Kate DiCamillo Newbery medaliga – see on maailma vanim ja prestiizˇikamaid lastekirjandusauhindu, mis anti DiCamillole 2004. aastal – pärjatud imearmas (laste)raamat räägib sellest, mis saab siis, kui kõik ei peagi olema normaalsed. Või tegelikult just peavad, aga ikkagi ei ole. Näiteks hiireke, ebanormaalselt väike, ebanormaalselt suurte kõrvade ja veel suurema hingega Despereaux, kes on täielik pettumus nii oma emale kui ka kogu kuningalossi hiirepopulatsioonile. Ta ei taha koos õega muinasjuturaamatult magusat liimi näksida ja krõbedaid leheääri peale närida. Tema tahab hoopis lehtede peale joonistatud kritseldusi uurida. Kritseldustest tekivad aga tähed ja sõnad, ja sõnadest fraas “elas kord”. Ja sealt algavad probleemid.

Siis on veel rott Roscuro, kes armastab valgust, kõva kuulmisega teenijatüdruk Mig, kes tahab saada printsessiks, ja supp, mis on surnud kuninganna pärast keelustatud terves riigis. Kõlab segaselt? Aga läheb veel segasemaks. Koos iga leheküljega hakkavad sündmused aina rohkem hargnema ja kokku kasvama, ilmuvad pimedad keldrikongid ja punane niit, mis on määranud varem ja määrab edaspidigi nii mõnegi närilise saatuse. Aga noh, kui juba oled hiireke ja juhtud armuma päiksena säravasse inimprintsessi, siis polegi elult rahulikke jõudepäevi mõtet oodata.

Üle pea olevaid tegevusliine tasakaalustab Kate DiCamillo rahulik jutustajahääl. Üks ta eriti sümpaatseid nippe on rääkida strateegiliselt tähtsatest sõnadest niimoodi, et nende sügavam tähendus jõuab selgelt kohale nii vanemale kui ka päris pisikesele lugejale. “Hüvasti” näiteks. Sõna “hüvasti” ei paku lohutust, ka mitte siis, kui seda öeldakse prantsuse keeles.

Või “empaatiavõime”. Mida tähendab empaatiavõime? DiCamillo vastab sellele küsimusele igasuguse vaevata: “See tähendab, et kui sind sunnitakse alla vangikongidesse minema, kui sul on terav nuga selga suunatud, kui sa püüad kõigest väest vapper olla, suudad sa siiski mõelda inimesele, kes seda nuga enda käes hoiab.” Suudad talle mõelda ja kaasa tunda, nii lihtne see ongi. Kes suudaks seda sõna paremini seletada?

Kui lugu algab sõnadega “elas kord”, siis peab see ju lõppema sõnadega “õnnelikult igavesti”, eks ole? Aga autor paneb lugeja viimase piirini kahtlema selles, kas tõesti-tõesti on võimalik, et õnnelikud lõpud on olemas. Olemas ka siis, kui terve maailm arvab, et juba su soov – armastus hiire ja inimese vahel, see on ju sulaselge zoofiilia! – on naeruväärne ja teostumatu.

Ja tõsi, asjad muutuvad nii mõnigi kord lootusetuks ja nõuavad allaandmist, aga kui unistada suurelt, tuleb ka riskida suurelt. Võtta end kokku ja minna vastu kas või endast kakssada korda suurematele vaenlastele. Ja seda miskit, mis paneb uskuma, et äkki on tõesti võimalik, et muinasjutud ja õnnelikud lõpud ja ebatõenäolised armastused on olemas ja võimalikud ka siin maailmas, on ju kõigil vaja.

Unejuturaamatuks on “Lugu hiirekesest nimega Despereaux” kindlasti kõlbmatu. Tegemist on nii põneva looga, et lootus, et lapsukesele hakkaks poole lugemise pealt uni ligi tükkima, on lihtsalt põhjendamatu.

LUGU HIIREKESEST NIMEGA DESPEREAUX

Kate DiCamillo

Tõlkinud Leelo Märjamaa

Draakon ja Kuu