Andrei Vlassov – sangar või reetur
##Kuulutame end kui traagilist erandit. Tegelikult polnud teistsuguseid valikuid kogu maailmal. Lääne-suurriigid laskusid liitlassuhetesse Staliniga, seepärast peavad nad tänase päevani väitma, et Jossif oli sootuks pisem bandiit kui Adolf. Neid aga, kes oma poliitikas mängisid kokku Hitleriga, peetakse ikka veel a priori lurjusteks.
Näiteks võib tuua vene kindrali Andrei Vlassovi, kes nõukogude kõrgohvitserina sakslaste kätte sõjavangi kukkudes “läks Hitleri poolele üle”. Vlassovi nimi kõlab vähemasti venelaste kõrvadele siiani kui ülima reeturluse sünonüüm. Vene Vabastusarmeed, mida Vlassov Suur-Saksamaa tiiva all organiseerima asus, peetakse natside tellimustööks. Ometi ihales Vlassov oma Vabastusarmeega Saksa üldpoliitikast tasakesi irduda ja luua vene rahvuslik vastasjõud Stalinile, kukutada kodumaal bolsŠevistlik klikk, tõsta tolmust “püha Venemaa”.
Ja ehkki usk taastada “valge” Venemaa Saksamaa abiga oli naeruväärselt naiivne, lootus end Hitleri toel relvastada ja siis muutuda mingiks omaette “kolmandaks jõuks” lapsikult lihtsameelne, tuleb Vlassovit võtta sootuks komplitseerituma figuurina, kui seni seda tehtud. Ja ta orienteeritus natslikule Saksale ei tohi saada sel huvitatuse teel tõkkeks, sest nagu Hoffmann kinnitab: “Kes arvab Vlassovi liidust hitlerliku Saksamaaga välja lugevat Vene vabastusliikumise moraalset kompromiteerimist, sellele tuleks meelde tuletada, et sellisel juhul on lääneriigid oma liidu läbi stalinistliku Nõukogude Liiduga ennast võrratult suuremal määral kompromiteerinud ja löögi alla seadnud.”
Samas ei varja ma, et Vlassov sigitab ikkagi mus vastuolulisi emotsioone. Ühelt poolt, jah, kui mees tahtis just sel ajaloolisel hetkel võidelda Stalini kliki vastu, siis muid abimehi peale sakslaste (ja nende liitlaste) tal loota polnud. Ent teisalt – heita ühte ülbe natsliku jõuga, mis Vlassovi kodumaal jälgilt peremehetses, põletas ahervaredeks tuhandeid kaitsetuid külasid, poos, piinas ja mõnitas, vedas vene naisi Saksamaale orjatööle, pidas slaavlasi pigem loomadeks kui inimesteks?! Selline ühinemine ei heida kindralile just eriti kuldset ausära.
Hoffmann püüab jätta muljet, justkui olnuks Vlassov selgeltnägija, teadnuks Hitleri kaotust ette juba sakslaste poolele üle minnes jne, kuid see on kõik tühjavõitu pateetika. 1942. aasta kevadel, mil Vlassov end vangi andis, oli rinnetel kogu sõjaline ja vaimne initsiatiiv ülekaalukalt Hitleri poolel. Solidariseerun nende uurijatega, kes arvavad, et Vlassovit tõukas alistumisele ka sügav stress sakslaste sõjalisest edust, hingeline paanika, hirm tuleviku ees, rusuv pettumus stalinlikus välispoliitikas. Müüt nõukogude vägede võitmatusest näis varisevat kui kaardimajake. Samas oli vaja mõelda Venemaa tulevikule, leida “alternatiiv bolsŠevismile” jne. Keeruline värk!
Hoffmann käsitleb Vlassovi-lugu aga ühekülgselt. Tema kuulutatav idee kinnitab vastuvaidlematult, et kindral Vlassov oli “karismaatiline vene vabadusvõitleja”. See on üks äärmuslikest käsitlusvõimalustest. Teine on taunida Vlassovit kui ühemõtteliselt argpükslikku reeturit. Tõde on vahepeal. Seda Hoffmanni raamat ei anna.
Kuiv saksa loogik
Ehkki autor kinnitab et ta “pole harjunud lähtuma oma töös poliitilise konjunktuuri kaalutlustest”, kätkeb raamat ometi hulgaliselt kramplikku argumentatsiooni, ilmselget püüdu leida fakte omaenda teesi kinnituseks, teistele tõikadele vaadata aga läbi sõrmede. Hoffmann ei adu vene rahva hingepõhjatust, vaid teeb järeldusi nagu kuiv saksa loogik. Palju on lihtsameelsusi. Näiteks: “Vlassov püüdles algusest peale ausa ja austava liidu poole Saksamaaga. Vene patrioodina polnud ta tõestatult ühelgi hetkel valmis leppima Venemaa rahvusliku terviklikkuse või tema huvide kahjustamisega.”
No kuule, Joachim! Hitler võinuks Vlassovi kui vaenuväe kindrali ka lihtsalt seina äärde tõugata või kontslaagrisse ahjujärjekorda kupatada, mingist Venemaa rahvusterviklikkusest poleks ta küll alandunud vestma.
Kõigil Vlassovi-huvilistel, patriotismiteoreetikuil ja reetmismeelseil soovitan Hoffmanni raamatusse siiski pea pista, üht-teist seal on.
