Andrei Anissimov - Kohila mees Vene raamatuturul


Kirjanik: Raamatusarja “Kaksikud” järgi vändatud teleseriaal keelati Usbekistanis
Ta on vene raamatuturul olnud vaid veidi enam kui neli aastat, kuid ta raamatute kogutiraaž on ületanud pool miljonit eksemplari.

Tänavu kevadel näitas Esimene Kanal (endine ORT) tema teoste põhjal vändatud 16-osalist põnevusseriaali “Kaksikud”, millele tehakse juba järge. Tema venekeelseid põnevusromaane müüakse ka meie suuremates raamatupoodides, ehkki paljud lugejad ei tea, et nende autor on viimased 20 aastat elanud Eestis. Täpsemalt Kohilas.

Nagu ka kirjanik Mihhail Veller, kirjutab kunstnik, näitekirjanik ja lavastaja Andrei Anissimov (s 1943) vene lugeja jaoks. Kirjastusega AST on tal leping, mille kohaselt peab ilmuma kolm raamatut aastas. “Ma elan alati Kohilas, see on minu põhiline elukoht,” selgitab Anissimov, “Moskvas viibin ainult äärmise vajaduse korral.”

Üheks selliseks vajaduseks oli näiteks osalemine Moskva raamatumessil, et esitleda oma uusi romaane ja jagada autogramme.

Eestisse 20 aastat tagasi

“Kohilas on mul väga hea olla – on väga palju sõpru ja toredad naabrid. Kogu oma Eestis elatud aja jooksul pole mul kordagi tulnud ette hetke, kui oleks pidanud osutama eesti rahva natsionalismile. Kui sa ise lojus ja kaabakas pole, on kõik korras,” kinnitab kirjanik.

Eestisse sattus Anissimov juba 20 aastat tagasi. Päris pikka aega, kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate alguses pidas ta Voorimehe tänavas oma kunstisalongi. “Kõik Tallinna neiud käisid Estonia teatris minu kõrvarõngaste ja käevõrudega. Minu kandelaabrid ripuvad Palmses,” muigab ta. “Enne romaane kirjutasin ka näidendeid – mul oli Moskva lähistel teater, kus olin lavastaja. Käisime mitu korda Eestis gastrollidel ja ma sain sõbraks Boriss Tuchiga, kes aitas mul avaldada ka esimese romaani. Selle pealkiri oli “Nudistid ei mängi golfi”.”

Sama teos, pealkirjaga “Kaksikud” (Bliznetsõ) sai ka Anissimovi Venemaa-tähelennu alguseks. “Vene kirjanike liidu kaudu telliti mult kaks lasteraamatut. Andsin AST-i toimetajale ka oma romaani. Ta näitas seda oma ülemustele. Sellest ajast teen koostööd AST-iga,” räägib Anissimov.

“Kaksikute” sarjas tegutseb detektiivina naistemees Jerošin (Anderi Sokolov), kelle usbekist koolikaaslane, miilitsakapten Vahid, on tapnud oma naise, keda kahtlustas truudusetuses. Nimelt pole Vahidi tütar Fatima (Elvira Bolgova) sugugi usbekitari nägu. Tegelikult pole naine süüdi: sünnitusmajas ämmaemanda ametit pidav venelanna, kes Vahidile ärapõlatud armastuse eest kätte maksab, oli lihtsalt ühe lapse ära vahetanud, asendanud selle vene ohvitseri ühe kolmikutest tütrega. Ajapikkus kasvavad lapsed suureks ja Fatima, kellest on saanud suli, otsustab oma saatuse eest kätte maksta....

“Seriaaliga “Kaksikud” oli palju probleeme,” räägib Anissimov. “Usbekistanis keelati see sari üldse ära, oli tohutu skandaal – usbekist miilitsat oli näidatud alatu jätisena, kes võtab altkäemaksu. Aga seda ei tohi! Eetris oli vaid neli seeriat, siis võeti sari kanalilt maha ja sõimati väga kaua neid, kes selle läbi lasksid. Usbekis on kõva tsensuur.”

Usbekimaal on Anissimov elanud viis aastat, olnud seal teatrikunstnik. “Usbekkide mõttelaad on meie omast väga erinev, kohe seda ei mõista. Eurooplastele on usbekid väga suletud – Kesk-Aasias turistina rännates neid ei mõista, neil on oma elu ja omad arusaamad elust.”

Romaanides ka eestlasi

Mõnevõrra leiab Anissimovi romaanides ainet ka Eestist. Näiteks tema romaanis “Maailma päästja” (Spasitel mira) on paar tegelast eestlased. Kuid peategelase prototüübiks on hoopis kunstnik Nikolai Roerich, kes oli teadupärast seotud OGPU-ga – mida pikka aega kiivalt varjati. “Püüdsin avada süsteemi, kuidas OGPU rahadega tekib messias. Muidugi võib see esile kutsuda vastakaid tundeid, kuna kellegi jaoks on Roerich nüüdki püha mees.”

Loe veel

Moskvas esitles ta aga “Saatana kingitust” (Podarok djavola), mis põhineb ühe sõbra ja kaasautori “väljakaevatud” materjalil. Seal on juttu Lend Lease’ist, kui USA aitas Nõukogude Liitu Teises maailmasõjas. Raamatust leiab näiteks Mikojani ja tema abilise, aga ka paljusid ajaloos vähetuntud fakte, mida kirjanik taaskord üritab ühitada põneva süžeega.

Ometi ei kirjuta Anissimov ainult põnevusromaane. Hiljuti avaldas ta näiteks raamatu “Kalastaja märkmed”(Zapiski rõbolova). See ei räägi küll niivõrd kaladest, kuivõrd inimestest, keda kalal käies kohata võib. Anissimov on nimelt kirglik kalamees, kes on kalal käinud oma pool sajandit.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare