Ameerika vintaaž plaadimasinas
Leekivpunased juuksed, piimvalge nahk ja ingellik lauluhääl on mesimagusad epiteedid, mis kuuluvad suve hakul debüütalbumi „The Ghost Who Walks” (Third Man Records) üllitanud lauljanna Karen Elsoni meediakuvandisse. Õnneks või kahjuks on kuvand täis tõde, sest modellina alustanud Elson on tõepoolest pilkupüüdva välimusega naine. Mis – nii üllatav, kui see ka pole – ei pruugi muusikamaailmas tagada, et punane vaip su ees jalamaid lahti rullitakse, vaid pigem ootust, et laulma hakanud modell/näitleja täielikult põruks. Sellel on oma põhjused, olgu nende nimed siinkohal Naomi Campbell, Victoria Silvstedt ja Kate Moss.
Kuid ajalugu tunneb ka hoopis teistsuguseid näiteid: modellidena alustanud Nico, Marianne Faithfull või Jane Birkin suutsid 1960.–1970. aastatel oma muusikaga edasi anda ideid ja väärtusi, mis kuulusid hoopis teise dimensiooni kui nende välised parameetrid. Nüüd saadab nende nimesid tiitel kultuslik ning nende esimest karjääri keegi vaevalt mäletabki. Kolm albumit välja andud laulja-laulukirjutaja Carla Bruni on juba nullindate algusest saadik samuti hea vastuargument neile, kes kahtlevad muusikalise ande ja ilu samaaegse eksisteerimise võimalikkuses.
Vaim, kes kõnnib
Kuid võimalik, et Elson ei vajagi advokaadiks muusikaloost tuntud õnnestujaid, vaid tema albumi 12 lugu veenavad selletagi. Sest argumendid on tugevad. Kui vintaaži rõivastunud artistliku imagoga lauljannalt ootaks kartusega justkui kunstlikku, fabritseeritud muusikat, siis midagi sellist plaadilt ei leia. Hoopis tasakaalu kunsti tegemise ja südamega tegemise vahel, lüürilisi palasid, mis kõiguvad stiililt ameerika folgi ja kergelt psühhedeelse rokkballaadi vahel. Viimane on tõenäoliselt plaadi produtsendi ja Elsoni abikaasa Jack White’i teene, kes on plaadi üks muusikalistest mõjutajatest. Tema paika pandud rahvamuusikast ja 1960-ndate rokist laenatud käigud ja saundid toovad Elsoni kirjutatud materjalist välja parima.
Teiseks muusikaliseks mõjutajaks on kahtlemata Elsoni praegune elupaik – Nashville, Tennessee, reklaamilausega „Music City”. Kriitikud on küll juba kuulutanud, et Loretta Lynni tasemele ei küüni Elson kunagi, kuid Tennessees on ruumi paljudele helehäälsetele naistele, kellest suur osa mõistab ka heal tasemel kitarri näppida. Viimane pole ilmselgelt küll Elsoni tugevaim külg, kuid Lõuna lauljannade-laulukirjutajate pikk traditsioon pole temast kahtlemata mööda läinud.
Plaadil on ajaloolist mekki ka sisuliselt: Elson on oma inspiratsiooniallikana nimetanud USA 1930-ndaid – suurt depressiooni ja tolmutorme, aega, mille võtab kokku Dorothea Lange’i kuulus foto „Migrant Mother” nälgivast emast ja lastest. Ilmselgelt on sellest pildist mõjutatud plaadi viimane lugu „Mouths to Feed”. Ka mõnes teises laulutekstis annab tunda, et seitse aastat New Yorgi poliitilises kabarees The Citizens Band pole Elsonist jälgi jätmata möödunud, kuid sotsiaalseks laulikuks teda küll pidada ei saa. Armastuse teemad kergelt gootilike nüanssidega à la Nick Cave, PJ Harvey ja Opal on selle plaadi nimetajad.
Plaadi nimi „The Ghost Who Walks” („Vaim, kes kõnnib”) oli Elsoni hüüdnimi Manchesteri lähedal Oldhamis veedetud kooliajal. Võib arvata, et ta on autsaider ka tõelises Ameerika linnas Nashville’is. Ent poleks paha, kui tema armsast enklaavist, kus ta oma kahe lapse ja abikaasaga elab, tuleks veel mõned albumid.
