiteks sõnavara õpetamine kirjutajate koolis.

•• Millised võisid olla Gilgameši eepose mõjud hilisemale kirjandusele ja mütoloogiale, nii idas kui ka läänes? Savitahvlile kantud traditsioon pidi ju tahvlite valmimisest kauem kestma.

Alustagem sellest, et ka akkadikeelne „Gilgameši eepos” ei sündinud tühjast, vaid sellele eelnes aastasadade pikkune suuline pärimus. Ning see ei kadunud üleöö, vaid sarnaseid motiive ja pärimusi tuntakse teistsuguste nimedega isikute kohta näiteks klassikalisest Indiast, Vana-Kreekast ja paljudest hilisematest kultuuridest. Näiteks võib tuua „Aleksandriromaani” (hilisantiigis ja keskajal levinud Makedoonia Aleksandriga seotud legendide kogu – toim), mis samuti vääriks eesti keelde tõlkimist.

•• Ütlete eessõnas, et eepose tükkhaaval taastamiseks on avastamisest alates kulunud 150 aastat ja viimase kolmandiku jaoks läheb vaja sama palju. Kas tehnoloogia areng ei võiks seda protsessi kiirendada?

Tehnoloogia ei suuda füüsiliselt avastada seni leidmata savitahvleid. Väikestel fragmentidel leiduva teksti identifitseerimiseks saab kasutada elektrooniliste tekstikorpuste abi. Kustunud teksti lugemiseks savitahvlilt on tehnoloogiad, mis ei anna siiski nii häid tulemusi kui eri kiirtega pärgamendi läbivalgustamine. Kahjuks on kõik muistsete mesopotaamlaste pärgamendile ja vahale kirjutatud tekstid hävinud.

•• Et tsivilisatsiooni mõnede tüvitekstide kirjastamisega on meil olnud probleeme, on paslik küsida, kuidas sujus koostöö Tallinna ülikooli kirjastusega?

Koostöö TLÜ kirjastusega sujus ladusalt. TLÜ kirjastus respekteerib oma kolleegiumiliikmete ja autorite arvamusi. On väga oluline, et ta suudaks jätkata sõltumatu akadeemilise kirjastusena, langemata mõne poliitilise partei „kaitsva varju” alla.

•• Eesti assürioloogid teevad oma tööd valdavalt missioonitundest. Kuidas on lood järelkasvuga?

Tõsi on, et ühtegi akadeemilist töökohta muistse Lähis-Ida uurimiseks Eesti ülikoolides pole. Kui selline olukord püsib, langeb ära ka järelkasvu vajalikkuse küsimus. Selliseid asju määravad teaduspoliitilised otsused, mille üle minul ei ole mitte mingit kontrolli. Minu eesmärk on leida teid, kuidas professionaalina püsima jääda.

•• Ja viimaks - kas asjaolu, et tõlge ilmub Mesopotaamia hingedeajal, on juhuslik?

Mesopotaamia hingedeajal võiks tõesti mõelda kümnetele tuhandetele iraaklastele, kes on tapetud alates 2003. aastast.

Gilgameši eepos

Põhineb sumeri legendidel standardversioon 12 tahvlil

•• Esimesed viited Gilgameši legendile pärinevad aastatest 2000–1600 e.m.a, akkadikeelse nn standardversiooni kirjutas nõidpreester Sin-liqe-unninni 1300–1000 e.m.a.

•• 1849. aastal avastas britt Austen Henry Layard praeguse Iraagi territooriumil Ashurbanipali raamatukogu, muude leidude seas asus 12 savitahvlile kantud standardversioon.

•• Aja jooksul on maa seest välja tulnud aina uusi eepose fragmente.

•• Kesk-Babüloonia perioodist 1600–1000 on avastatud 18 savitahvlit Gilgameši eepose tekstiga, neist osa on leitud väljastpoolt Mesopotaamiat, Süüriast ja Anatooliast. Gilgameši nimele viidatakse ka hilisemates heebrea-, araabia-, kreeka- ja süüriakeelsetes tekstides.

•• Esimene osa eeposest, vee-uputusest jutustav peatükk ilmus inglise keeles 1872. aastal George Smithi tõlkes.