ANARI KOPPEL: Ain Kaalep ja suured luuletajad
Tõlkija ja luuletaja Ain Kaalepi uusim tõlkeraamat on Jaques Preverti “Rongkäik” (Varrak, 2005). Elvas elav keelemees hoiab end meelsasti avalikkuse vaateväljast eemal. Viimati püüdis ta muuta eestlaste armastatud laensõna shoppama ostlemiseks. Suurem osa eestlasi ei häälda siiamaani sh-d välja ja sellepärast on ta kategooriliselt kirjutusviisi shaakal vastu ja pooldab kirglikult katusega s-i. Shoppama või ostlema?
Globaliseeruma või üleilmastuma? Integreeruma või lõimuma? Võõranduma või võõrduma?
Kirjanduse ja luule, kirjanike ja luuletajate jaoks leiab Kaalep hoolimata oma kriitilisest meelest siiski ainult häid sõnu. Alljärgnev intervjuu leidis aset tema kodus.
Miks te olete Eestis olnud peamiselt tõlkija?
Oleksin tahtnud olla teadlane, filoloog. Nõukogude ajal oli akadeemiline karjäär minu ees paratamatult suletud, siis hakkasin tõlkima ja kui selgus, et ka omaloomingut on võimalik avaldada, siis ka avaldasin. Põhiliselt ikka tõlkisin – sellega teenisin raha ja õigustasin oma olemasolu.
Mis teeb inimesest teie arvates luuletaja?
See selgub hiljem. Inglased vahel jagavad major ja minor poets, aga see on rumalus. Ivar Ivask on kuskil kirjutanud, et August Sang on suurepärane minor poet. Seda muidugi võrreldes nende suuremate nimedega, kelle hulka ta paigutab Uku Masingu, kes on tõepoolest väga hea luuletaja. Aga et Sang oleks kuidagi minoorsem ehk alam – ta on lihtsalt teistmoodi. Võib-olla tema probleemid ei ole nii sügavad ja nii laiad nagu Uku Masingul või nii avarad kui Gustav Suitsul, kuid omas laadis on ta meister nagu kõik teisedki.
Näe, seal riiuli ääre peal on poeet, kellest ma väga lugu pean. See on Paul Valéry – pole kahtlust, et üks 20. sajandi suuremaid luuletajaid. Aga ta on kirjutanud vähe ega ole tõesti kunagi üldrahvalikku menu saavutanud.
Kas populaarne luuletaja, kes inimesi haarab, on major poet?
Ma leian, et ükski suur poeet ei ole kunagi kohe populaarseks saanud.
Betti Alver rääkis kunagi, et kui ta oli Heiti Talvikuga abielus ja nad luuletusi kirjutasid, siis lugesid nad teineteisele oma uusi luuletusi ette. Kuid seejärel tuli ka teksti näidata – häälega petab ju ära, peab silmaga nägema. Vaid siis saab luuletust hinnata. Ka mina jagan seda seisukohta.Üldiselt tahan ma luulet ikka vaikselt valge paberi pealt lugeda, siis saab rahulikult selle üle mõelda.
Milliseid raamatuid oleks ilmtingimata vaja eesti keelde tõlkida?
Robert Musili “Omadusteta meest” – umbes 1000 lehekülge, millega ilma erilise toetuseta töötab Mati Sirkel. Goethe “Dichtung und Wahrheit” – see on ju kõigi autobiograafiate suur eeskuju. Muidugi ammendav valik kreeka tragöödiaid oleks vaja tõlkida. Borgese ammendavat luulevalikut oleks mõistagi vaja – tema on mulle eriti lähedane luuletaja, ka niisugune õpetatud poeet. Ladina-Ameerikast on muidugi palju võtta. Sealsed klassikud vajaksid tutvustamist. Brasiiliast näiteks Carlos Drummond de Andrade – ta tundub olevat 20. sajandi Brasiilia klassikalisest luulest juhtiv meister. Hispaaniast on veel palju võtta ja Katalooniast ka. Uuemaid luuletajaid ma eriti ei tunne.
Aga lõppude lõpuks peavad tõlkijad valima ikka seda, mis neile sobib. See on väga oluline. Kardan, et minagi olen valinud autoreid rohkem kohusetundest. Näiteks suur Ladina-Ameerika poetess Gabriela Mistral – teda oleks pidanud tõlkima ilmtingimata naine, sest harva leiab nii naiselikku luuletajat nagu Mistral. Aga selleks on vaja erilist vormimeisterlikkust, mis samal ajal ei mõjuks artistliku mänguna, vaid tuleks südamest. Gabriela Mistral on ühest küljest nagu Koidula ja teisest küljest nagu Betti Alver.
Mida arvate praegusest eesti kirjandusest?
Raske öelda. Kuidagimoodi on seis võrreldav vana vabariigi 1930-ndate algusega, kui revolutsiooniline puhang ühes Siuru-liikumisega oli juba läbi ja mõned väga head poeedid – Under, Visnapuu, Semper – jätkasid rahulikult oma tööd. Mitte midagi erilist ei juhtunud kuni 1935. aastani, kui äkki puhkesid Arbujad. Mulle tundub, et ka praegu on nii, et tehakse ühte ja teist, aga erilist õitsengut veel ei ole. Jään seda ootama, viie aasta pärast ehk tuleb – tore muidugi, kui see nii on. Eestis on praegu vist ka nii, et korrastamatult puhkevad anded siin ja seal, aga lilled ei ole veel ühe peenra peale koondatud.
Kuidas suhtute Andrus Kivirähki loomingusse?
Andrus Kivirähki küsimus on komplitseeritud. Tema andesse suhtun ma loomulikult austusega, aga samal ajal on tema maailmapilt mõnikord väga imelik. Mulle tundub, et talle on mõnikord tähtsam nalja teha kui midagi tõsist öelda, aga kui ollakse nii andekas ja osatakse nii head nalja teha, nagu tema seda oskab, siis ta peaks oma nalja tegema ka alati tõsistel ja läbimõeldud eesmärkidel. Mõnikord ta lihtsalt lööb jumala viltu, siis on piinlik ja kahju nii andeka inimese pärast.
Milliseid kirjanikke jälgite tähelepanelikult?
Jälgin huviga, mida kirjutab Mati Unt. Unt on minu arust suurepärane prosaist. Võib-olla suurim aktiivselt loov autor on Madis Kõiv. Ta teeb kogu aeg midagi, üllatab kogu aeg. Tema on ikka tõeline elav klassik. Muidugi jälgin, mida teeb Jaan Kross. Tema austaja olen alati olnud. Kahju, et Paul-Eerik Rummo enam ei luuleta. Ja kuigi meil Jaan Kaplinskiga on vahel erinevad seisukohad, saab temaga alati diskuteerida ja mul on tema loomingu vastu sügav lugupidamine.
Aga kuidas oleks uuem kirjandus – Kaur Kender ja Kadri Kõusaar?
Enam ma ei loe uuemat kirjandust. Pean Kaur Kenderit edvistavaks huligaaniks.
Igas kirjanikus on mingi osake edevust. Küllap minuski, aga püüan seda ka iseenda ees maha salata. Teatud edvistajad saavad teatud situatsioonides jube populaarseks. Soomes näiteks on suureks poeediks kuulutatud vastik edvistaja Saarikoski, kes omal ajal mängis isegi kommunisti. Ta lihtsalt teeb skandaali ja edvistab, et äratada tähelepanu – täpselt sama tüüp on ka Kaur Kender. Ta pole sugugi andetu, kuid ta tapab oma edevusega selle, mida ta andeka inimesena võiks öelda. Niiviisi kaotab ta ka oma osa eesti kirjanduses, mis võiks ju olla, sest annet tal on.
Aga Kõusaar?
Kõusaare loominguga pole ma tuttav, kuid tema telesaated on päris huvitavad. Tean, et ta on õppinud hispaania filoloogiat.
Kõusaar on öelnud umbes nii, et elus on mõtet kohata kõige huvitavamaid inimesi, juua kõige paremaid veine ja lugeda kõige paremaid raamatuid.
See on väga huvitav programm, kuid kahjuks ei ole see võimalik. Mulle meeldib seoses sellega Tammsaare kunagi avaldatud mõte, et ka kojamees ja sepp on täis mõistatusi, jätkuks vaid annet neid valgustada.
Tammsaare on osanud kirjeldada kõige lihtsamaid inimesi, näidates kogu nende sisemist keerukust. Tegelikult polegi igavaid inimesi olemas. Kirjanik peab suutma näidata neid huvitavalt ja parimad suudavad ka. Ja jäävad sealjuures iseendaks.
Millist luulesuunda on siiamaani Eestis vähe viljeldud?
Ütleksin kartlikult, et kaotsi minemas on see suund, mida võib lihtsustavalt nimetada neoklassitsismiks – täpsed elamused ranges vormis. Seda suunda, mille parim esindaja on Paul Valéry, olen üritanud kirjutada ka mina. Vabadusepüüdes on unustatud, et ka rangusel on oma väärtus.
Milliseid mõtteid tekitab teis eesti ajakirjandus?
Meie ajakirjandust on nakatanud üldine ja ma kardan, et ka ülemaailmne harimatus. Ajalehe professorikraadiga kaastööline teeb ränga vea ladinakeelses sententsis, mida ta kasutab. Ajalehe toimetus ei oska seda parandada. Kui sellele tähelepanu juhitakse, siis parandab valesti.
Kardan, et meie ajakirjandusharidus pole see, mis peaks olema. Ma pean väga lugu Juhan Peeglist ja Marju Lauristinist, kuid arvan siiski, et kui ajakirjandust õpetati Tartu ülikoolis vaid eesti filoloogia eriharuna, oli tase kõrgem. Praegu õpivad ajakirjanikud puhtajakirjanduslikke distsipliine. Need on ju ka vajalikud, aga alus on ikkagi filoloogiline üldharidus, mille juurde kuulub terve kultuuri-ajalugu, ka maailmakirjandus. Vaat see on nõrk. Tulevasele ajakirjanikule peaks niisuguseid asju antama süvendatult.
Ütlesite kunagi, et teil on neegritega vahel sarnasem mõttemaailm kui valgete inimestega. Praegust luulekultuuri mõjutab hip-hopmuusika, aga see on ka mustade kultuur.
Neeger on minu meelest midagi ilusat ja huvitavat. Hip-hop on muidugi Ameerika neegrite värk, mida ma tunnen vähem. Mina armastan Aafrika neegreid. Üks minu lemmikmaid luule osas on Senegal. Seal oli kõige arenenum Prantsuse koloonia – Senegali sõdurid olid Prantsuse sõjaväes väga lugupeetud juba Esimese maailmasõja ajal ja Senegali president – nüüd muidugi surnud Leopold Sedar Senghor – oli üks sõjajärgse prantsuse poeesia suurimaid meistreid. Just Senegali prantsuskeelne luule on mulle väga südamelähedane. Ja samal ajal on ta ka väga aafrikalik.
Senghor on mu meelest üks 20. sajandi suuremaid poeete. Teda leiab Aafrika luule antoloogiast “Vabaduskoidiku rütmid” ja ka mu enda luulevalimikust “Peegelmaastikud”. Vaat see on Aafrika ja need on neegrid!
