Andrei Hvostov: Eesti on ütlemata jätmiste vabariik
— Kui valus „Sillamäe passiooni” kirjutamisprotsess oli? Oli see eneseületus?
— Minu kirjanikukarjääri jooksul on see kuues katsetus midagi kaante vahele panna ja see võttis umbes kolm kuud. Võrreldes mu teiste raamatutega, mis võiksid mahult olla umbes sama suured, läks see ikka üllatavalt kergelt... Mul on tunne, et kirjaniku professionaalsuse üks näitaja võiks olla see, kui kergesti tekstid temast välja tulevad. Mida rohkem inimene ennast kirjutades piinab, seda enam on tal põhjust kahelda enda kui kirjaniku kvaliteedis.
— Kuidas sulle üldse tuli idee kirjutada seda sorti ilukirjanduslik autobiograafia?
— Küsimus on täiesti õigustatud ja ma tänan sind väga, et selles puudub sarkasm. Ise sinu asemel oleksin ehk väikese pilkega küsinud, et nüüd, kui meil on absoluutne mälestuskirjanduse buum, kas ma olen ka hüpanud selle ree peale ja lasen liugu. See oleks täiesti õigustatud küsimus. Ja alguses ma natuke kõhklesin. Kui Mihkel Mutt kuulis, et mul on niisugune plaan, siis tema hea soovitus oli, et ära „Väikest Illimari” kirjuta. See väikese lapse sisekaemuslik maailmaavastamine ei huvita mitte kedagi. Et mälestusi on mõtet kirjutada siis, kui selle kirjutamise tulemusena luuakse tekst, kus antakse edasi teatud ajastu olustikku, emotsioone, mõttemaailma. Midagi niisugust, mis aitaks inimesi, kes tulevad peale meid – saja, võib-olla kahesaja aasta pärast mõista, milline see tollane aeg oli.
— Ja vist ka natuke rahvusvahelist publikut silmas pidades?
— Kindlasti. Mul on teooria, et loomemajandus võiks alluda samasugustele reeglitele nagu tavaline majandus ja kui me räägime Eesti majandusest, siis – meenutades kõiki meie kõrgeid otsustajaid alates peaministrist – Eesti majanduse õlekõrreks on eksport. Täpselt samamoodi on loomemajandusega. Selles tegevad inimesed peavad töötama selle nimel, et nende toodangut oleks võimalik müüa ka väljapoole. Kas ma praegu ironiseerin või mitte, on igaühe enda otsustada, aga isegi kui ironiseerin, siis kus me pääseme.
— Kirjanikul vahest pole klassikalist psühhoanalüütiku kušetti vaja – tema teraapia ongi looming. Kuidas on lood sinuga?
— Ütlen kõhklematult, et olla kirjanik pole mitte kutsumus, vaid seadumus. Kui oleks tegemist sellise geniaalse tüübiga, kes suudab kirjutada hästi ainult selle jaoks, et elatist teenida… On ka selliseid kirjanikke olemas, aga mina selliseid ei tunne. Minu tuttavatel kirjanikel on enamasti vajadus leida hingerahu, midagi psüühikas õigeks kruttida ja selle hingelise tasakaalu saavutamiseks veeretatakse see vaese lugeja kaela. Aga mitte selle raamatuga. Selles raamatus on tõesti olnud siiras soov teha maailma paremaks ja natuke harida eesti ühiskonda. Õigemini seda rahvust, kelle hulka ma ise kuulun, nimelt eesti rahvast. Anda uued vaatenurgad teatud asjadele, mille suhtes, tundub, on meil saavutatud täielik konsensus.
— Raamatu alguses on koomilis-sürreaalne kirjeldus sellest, kuidas sa üritad oma poega nõukaaegselt riidesse panna. Kuidas te käite Balti jaama turul ja proovite leida inetuid, halvasti istuvaid riideid... Sellest peatükist kumab välja, et tarbimisühiskonna ja kapitalismi üle võime naerda küll, aga kui ikka korralikku pesu ja hügieenitarbeid pole saada, siis sel on inimväärikuse langemisel oma roll.
— Mul on jah see mõttemäng, et ma võtaksin oma poja, topiksin ta ajamasinasse ja saadaksin ta nõukogude minevikku, mis siis juhtuma hakkab. Nõukogude ajal olid omaette anekdoodid, kus Ameerika spioon infiltreerub nõukogude ühiskonda, mis ta siis teeb, et näha välja nagu nõukogude inimene ja kuidas ta siis esimese viie minuti jooksul paljastatakse. Põhjused, miks ta vahele jääb, varieeruvad, aga mingit käitumislikku hälvet ei peagi olema. Piisab inimese silmavaatest, et saada aru, et ta ei ole selles süsteemis üles kasvanud. Seda fenomeni on hästi raske seletada inimestele, kes on sündinud 1990-ndate alguses nagu minu poeg.
— Sa tutvustad siin terminit nõukogude geštalt, mis ei väljendu sammuvates ekskavaatorites ja kosmoserakettides, vaid hoopis lääpas Kommunaari kingades…
— Kommunaari kingade ja asjade välise külje üle võiks ka pikalt arutada. Aga inimese kehahoiak ja silmavaade, see reedab kõik: kust ta pärit on ja millises keskkonnas, millistes tingimustes ta on kasvanud. Sellist nõukogude inimesele tollal omast allasurutud hirmu on raske varjata. Selle olemust praegustele noortele selgeks teha on peaaegu võimatu. Selles suhtes soovitan ajalooõpetajatele soojalt, andke koolilastele sellest raamatust lugeda vähemalt esimest peatükki. Siis nad ehk hakkavad paremini hoomama seda aega, kust meie põlvneme.
— Olmega seoses on siin tragikoomilised kirjeldused, kuidas sa varajases teismeeas üritad leida õiget riietust erektsiooni varjamiseks.
— Mul on kuri kahtlus, et poiste väga suur väljalangevus põhikooli lõpus on suuresti seotud sellega, et tüdrukud, kellega nad samas klassis õpivad, on väga napilt riietatud. Kui mõelda end seitsmendasse ja kaheksandasse klassi, kus poisi ees istuva tüdruku teksad jätavad tal pool tagumikku paljaks, siis on täiesti võimatu oodata poisilt seda, et ta kuulaks, mida õpetaja räägib. Kuna kool on hästi feminiseerunud koht ja enamik õpetajaid on naised, nad lihtsalt ei saa aru, millises olukorras poisid on.
— Kogu raamatu vältel kumab ridade vahelt soov põgeneda Nõukogude Liidust, Sillamäelt, isegi oma vanemate juurest…
— Kui päris algusest rääkima hakata – raamat sündis nii, et iga peatüki pealkiri on mingi oluline mõiste. Oluline mõiste tolleaegse minu jaoks – kool, lasteaed, venelased, seks, porno, alkohol… Algselt oli plaanis kirjutada ka peatükk „Soome”. See ei teostunud, sest mulle tundus, et ma ei saa enam veel ühte peatükki lisada, 22 on piisavalt palju.
Aga Soome kehastaski minu jaoks seda ideaalset maailma, kuhu oleks tahtnud ära minna. Ameerikast ma ei unistanud, sest Ameerika oli niivõrd kauge ja hoomamatu, et oleks võinud asuda kusagil Kuu teisel küljel. Et saaks kas või ära Soome… Ja tõesti, talvel, siis kui Soome laht oli silmapiirini jääs, ma tegingi paar korda katset, et ma nüüd hakkan kõndima ja ma jõuan sinna teisele poole silmapiiri, sinna, kus on Soome.
Seda minuealiste põlvkonna soovi põgeneda on oma teostes väljendanud näiteks Leo Kunnas. Tema sattumine Nõukogude Liidu süsteemi hammasrataste vahele oligi seotud sellega, et ta proovis päkka panna. Meieaegses õhkkonnas tahtsid kõik normaalsed inimesed jalga lasta. Neil, kes tahtsid tõesti siiralt siia jääda, oli midagi viga. Ma ei tea mitte kedagi, kes oleks teadnud kedagi, kes poleks ära kippunud.
— Raamatus on vapustav peatükk astmast. Minu jaoks oli šokeeriv, et esiteks seda haigust sul ei diagnoositud ja su enda ema suhtus sellesse väga hoolimatult, ei läinud Tartu või Tallinna arstide juurde edasi uurima…
— Astma-peatükki kirjutades tabas mind üks üllatus või šokk. Suhteliselt hiljuti, veel sügisel arvasin, et Nõukogude Liidus seda haigust ei diagnoositudki. Selle oletuse panin oma astmapeatükki kirja ja saatsin selle oma toimetajale Epp Petronele, kes hakkas protesteerima – tema on ka astmaatik ja teadis täpselt, et tema haigus diagnoositi. Hakkasin jälgi ajama, et milles asi on.
Lõppjäreldusest on raske üle saada – seda neetud haigust, mis rikkus ära kogu minu lapsepõlve, Nõukogude Liidus tegelikult siiski diagnoositi ja sellega jõudumööda tegeleti. Seda päriselt ravida ei saanud, sest nii mõjusaid vahendeid astma allasurumiseks, nagu praegu, veel ei olnud. Midagi ikkagi tehti, aga päris Eestis, mitte Sillamäel. Mitte minu kodulinnas, mille arstkond ilmselt ei olnud Tartu ülikoolis õppinud.
See on asi, mida peaksin tegelikult eraldi uurima, et kustkohast need arstid sinna kokku olid tulnud. Ja siis korraga ma avastasin nüüd vanas eas, et haigus, mis mind lapsepõlves oli piinanud, oli tegelikult seotud selle kohaga, Sillamäega. Mul oli õnnetus kasvada Sillamäel ehk linnas, mille arstkond ei suutnud mind minu haiguses aidata. Tartus või Tallinnas oleks see võib-olla võimalik olnud.
— Šokeeriv on eelkõige su ema ja õpetajate ükskõiksus – nad nägid, et laps kannatab, tal on selgelt midagi viga, aga kedagi ei huvitanud...
— Võib-olla paljud inimesed, kes seda aega mäletavad, hakkavad mulle vastu vaidlema, aga mul on tunne, et nõukogude inimene oli üpris leplik. Võttis vastu, mis saatus talle tõi. Kui mingi korraldus või käsk tuli, et pakkige kohvrid, istuge rongi, me viime teid külmale maale, siis niimoodi juhtuski. Ma ei ole kuulnud mälestusi raevukast vastupanust sellises olukorras. Või kui arstid ütlesid, et sinu lapsel on selline haigus, mida on raske täpselt diagnoosida, see tuleb lihtsalt ära kannatada, küll tal see ükskord üle läheb… See umbusk täiskasvanute suhtes, otseselt välja öeldes selline nõutuse- või protestitunne, vahel isegi vihkamine – see kulgeb läbi kogu minu raamatu. Seal on täpselt selline vastandus: laps versus täiskasvanu. Lapsena ma ei saanud aru, mis rida täiskasvanud tookord ajasid. Ausalt öeldes ma ei saa sellest seniajani aru. Selle raamatu kirjutamine tõukas mind tegelikult sisemisse kriisi...
Võib-olla mõned teist on kuulnud sellisest nähtusest nagu Noor Eesti. Mitte see kunagine kirjanduslik liikumine kunagi 20. sajandi alguses ja mitte see Rakvere teatri praegune näitemäng, vaid see kodanikuliikumine, mille eesmärgiks oli anda lastevanematele valimispäeval õigus hääletada ka oma laste eest. Aga seda raamatut kirjutades meenus mulle, millise põhjendatud umbusuga ma täiskasvanute poole vaatasin, ja korraga tekkis mul küsimus: aga kas see praegu on teistmoodi? Kas ma saan praegu siiralt tulla välja poliitiliste reformiideedega, et annan lapsevanematele õiguse oma laste eest hääletada ja küll nad siis tagavad lapsele täpselt selle, mis on vaja? Nii et selles mõttes ma ei saa päriselt öelda, et selle raamatu kirjutamine valus oli, küll aga kaotasin ma kirjutamise käigus ise mingid illusioonid või ideaalid. Tihti oli hinges ikka väga suur tühjuse tunne...
— Su lapsepõlve kõige idüllilisem aeg näis olevat vanaema ja tädi juures Põlulas, Lääne-Virumaal, päris-Eestis.
— Mis ma oskan öelda, muidugi päris-Eestis oli parem olla kui Sillamäel. Olen paljudelt välismaalastelt kuulnud, kuidas neile Sillamäe hirmsat moodi meeldib. Palju rohelust, suhteliselt puhas, huvitav arhitektuur, merekaldal, kaunis. Et seal ilmselt oli hästi vahva oma lapsepõlve veeta. Mina seda linna ikkagi vihkasin kirglikult, siis kui ma seal elasin.
Tagantjärele ongi raske öelda, kui palju sellest vihast moodustas see, et see linn oli kuidagi seotud minu astmaga, kui palju see, et see oli mitte-eesti linn, kui palju oli seal mingisugust raskesti defineeritavat minevikutaaka. Kui ma väike laps olin ja seal linnas elasin, siis ma ei teadnud, et see linn sai alguse vangilaagrist. Aga mingi aimdus, et selle linna alguslätted on seotud millegi tumedaga või mingi kurjusega, see oli minu jaoks täiesti tuntav. Tuntav nendest täiskasvanud inimestest, kes seal elasid.
— Mainid, et ühtegi põliselanikku seal ei olnud, kõik olid copy & paste’iga kohale toodud…
— Väiksena võtsin kuidagi enesestmõistetavana, et Sillamäe on linn, kus põliselanikud olid puudu. Nüüd raamatut kirjutades hakkasin mõtlema, et vaat kui kummaline linn. Mulle jõudis korraga pärale, et selles linnas elavad inimesed, mitte ainult venekeelsed, vaid ka eestlased on täpselt ühtemoodi juurteta. Ma ei tea ühtegi inimest, kes mäletaks Sillamäed sellisena, nagu ta oli enne II maailmasõda. Võib-olla ümbritsevates külakestes on põliselanikke, aga linnas endas põliseid ei ole. Ja see andis tunda, et sellel linnal puudub minevik, seos ümbritsevaga, tagamaad. See linn on lihtsalt kusagilt kosmosest, eikusagilt paisatud Eesti põhjarannikule, niimoodi nätsti.
Ja ma möönan, et sellest linnast tulenev paine annab seniajani tunda. Nimelt paistab, et ma ei suuda endale leida ühtegi alalist kohta, mida ma võiksin hakata nimetama koduks. Tuleb välja, et ma olengi mingisugune juurteta inimene, sest ma olen kasvanud linnas, kus ei saanudki juuri tekkida.
— Kirjeldad, kuidas eestlased hajusid suures vene massis ja igaüks pidi iseenda eest seisma.
— Päris Eestis levivad kõiksugu hüpoteesid sellest, millised eestlased on või ei ole. Minu kui Kirde-Eestis kasvanud inimese seisukohalt on alatasa kuulda täielikku nonsenssi. Alustades võimalikust ühtekuuluvustundest – minu kogemus ütleb, et seda lihtsalt ei ole olemas. Mind on kogu aeg riivanud etteheited eestlaste aadressil, kes suheldes meie venelastega minevat esimesel võimalusel üle vene keelele, selmet anda oma panus integratsiooni ja rääkida meie kohaliku venelasega kangekaelselt eesti keeles edasi. Selles väljenduvat eestlase allaheitlikkus või serviilsus...
Minu kogemus näitab aga seda, et eesti rahvus on teatud mõttes nagu salaühing ja selle salaühingu liikmeskonna tunnusmärgiks on see kummaline ja raskesti õpitav keel, milles me omavahel suhtleme. Ja kui me hakkame seda keelt õpetama välismaalasele, siis me selle keeleõpetamise aktiga ütleme talle tere tulemast. Kui eestlane keeldub välismaalasega rääkimast oma emakeeles, isegi kui too püüab seda peale suruda, siis tegelikult on selle taga tõrjumise katse.
— Kas Sillamäel on tulevikku?
— Mul on hästi hea meel lugeda hüpoteese, et Tiit Vähil on plaan sinna turiste tõmbama hakata. Seda linna võiks läänest tulevatele inimestele näidata kui stalinistliku arhitektuuri pärli. Kindlasti oleks mõtet sinna juurde nuputada ka legend, kuidas täpselt esimest Nõukogude aatomipommi selles linnas tehti. Kui ma oma raamatuga suudan sellele kuidagi kaasa aidata, siis… Kuigi ma kirjutan Sillamäest sellise raevuga, et ma julgen öelda, et sellelt linnalt ma kunagi mingit loomingulist stipendiumi ei saa.
— Sulle on öeldud, et vene nimega inimesel eestlaste hulka asja ei ole.
— Kui ma ennist rääkisin, et eestlus on teatud määral selline suletud salasekt, siis selle üheks indikaatoriks on meie suhtumine nimedesse. Kui ma püüan arendada diskussiooni, et kuidas me siis peaksime eestlast defineerima, siis see katse ei taha kuidagi edeneda. Aga kui ma vaatan Eestis ringi, siis on see minu meelest ülimalt põletav probleem defineerida lõpuks, kes või mis on eestlane.
— Räägid siin ka isiklikust tasandile jäänud ütlemata jätmistest.
— Isiklikust elust ei tahaks rääkida, aga kui üldistada, siis kogu Eesti vabariik on ütlemata jätmiste vabariik. Kohutavalt palju on olulisi asju, mille kohta kehtib rahvuslik konsensus, et neid asju me ei puuduta. See, kuidas minu vanemate põlvkond suutis teatud asjadest mitte rääkida, on hämmastav. Mõtlen, mida minu põlvkond 20-aastastele rääkimata jätab.
Kes ta on?
Andrei Hvostov
Sündinud 10. juulil 1963
Teosed
•• “Mõtteline Eesti” 1999
•• “Lombakas Achilleus” 2004
•• “Henrik: näidend 12 pildis” 2006
•• “Projektijuht Posse” 2006
•• “Võõrad lood” 2008
•• “Sillamäe passioon” 2011
