“Ameerika gangster” on steriilne ja lahja retro-linateos
Ridley Scotti viimast filmi “Ameerika gangster” on nimetatud peatse Oscarite jagamise kindlaks soosikuks. Tõestisündinud lugu esimese mustanahalise narkosuurkaupmehe Frank Lucase kiirest tõusust ning langusest äratas kinotööstuse võtmefiguurides huvi kaheksa aastat tagasi, kui temast ilmus ajakirjas New York Magazine portreelugu. Stsenaariumiga tegeleti aastaid, samuti õige režissööri ja näitlejate otsimisega. Pärast erinevaid eksirännakuid lõid produtsendid käed Ridley Scottyga, kes võttis peaosadesse Denzel Washingtoni ja Russell Crowe. Tundub olevat igati väärikas seltskond, kuid paraku ei saanud filmist seda võimsat ajaloolist ja sotsiaalset kinematograafilist üldistust, mida kogenud tegijad sellest ilmselt lootsid.
Otsige üles originaal
Denzel Washington annab oma parima, et mängida Franc Lucas elust suuremaks kujuks – õilsaks ja eetilises meheks, kes paraku lihtsalt pidi aegajalt mõne konkurendi maha kõmmutama. Kahjuks puudub tema gangsteri kehastuses see stiihia ja usutavus, mida me näeme näiteks Al Pacino mängitud Tony Montanas (Brian DePalma filmist “Arminägu”). Ka filmi lõpukliimaks, kus filmisõbrad näevad sarnasusi Francis Ford Coppola “Ristiisaga” (paralleelselt religioossete rituaalidega monteeritud veresaun), pole eriti muljetavaldav. Kui tahate näha seitsmekümnendate aastate New Yorki narkootikumide-vastase võitluse tandrina, otsige parem üles originaal – William Friedkini “Prantsuse sidemees” (1971). Noor ja raevukas Gene Hackman teeb praegusele Russell Crowe’le iga kell tuule alla. Crowe jätab “Ameerika gangsteris” kahjuks mulje näitlejast, kes väga üritab politseinikku mängida. Ometigi on Crowe minevikus hiilgavalt mänginud nii ekstaatilist skinhead’i kui ka õilsat gladiaatorit.
Kui tahate saada elamust ühest tõelisest gangsterisaagast, unustage Ridley Scotti steriilne retro ja otsige üles Coppola, Scorcese ja De Palma filmid, kus särava ja glamuurse pealispinna all on ka õõvastavamaid kihte.
