Anarhistist palveränduri tee Himaalajasse

 (3)

11 Kolumnisti ja muusikuna tuntud Roy Strideri esimene raamat mõjub üllatavalt. Kui Strideri ajaleheartikleid iseloomustab lisaks õilsatele ideedele pahatihti nõrk argumentatsioon ja liigne ilukirjanduslikkus, siis „Himaalaja jutud” on haarav ja üksikasjalik reisiraamat.

Tõsi, alguses mõjub stiilivõtete tulevärk – kõik need „märjad surmavikatid” ja muud kahtlase väärtusega metafoorid – häirivalt, ent mida rohkem lugeja Strideri stiiliga harjub ja autor ise kirjutamishoo sisse saab, seda vähem see silma torkab.

Teos on komponeeritud nii, et seda võiks nimetada reisiromaaniks, seejuures mitte ainult stiilile või põhikarakterile teose jooksul osaks saava muutumise tõttu. Nimelt ei saa lugeja kunagi teada, milliseid seiklusi autor tõepoolest läbi elas ja kui suures osas tuleb tänada fantaasialendu.

Nagu näeb kas või tema isikut puudutavatest Vikipeedia artiklitest, on Strider innukas müstifitseerija. Autorit ümbritseva uduloori hajutamiseks peab ajakirjanik siinkohal tõdema, et Strideri kodanikunimi on tõepoolest Raul Sillaste (fakt, mida ta ise miskipärast raevukalt eitab), nagu igaüks MTÜ Independent Active poolt kultuuriministeeriumile esitatud reisiraha taotlusest lugeda võib.

See selleks. Reaalsus on teatavasti paindlik ja Strideri raamat täidab oma põhieesmärgi – viib lugeja paljudele kättesaamatus kauguses asuvatesse kohtadesse Indias, Nepalis ja Tiibetis. Hästiõnnestunud pildikesed maastikest ja inimestest vahelduvad ekskurssidega kohalikku ajalukku ja poliitikasse ning annavad võimaluse tegeleda turismiga tugitoolist tõusmata.

Ühitada ühitamatut

Ühe liinina tõusevad esile Strideri spirituaalsed otsingud ja nendega kaasnevad dilemmad – kui materiaalne elu on vaid kannatus ja kõike ootab niikuinii vältimatu häving, siis miks tunda kaasa hiina arhitektuurist rikutud Lhasale või indialaste vastleitud tarbimisjanu all kannatavale loodusele? Kuidas saab austada Nõukogude impeeriumi piires elukohta vahetanud venelaste õigust kehtestada uues kodus oma reeglid ning samal ajal seista vastu hiina immigrantide tungile Tiibetisse? Kõik inimesed on ju ühe puu viljad...

Autor ei jää neisse küsimustesse liialt toppama ning kirjeldus sellest, kuidas Amnesty Internationali aktivist šaakalikarjana tunglevaid kerjuslapsi oma ümbert eemale peletab, soojendab iroonikute – kelle hulka Strider kahtlemata kuulub – südant.

Anarhistliku aktivisti raamatust ei tule poliitilisi sõnumeid kaua otsida. Kõige enam vaevab Striderit Tiibeti küsimus, mis erinevalt 1980. aastate lõpust ei ole eesti rahvuslike poliitikute jaoks enam märkimisväärne teema.

Nagu on märkinud meie president, on tugevamate ja stabiilsete võimudega alati kergem diili teha. „Walesad, Havelid ja Nagy’id on alati tülikamad, sest demokraatia ongi alati tülikam nähtus,” leidis riigipea 2006. aastal ilmunud artiklis. Vaid kuu aega hiljem teatas Ilves kõrget Hiina riigitegelast võõrustades, et Eesti loodab õppida suurriigi kogemustest paariariikidega suhtlemisel, viidates Põhja-Koreale.

Strideri raamatu Tiibeti-peatükid on selles valguses äärmiselt vajalik lugemine, mis aitab sealse rahva jõhkra mahasurumise ja Hiina väidetava liberaliseerumise suhtes silmi avada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare