Analüüs: Ühtne Eesti ehk Näitlejad poliitikute pärusmaal
Ühtse Eesti suurkogu on pärast seda, kui teater NO99 ürituse välja kuulutas, pidevalt arutlusainet pakkunud. Sageli korratakse küsimust: kas teatri direktori Tiit Ojasoo ja peakunstniku Ene-Liis Semperi dirigeeritav üritus on nali või midagi enamat?
Kui isiklike soov- ja sundmõtete sõnastamise asemel jälgida tähelepanelikult teatritrupi hiljutisi tegemisi, muutub pilt selgemaks. Olulisim on meeles pidada, et etendus ei alga 7. mail, vaid kestab juba pikemat aega. 24. märtsil kokku tulnud pressikonverentsil teatas Ojasoo, et tema meeskond on viimase kahe ja poole aasta jooksul kogunud materjali selle kohta, kuidas Eestit valitsetakse. „Info on olnud õõvastav,” nentis direktor. „Et seda kõike kunstilisse vormi valada, saime aru, et tavalisest lavastusest ei piisa.” Semper lisas selge sõnaga, et projekti raames kasutatakse poliitikutele omast retoorikat ja töövõtteid. „Erakond” sai endale piraadilipu ja riigivapi hübriidi meenutava logo, professionaalselt pateetilise hümni „Eesti eest” ja välireklaamid, kus sinimustvalgeks võõbatud põskedega näitlejad (ja iga partei ihaldusobjekt Lenna Kuurmaa) karjuvalt populistlikke loosungeid levitavad. Peale selle veel telereklaamid, millest vaimukaim kujutab nelja noort meest ülikondi mustade särkide vastu vahetamas – nagu kunagised „äraostmatud”, aga veel palju vihasemad ja seksikamad. Kõiki neid klippe saab vaadata aadressil youtube.com/user/suurkogu.
Häbini ei jõua
Nagu viimased Keskerakonna välireklaamid näitavad, ei suudaks NO99 vaieldamatult professionaalne seltskond kõigist pingutustest hoolimata populismivinti nii üle keerata, et erakondadel häbi hakkaks. Ent Ühtse Eesti eesmärk polegi üksnes poliitikute parodeerimine. 25. märtsil katsetati NO99 saalis, kui lihtne on rahvamassi (seejuures teatrikülastajaid kui keskmisest eeldatavasti intelligentsemate inimeste massi) sellesse imbunud klakööride abiga liikuma saada. Selgus, et vägagi lihtne. Vähemusse jäänute seas, kes keeldusid lavale tantsima-laulma tulemast, olid minister Rein Lang ja psühholoog Jaanus Adamson. Viimati mainitu nimetas nähtut Sirbi arvustuses „libisemiseks fašismi” ja lisas: „Kõige olulisem oli seejuures see tabamatuks jäänud moment, kus nii-öelda heasoovlikust vähemusest sai ahistav enamus.” Veidi teist laadi aktsioon toimus 13. aprillil Vabaduse väljakul, kus laulvad näitlejad katsetasid välkmassi ehk flash mob’i tekitamise võimalust.
Ühtset Eestit võib tõepoolest õigusega demagoogias süüdistada, sest nagu etendust välja kuulutades selge sõnaga öeldi, kasutataksegi selle käigus kõiki poliitikute tavapäraseid töövõtteid. Eriti kaunilt tuleb see välja 24. aprillil Postimehes ilmunud Priit Pulleritsu intervjuus, kus Semper ja Ojasoo vastavad pea igale küsimusele omapoolse rünnakuga. Meisterlikkust, millega teatrijuhid on poliitikuteks ümber kehastunud, illustreerib kõige paremini Semperi tollane tsitaat, mis puudutas Ühtse Eesti välireklaamide rikkumist: „Plakatite sodimise idee taga ei olnud meiega seotud inimesed.” Osav ja täpne sõnastus, mis muidugi ei välista, et Ühtse Eestiga seotud inimesed võisid siiski siin-seal mõningaid plakateid sodida. Intervjuu olulisim mõttetera oli minu jaoks: miks peame loomulikuks, et riigijuhid meile valetavad, ent kui sama teevad näitlejad, tunneme end järsku häirituna?
Omaette teema on Saku suurhalli piletite saamise küsimus. Peagi pärast suurkogu väljakuulutamist olid kõik 6500 piletit välja müüdud või broneeritud, ent eilehommikuse seisuga sai 220- ja 275-krooniseid pääsmeid taas Piletilevist osta. Kummaline, et Ühtne Eesti polnud veel pressiteadet väljastanud („Viimased piletid nüüd saadaval!”), ent ilmselt jõuavad nad seda veel teha.
Tõendamiskohustust pole
Tuhandetesse ulatuv välkkiire piletimüük tundus uskumatu juba seetõttu, et suurkogu Youtube’i kanalis on videoid klõpsatud keskeltläbi 2000–5000 korda (erandiks Rein Langi osalusel toimunud aktsiooni video üle 21 000 vaatajaga). Soovitan lugejal siiski arvuti avada ja nimetatud kanaliga tutvuda. Reklaam-klipid, kus vanatädiks maskeerunud Mirtel Pohla parimas poliitreklaami stiilis eri erakondi mõnitab („Oma hambad saadan sotsidele, neil endil ju hambaid ei ole!”), on veel leebe kraam. Tõelist musta huumorit pakuvad seni paraku äärmiselt vähe kajastatud „Valimiskooli” videod, kus poliitbroilerlikult viksi välimuse ja sooja naeratusega Jaak Prints tutvustab lihtsate ja irooniliste kujunditega Eesti poliitika toimemehhanismi erakondade struktuurist kuni rahastamiseni välja. Nagu Ojasoo pressikonverentsil märkis, on teatritegijatel oma uurimistöös olnud võimalik jõuda kaugemale kui ajakirjandusel (ja ilmselt ka politseil). Tõendamiskohustust neil ei lasu ja kuna „tegemist on ju ikkagi teatriga”, pole ehk karta ka kohtusse kaebamist. Arvestades „Valimiskoolis” lendu lastud süüdistuste ränkust (ja paraku ka usutavust), mõjub erakondade vaikimine lausa kummastavalt. Seni on häält teinud vaid sots Jaak Juske kinnitamaks, et Peeter Kreitzbergi ja spordiseltsi Kalev seos ei mõjutanud Tallinna võimuläbirääkimisi kuidagi. Edgar Savisaar kinnitas aga kolmapäeval, et toetab Ühtse Eesti ettevõtmist igati. Ilmselt oleks tema meelt võinud muuta samal päeval esietendunud NO99 poliittükk „Tallinn – meie linn”, kus giidiks kehastunud Eva Klemets tutvustas publikule kinnisvaraobjekte ja seda, kuidas need praegusse omandisse jõudsid. Kordusid nimed Elmar Sepp ja Aleksandr Kofkin, etenduse moraali võib lühidalt kokku võtta tõdemusega, et ärimehed ei toeta erakondi altruismist. Järgmine samalaadne tükk tuleb Tartust.
Niisiis juhib NO99 tähelepanu, et kuningas on alasti, korrumpeerunud ja kohutavalt ülbe. Juba kõlab hääli, mis nõuavad, et teater jagaks rahvale konkreetsemaid juhtnööre. Ilmselt on korraldajatel tõesti üht-teist veel varuks, ent minu pakutav kodune küsimus oleks: miks me alati ootame, et keegi teine otsustaks, mis me tegema peame?
Ühtne Eesti
„Tallinn – meie linn”
28. maini Tallinna vanalinnas
„Ühtse Eesti suurkogu”
7. mail Saku suurhallis
•• youtube.com/user/Suurkogu
