Ämblikmees saab tänavu 50!
Suvel tähistab esimese ilmumise 50. aastapäeva superkangelane nimega Ämblikmees, kelle osalusel valminud viimane film „Imeline Ämblikmees” jõudis sel nädalal ka Eesti kinodesse. Sony stuudio andis puhkust kaubamärgi all kolm filmi tootnud lavastajale Sam Raimile ning näitlejatele Toby Maguire’ile ja Kirsten Dunstile, kes kippusid teismelistefilmi peategelaste mängimiseks juba liiga vanaks jääma. Uueks tegelaseks valitud Andrew Garfield on varem mänginud „Sotsiaalvõrgustikus” ja „Doktor Parnassuse imaginaariumis”. Film on põhimõtteliselt 2002. aastal linastunud „Ämblikmehe” uus versioon, peamise vahega, et peategelase tüdruk on blond Gwen, mitte punapea Mary Jane. Sellest hoolimata läks teos avanädalal väga kenasti kaubaks, kogudes üle ilma 340 miljonit dollarit. Ämblikmehe tõelist konkurentsivõimet saab näha, kui on linastunud uus Batmani-film. Igal juhul jääb teismelisteulme endiselt Hollywoodi kõige menukamaks müügiartikliks. Miks see nii on, kui lääne elanikkond ometi vananeb, jäägu siin lahkamata.
Alati mingis mõttes luuser
Nagu Ämblikmehe külgetõmbe põhjuste lahkajad üldiselt leiavad, seisneb tema karakteri tugevus selles, et ta on mingis osas alati luuser. Sõltuvalt ajajoonest, mida vastav koomiks, film või muu meedia käsitleb, on Peter Parker oma ametlikus elus kas nohikust keskkooliõpilane, eraeluliste probleemide käes vaevlev tudeng või sisemistest kriisidest vaevatud ajalehefotograaf. Koomiksilugejal või filmivaatajal on sellise tüübiga kergem samastuda – ja rõõmustada, kui kõhetu poiss saab ootamatult võime kiusajaid sakutada. Seetõttu saigi kirjanik Stan Lee ja kunstnik Steve Ditko loodud kujust, kellele alguses hästi avaldamisruumigi ei tahetud anda, peagi koomiksikirjastuse Marvel populaarseim tegelane. Senised mängufilmid on tuginenud n-ö peavoolu Ämblikmehe loole, kes seikleb alates 1962. aastast ilmuvas koomiksis „Imeline Ämblikmees”. Nagu koomiksites tavaks, eksisteerib ka alternatiivseid versioone, mis leiavad aset mõnes paralleelses universumis. Näiteks on olemas raamat „Ämblikmees noir”, mille tegevus toimub 1930-ndatel. Ühes värskemas versioonis saab Parker surma ja teda asendab latiino Miles Morales.
Nagu sellise ajalooga popikooni puhul võib eeldada, ei ole USA ühiskonnas toimuv jätnud Ämblikmeest mõjutamata. „Imelise Ämblikmehe” 1968. aastal ilmunud seeriad peegeldavad näiteks tollaseid üliõpilas- ja rassirahutusi. Peter Parker kohtub mustanahaliste tudengitega, kes võitlevad sotsiaalse ülekohtu vastu. „Me ei jõua kuhugi, kui me kahvanägusid veidi ei raputa,” ütleb üks neist. Parker kaldub sisimas küll mässuliste poolele, ent superkangelasena ei saa ta korrarikkujatega ühineda. Kurjategijatega võideldes saadab teda siiski alati võimukriitiline hoiak. Nii on ka uues filmis, kus Parker heidab politseile ette saamatust.
Kõikvõimsusest kaugel
Supervõimetest hoolimata ei suuda ka Ämblikmees ise sageli oma lähedasi kaitsta. Otsustavaks sündmuseks saab onu surm, kes hukkub kaudselt Peter Parkeri süül, traagiline saatus tabab koomiksimaailmas ka uue filmi naistegelast Gweni. Spidermani kui New Yorgi elanikku ei jäta puudutamata ka 2001. aasta 11. september. „Kus sa olid?” küsivad elanikud temalt põhikoomiksi 2001. aasta detsembrinumbris. „Miks sa lasid sel juhtuda?”
Ehk kõige problemaatilisem on aga Ämblikmehe suhe religiooniga. Kuna Marveli universum on tulvil müstikat, ei saa selle kangelased muidugi päris korralikud kristlased olla – eriti mitte juhul, kui sinu sõprade hulka kuulub jumal Thor. Ühes psühhedeelsemat laadi seikluses võitlevad Ämblikmehe toetuse pärast jumalad, keda hüütakse isand Korraks ja isand Kaoseks. Isegi flirt Saatanaga pole superkangelasele vastukarva. Põhinarratiivi järgi abiellub Ämblikmees punapea Mary Jane’iga, paralleelversioonis „Veel üks päev” kerib ta aga koostöös deemon Mephistoga aja tagasi, nii et abielu ei toimu. Kui varem oli USA kristlaste murelikum osa vaielnud selle üle, kas Ämblikmehe käeliigutus, millega ta võrguniite teele saadab, on satanistlik või mitte, siis koostöö Mephistoga tegi asjad selgeks.
Uus Ämblikmehe film on sellistest vastuoludest küll vaba ja pakub lihtsat teismelistemärulit. „Kui sa oled võimeline head tegema, siis oled sa selleks kohustatud,” ütleb onu Ämblikmehele, korrates 1962. aastal ilmunud esimese koomiksi lõppmoraali: suure võimuga kaasneb suur vastutus.
