Andra Teede ja Tui Hirv klaarivad olnuga arveid
— Kuidas kumbki teist oma uut raamatut tutvustaks?
— AT: “Saage üle” räägib vabavärsis hulkuvatest koertest ja inimestest. Ja linnast või äratahtmisest, sellest, millest mulle ikka meeldib rääkida. Võrreldes eelmise raamatuga on pildid ja mõtted läinud laiemaks, sõnad aga konkreetsemaks, nii et kokku tuli päris kena asjake.
— TH: Väga pretensioonikalt öeldes on “Tähe tänav” minu debüütromaan – arvan, et selle mõiste alla võib ta kirja minna küll, kuna romaani definitsioon on vahepeal muutunud. Raamat kirjeldab ühe noore laulja elluastumist ja muusikute maailma köögipoolt.
— Kas 2000. aastatel debüteerinud autoreid on juba võimalik kuidagi iseloomustada, mingit ühist nimetajat leida?
— TH: Arvan, et need, kes meile eelnesid – Rakked, Kõusaared, Kenderid – esindasid ülimalt eneseteadlikku ja enesekeskset suhtumist, vastumeelsust ühiskondliku korra kui sellise vastu... Kokkuvõttes õpetab nende kirjandus inimest endast kalki pilti looma.
Minu arust pretendeerivad meie eakaaslased vabadusele tunda, vabadusele olla, allumata sellistele mallidele. Jah, ma usun, et meie põlvkonnal on veidi pehmemad väärtused.
— AT: Kui vastandada Kenderit ja Rakket näiteks Eia Uusile, siis selline võrdlus ei saagi toimida. Eia Uus kirjutas oma raamatu päris noorena, vist 17–18-aastaselt, ja temaatika on Kenderiga võrreldes tohutult erinev.
— Mingit üldistust peaks ikkagi saama teha. Kui prooviksin rõhuasetuste muutust sõnastada, siis umbes nii: vähem kaubamärke, rohkem tundeid, kuigi kokkuvõttes ikkagi päris kalk maailm. Varakapitalismi ajal üles kasvanud noored...
— TH: …kes on suhteliselt kibestunud ja mitte eriti hellitatud. Üldistatult, kui meie väikesed olime, siis vanemad meiega eriti ei tegelenud, sest kõik olid paanikas, mis nende endi elust saab.
— AT: Järgmistel ja ülejärgmistel kirjutavatel põlvkondadel on meiega võrreldes raskem. Mida rohkem on enne sind tõeliselt säravaid asju tehtud, seda raskem on sul midagi uut luua.
— TH: Arvan, et mida täpsemalt sa suudad oma isiksust kirjapanemise teel väljendada, seda kindlam on see, et kirjapandu ei kordu. Meie põlvkonda iseloomustabki püüe väljendada iseennast, mitte seda, kui savi meil kõigest on. Võtmesõna on loomulikkus. Sind hinnatakse eelkõige kui isiksust, mitte kui osa mingist kontingendist.
— Kas te eristate mees- ja naiskirjandust?
— TH: Jah. Naise roll on mehe omast niivõrd erinev, me lähtume eri positsioonidelt. Naiselik maailm on alalhoidlikum ja emotsionaalsem.
— AT: Mind häirib, kui naisi ja mehi kirjanduses või mingis muus kultuurivaldkonnas eristatakse. Kevadel korraldasin kirjandusfestivali Sotsia, mille üks üritus oli pühendatud naiskirjandusele. Just sellepärast, et “naisluuletaja” on vist kõige hullem sõimusõna, mida keegi sulle öelda võib.
— TH: “Noor lauljatar” on hullem.
— AT: Sinna õhtule kutsusin kokku Elo Viidingu, Maarja Kangro, Kristiina Ehini ja Irja Vaheri, et nad näitaksid, et naised ei mõtle ainult emotsionaalses ja alalhoidlikus võtmes...
— TH: Aga miks see halb on?
— AT: See pole halb, aga naised ei ole üksnes leebed lillekesed. Naiskirjandus on märksa teravam, eriti veel naisluule, millega ma olen rohkem kokku puutunud. Mis puudutab sotsiaalsust, siis vaadake Elo Viidingu loomingut, vaadake Maarja Kangrot...
— TH: Jah, nad on küll ühiskonnakriitilised, aga Viidingu kriitilisus väljendubki eeskätt tema naiselikkuse kaudu. Need ei ole teineteist välistavad mõisted, aga ei saa kirjutada mehelikust vaatepunktist, kui oled naine. Kuid sina oled minust ka raskema rauaga. Meie luuletusi võrreldes on selge, et sinu omad on jõulised, minu omad pehmemad, seejuures kumbki ei häbene seda.
— Kirjandusväljal domineerivad teist vanemad vastassugupoole esindajad. Kuidas see inimrühm teie teoseid vastu võtab?
— TH: Minu kogemus vanemate kirjanikega piirdub sellega, kui isa jälle helistab ja ütleb: “Sa EI TOHI nii teha!” Minul peab olema kolme kogu materjal, enne kui ma ühe kogu tohin välja anda, tema võib sama materjali kasutada mitmes kogus.
— AT: Klassikud nii tohivadki. Minu ümber on õnneks alati olnud seltskond vanemaid autoreid, kes on mind hästi hoidnud ja aidanud. Olen Tartu NAK-is ja olen nendega pool aastat hästi tihedalt suhelnud, kõik nad poputavad ja toetavad mind.
— TH: Mina tunnen kirjanikke niivõrd, kuivõrd sai käidud nelja-aastaselt isaga Kukus suppi söömas. Aga kuna mu nimi on Hirv, siis kui ma kirjastusse helistan ja küsin, kas ma tohin neile prantsuse keelt tõlkida, vastavad nad: mis sa ikka tõlgid, kirjuta meile luuletusi, kindlasti oskad.
— Kas “Õli lõuendil” niimoodi sündiski?
— TH: Jah. Isa oli kohutavalt vihane. Ta mõtles, et ma panin kindlasti kõik kirjutatud luuletused sisse, tegelikult panin umbes iga kolmanda. Kuna sai korraga kirjutatud, tuli kogu ka stiililiselt ühtsem. Aga ilmuvat romaani kirjutasin kaheksa aastat.
— Üks Andra raamatu parimaid tekste on mürgine luuletus “Kirjanik”, Tui kujutab üsna halastamatult mõningaid muusikavalla koondkujusid.
— TH: Need, kellega mina arveid klaarin, pole koondkujud, vaid elavad inimesed. Aga ma arvan, et need teemad on ennast nüüdseks ammendanud, praegu neid inimesi unes nähes suhtlen ma nendega sõbralikult. Raamat andiski mulle võimaluse asjad lahti kirjutada, nii ei pidanud ma kellegi peale karjuma.
— AT: Minule meeldib väga skandaalitseda ja karjuda. Sama luuletusega püüdsin ma torkida ja ärritada, et vaadata, mis nüüd juhtub, sest põnev on ju. Mina ei kirjuta neid asju lepituseks ega rahu leidmiseks. Kui vähegi midagi klaarida tuleb, siis ma seda ka teen, ehkki kogu oma musta pesu ei hakka ma loomulikult avalikkuse ees pesema.
— Mõlemad lõpetasite tänavu, üks kõrg-, teine keskkooli. Mis teist nüüd saab?
— TH: Olen vabakutseline laulja ja kriitik. Omandasin muusikaakadeemia laulueriala diplomi ehk lõpetamata kutsehariduse, nüüd sain muusikateaduse magistrantuuri sisse. Saan esimest korda pärast prantsuse lütseumi lõpetamist ajusid liigutada, laulmisel on need pigem segavaks teguriks.
— AT: Töötan kirjastuses projektijuhina ja astusin Tartu ülikooli. Esialgu haridusteaduskonda, aga plaanin selle vahetada kirjanduse vastu.
— Debüteerisite mõlemad möödunud aastal. Mida te nendest raamatutest nüüd arvate?
— TH: Muidugi on mu luulekogul mingi tellimuse maitse juures, aga samas on ta väga hea peegelpilt sellest, milline ma olin. Tore värviline asi käes hoida. Arvan, et ma palju rohkem ei luuleta.
— AT: Tollal olin väga rahul, “Takso Tallinna taevas” oli minu meelest nii hea raamat. Praegugi on täiesti okei, aga ma arvan, et oleks võinud natuke oodata.
— TH: Aga mina arvan, et häid raamatuid saabki kirjutada siis, kui oled seda esimest käes hoidnud.
— AT: Jah, esimene tuleb alati ära teha, ma ei häbene ega kahetse midagi.
