Ameerika näitekirjanik Julien Schwab: Eesti pani mind taas teatrisse uskuma
Veel täna ja homme (12. ja 13. detsembril) Linnateatris mängitav koomiline metalavastus teatrist "rogerandtom" on pävinud kiidusõnu nii New York Times’ilt kui ka Euroopa kriitikutelt. Selles produktsioonis teeb laval kaasa ka näidendi autor ise.
Julien, sa õppisid näitlejaks, aga hakkasid hoopis näitekirjanikuks. Miks?
Umbes nädal peale teatrikooli lõpetamist mõistsin, et näitleja ma olla ei taha. Tõesti, ma vihkan rollidele kandideerimist. Mulle meeldib, et saan kirjutada millal tahes, keegi ei pea mind selleks tööle võtma.
“rogerandtom” on mu esimene näitemäng, kirjutasin selle 20-aastaselt. Paari järgmise aasta jooksul kirjutasin veel kaks näidendit: “Nicotine” ja “Beautiful Morning”. Need on väga erinevad “rogerandtomist”, mis on lühike ühevaatuseline komöödia. “Nicotine” ja “Beautiful Morning” on väga realistlikud, pikemad kahevaatuselised näidendid, sellised, mida ma ise ei viitsiks vaatama minna. Aga need ma kirjutasin, mis seal ikka. Nüüd pole ma kirjutanud näidendit umbes seitse aastat. Kolisin Los Angelesse, töötan filmis ja üritan töötada teles. “rogerandtom” tuleb aga eri produktsioonidena üha tagasi, kuigi olen üritanud teatrist eemalduda.
“rogerandtom” on off-off Broadway lavastus. Mida see tähendab?
No New Yorgi teatrimaastikul on Broadway ja siis on off-Broadway, siis off-off Broadway, see läheb edasi nii umbes nelja off-ini. Teatrikompanii, kellega ma töötan, on off-off Broadway etendusi teinud umbes 15 aastat. See “rogerandtomi” produktsioon eelmisest suvest oli nende esimene off-Broadway lavastus. Ma ei tea täpselt, mida see off seal muudab, see puudutab kõige rohkem lepinguid näitlejatega.
Füüsilises mõttes polnud me Broadwayle lähemal, vaid väga palju kaugemal all-linnas. Olen näinud jubedaid off-off-off Broadway lavastusi, mida on mängitud sõna otses mõttes 42. tänaval, sisuliselt Times Square'il.
Kas nendel mitmekordsetel off-idel on tegemist ka kunstiga, saate olla julgemad, rohkem riskida?
Üldiselt ei.. Kuigi mida rohkem offe, seda väiksemad on eelarved, seega ilmselt saab olla veidi julgem. Päris Broadway produktsioon peab palju sisse tooma - olema soovitavalt muusikal, mis täidab mitutuhat istekohta. Peaosas peab olema staar.
Nüüd oled sa Hollywoodis...
ja üritan müüa oma hinge, mida keegi pole veel osta soovinud. Umbes kaheksa aastat tagasi oli mul veidi edu ühe filmiga, aga nüüd üritan saada jalga ukse vahele televisioonis, kuna seal on suur buum. Kui kunagi oli neli telejaama, siis nüüd toodavad kõik saateid - internetis, eri kaabeltelevisoonides. Sinna ma rihin jah.
Üritan kirjutada telesarja. Teles käib see nii, et ühel hooajal lastakse eetrisse 24 ühetunnist osa. Need kirjutatakse kuue nädala jooksul. Üldiselt on kontoris koos kümme või enam stsenaristi, kes alguses töötavad kõik ühiselt ja teevad terve hooaja. Siis pannakse üks või paar stsenaristi ühe osa peale ja nad kirjutavad hulga mustandeid, mida hinnatakse ja ümber kirjutatakse jne. See on väga kollektiivne töö. Mõnes mõttes nagu teater.
Miks just tele, kas see pole mitte filmi vaesem vend?
Eelistan televisiooni, kuna Ameerikas on see stsenaristikesksem meedium kui film. Filmis sa annad stsenaariumi stuudiole, kes annab selle omakorda ühele teisele kirjutajale ja sa ei näe oma käsikirja enam kunagi ning lõpp-produkt on väga erinev su algsest ideest.
Samal ajal teles austatakse stsenaristi palju enam - su nimi on tegijate nimekirjas tähtsamal kohal - eelviimane, enne režissööri. See näitab respekti. Filmis on käsikirja autor mainitud kuskil lõputiitrite keskel.
Vaatasin hiljuti 1950. aasta mängufilmi “Sunset Blvd.”, kus peategelane oli samuti stsenarist. Tundus väga dramaatiline ja glamuurne elukäik tal. Milline on sinu elu Hollywoodis?
Glamuurne see pole, võibolla kunagi on. Kui oleksin üritanud teles jalga ukse vahele saada juba 15 aastat tagasi, oleksin tänaseks juba praegu kuskil, aga ma lülitusin TV peale alles hiljuti.
Mul on ka lisatöö, õpetan noori kolledži ja ja keskkooli vaheeksamiteks. Mulle meeldib seda teha, kuigi oleks parem, kui ma seda tegema ei peaks.
Kas teater on su radarilt täitsa maas?
Huvitav, siin Tallinnas tundub mulle, et tegelikult on täiesti võimalik teatris karjääri teha. Linnateatris on suur trupp, mängukava, ning nagu mulle räägiti - saal müüakse välja 15 minutiga! Kui ma mõtlen, et mida peame tegema, et inimesed New Yorgis teatrisse tuleks - jagame pileteid tasuta ära ja ikkagi ei tule täismaja. Eelmisel suvel, enne, kui saime hea arvustuse New York Timesis, oli meil sajakohaline saal. Oleksime andud hea meelega sada piletit ära, aga saime jagatud 60. Kohale tuli 40 inimest, nendest 20 magas, sest nad tegelikult ei hoolinud. Olukord on Eestist väga erinev ja see on tegelik põhjus, miks ma läksin tele peale üle. Aga mul on küll plaan kunagi teatrisse naasta - siis, kui mu rahaline olukord on parem.
Kas Eesti teatrit oled näinud?
Ei, oleme olnud Tallinnas väga hõivatud proovidega, rääkimata sellest, et ma pole saanud korralikult magada jetlagi pärast. Iga vaba tundi kasutan magamiseks, et laval mitte kokku kukkuda.
Meile tehti Linnateatri majas tuur ja ma panin tähele, et siin on käimas imetlusväärne produktsioon Albee “Kes kardab Virgina Woolfist?”, nägime lava ja see tundus väga hea - seda oleksin ma küll soovinud vaadata.
Aga kuna su esietendus Eestis oli eile (intervjuu oli neljapäeval - M.P.), siis sa nägid kindasti Eesti teatripublikut. Mis mulje jäi? Kas naljadele saadi pihta?
Jah, saime hea reaktsiooni. Olime veidi mures, sest see on komöödia ja ajastus on väga oluline. Lootsime, et see tõlkega ikka välja tuleb, ja tundus, et tuli. Meil oli väga nutikas ja kaasamõtlev publik, kes tõesti tahtis seda tükki näha. Kui sa Ameerikas, New Yorgis või eriti Los Angeleses lavastust teed, siis sa pead pea peal seisma, et inimesed kohale tuleks, sest parema meelega teeksid nad midagi muud. Eesti publiku hea suhtumine tekitas mul soovi teatrisse tagasi pöörduda. Nad äratasid mu kire.
Eestis on teater ülipopulaarne ilmselt ka sellepärast, et üldine kultuuriprogramm pole nii tihe kui näiteks New Yorgis. Pluss veel ilm, mis muudab tubased tegevused menukaks.
Jah, ilm. Aga New Yorgis on ka tihti halb ilm ja inimesed kasutavad seda just põhjusena mitte teatrisse tulla. Kui sajab vihma, siis on meil kohe vähem publikut. Inimesed eelistavad käia kinos, sest pilet on odavam. Või üldse vaadata telesaateid - telefonis, läptopis. Ma maalin nüüd väga tumeda pildi Ameerikast, aga ma elan ka Los Angeleses, mis ei ole üldse teatrilinn. Usun, et New Yorgis on tegelikult olukord palju parem.
“rogerandtom” tegeleb neljanda seina lõhkumisega - miks otsustasid vaatajate ja näitlejate piiri lahustada?
Mu lemmik asi üldse on science fiction - “Star Trek” jms. “rogerandtom” on inspireeritud 1970-ndate telesarjast “Twilight Zone”, kus iga osa oli omaette lugu. Väga veider, maagiline realism. Ma jubedalt armastan neid lugusid - mõistatused, asjad on peapeale pööratud, lõpus selgub, et kõik polnud üldse nii nagu näis.
Kirjutasin näidendi, siis kui õppisin teatrit - olin teatrist täiesti läbi imbunud. See oli ainus ja parim asi, millest sain kirjutada.
Kõige otsesem inspiratsioon tuli filmist “Kuues meel”. See on poisist, kes näeb surnud inimesi. Filmi lõpus selgub, et ka terapeut, kes teda aitab, on kogu tegevuse jooksul tegelikult surnud olnud. Olin sellest filmist väga vaimustuses. Tahtsin samasugust suurt kurvi oma tükki - minu tegelane peab hakkama saama tõsiasjaga, et ta pole vaataja, vaid osaline etendusest.
Festival
Talveöö unenägu 2014
"rogerandtom"
Autor: Julien Schwab
Lavastaja: Nick Cotz
Trupp: Personal Space Theatrics
Laval: Judy Jerome, Bruce Wexler, Julien Schwab
Mängukoht: Väike saal
Keeled: inglise keeles, eestikeelsete subtiitritega
Kestus: 1h 40min
12.12 kell 18.00
13.12 kell 18.00
