— Kellele Liivi sõja osalistest kuulub teie sümpaatia?

— Ajaloolane on paratamatult alati kellegi või millegi poolt, kuidas ta ka ei püüaks ennast ja teisi vastupidises petta. Aus ajalookirjutus algabki tegelikult selle endale teadvustamisest. Kui kindlasti peaks nii kaugete sündmuste puhul nii-öelda poolt valima, siis oleksin liivimaalaste poolt, mõeldes nende all eelkõige kohalikku põlist aadlit ja linnakodanikke. Peab kohe lisama, et hilisemate baltisakslaste nii vanad kihistused kuuluvad igal juhul kõigi meie, s.o eestlaste esivanemate hulka.

— Mida kohalikud aadlikud ja kodanikud siis taotlesid?

— Enne Liivi sõda oli Vana-Liivimaa juba aastasadu kuulunud Saksa-Rooma keisririiki, nii Poola, Rootsi kui Moskoovia alla minek oleks selle sideme katkestanud. Liivimaalaste esimene eelistus oli senise Liivimaa konföderatsiooni, s.t omariikluse mingis vormis säilimine, kuid nende silmis paremuselt teine tulemus oleks olnud Taanit valitsenud Oldenburgide dünastia konglomeraatriigi ülemvõim. Viimases oli osiseid, mis kuulusid Saksa-Rooma keisririiki, mitte Taani koosseisu, olles eeskujuks, kuidas oleks olnud võimalik anda end Taani kaitse alla, jäädes edasi keisririigi osaks.

— Kuidas Taani mängu tuleb?

— Suur osa liivimaalasi lootsid, et vahendaja või kaitsjana aitab Taani diplomaatilisel teel lahendada probleemid idanaabriga. Taani ja Moskoovia suhted olid traditsiooniliselt rahumeelsed. See tulenes ühisest vaenlasest – Rootsi – ja sellest, et kahe riigi piirid ei puutunud kokku mujal kui Lapimaal. Taanil olid ajaloolised huvid ja taanlaste endi silmis ka õigused – eriti Põhja-Eestis –, mida Liivimaa lagunemise ja jagamise ohu või võimaluse tõttu nüüd kaitsma tõtati. Lisaks nõudsid Oldenburgide dünastia huvid, et kuningas Frederik II leiaks oma vennale Magnusele valdused kusagilt väljastpoolt suguvõsa seniseid valdusi. Liivimaa sobis.

— Mis ajendas liivimaalasi venelastega kokkulepet otsima?

— Lootus lõpetada üle jõu käiv sõda. Peamiselt sisepoliitilistel põhjustel polnud nad suutnud omavahel kokku leppida, mistõttu ei suutnud ka sõdida. Teoreetiliselt oleksid pidanud suutma. Liivimaa ja Moskoovia rahvaarvu vahe oli tollal kõigest umbes kümnekordne ja vahe sõjalises võimekuses veelgi väiksem. Tegelikult – kui jätta kõrvale ordu viimane välilahing Härgmäe all, siis üheski suuremas välikokkupõrkes venelased Liivi sõja ajal siin kandis peale ju ei jäänudki. Eestlastel on ajaloolistel põhjustel teatud hirmukompleks Venemaa ees, kuid kas pelgaksime teda ka siis, kui ta oleks meist ainult kümme korda suurem? Vist mitte. Aga liivimaalased kartsid ja otsisid kompromissi, lootes venelasi üle kavaldada.

— Mis huvi oli Ivan Julmal luua Liivimaa kuningriiki?

— Poola-Leedus oli hääbumas Jagelloonide dünastia ja oli ilmne, et Sigismund II August sureb varsti järglasteta. Liivimaa kuningriigi loomisega tahtis Ivan Julm läheneda Habsburgide keisrikojale, et saavutada pärast Sigismund II Augusti surma Poola-Leedu jagamist, nii et Leedu suurvürstiriik (etniline Leedu koos Valgevene ja Ukrainaga) läheks Moskvale. Saksa „avalik arvamus” oli Liivi sõja mõjul muutunud teravalt Vene-vaenulikuks ja kokkuleppele tee sillutamiseks tuli demonstreerida Moskva kompromissivalmidust: et Liivimaa küsimus on rahuldavalt lahendatud. Tegelikult ei soovinud Ivan Julm millestki loobuda. Ka juba vallutatud Liivimaa osa oma otsevõimu alt ära andes oleks ta säilitanud seal ülemvõimu ja saanud sellele veel rahvusvahelise tunnustusegi.

— Missuguse kuninga oleks Liivimaa endale siis saanud?

— Magnuse isikuomaduste kohta on teada suhteliselt vähe ja pigem halba. Ta oli värvikas ja traagiline isik. Temaga seotud lootused varisesid kokku ja inimesed, kes ennast temaga sidusid, kannatasid selle tõttu, mis omakorda on peegeldunud hilisemates arvamustes. Kindlasti oli ta inimesena lahke loomuga, heatahtlik, tolerantne, aga ühtaegu ka liiderlik, joodik, krooniline võlglane, biseksuaal, mõjutatav... Olulisim on siiski, et Magnus oli oma lähikonna mõju all, see koosnes valdavalt liivimaalastest. Nii püüdis teatud rühm liivimaalasi tema nime all teha oma poliitikat. Liivimaa kuningaks oleku ajal oli Magnus selgelt Ivan Julma vasall.

— Mis aladel teda peamiselt toetati?

— Magnuse selja taga oli peamiselt Eesti ala aadel, eriti Lääne- ja Saaremaal. Samuti Kuramaa piiskopkonna alad, ühesõnaga tema enda tiitlivaldused. Enne Liivimaa kuningaks saamist oli ta ju Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop. Huvitaval kombel sidusid ka väga paljud Vene ülemvõimu alt põgenenud Tartumaa aadliperekonnad ennast Magnusega. Tema tegevuse tipp­aegadel (eriti 1570–1571), mil temaga seotud lootused olid liivimaalaste seas eriti suured, toetasid teda ka suur osa Harju ja Viru rüütelkonnast ning Riia peapiiskopkonna aadlist.

— Kas ta proovis kätt ka väejuhina?

— Ametlikult küll, valdavalt sellal, kui ta oli nominaalselt Liivimaa kuningas. 1570–1571 saadeti ta umbes 10 000 mehe eesotsas Tallinna alla, mis oli Eesti olude kohta päris suur vägi. Tallinna vallutada ei suudetud ja tegelikult ei üritatudki eriti, piirduti blokaadi ja propagandaga. 1573. aastal tuli Ivan Julma juhitud Vene vägi Eestisse ja vallutas Paide. Pärast tsaari lahkumist jaotati vägi mitmeks osaks, mis läks eri suundades laiali. Ametlikult Magnuse juhitud vägi läks Karksi alla ja alistas selle, hiljem kuulus Karksi tema valduste hulka. 1577 pidi ta juhtima oma üksuste sissetungi Üleväina-Liivimaale; siis lõppes kõik Võnnu katastroofi ja Magnuse vangistamisega tsaari poolt. Väiksemaid episoode oli veel.

— Miks tsaar Magnuse peale vihastas?

— Enne kui Ivan Julm redutseeris ta 1577. aasta sügisel lokaalseks valitsejaks, oli ta juba pidanud salaläbirääkimisi Poola-Leedu uue kuninga Stefan Batoryiga ja Kuramaa hertsogi, viimase Liivi ordumeistri Gotthard Kettleriga. Magnus plaanis moskoviitide mängust väljuda.

Üleväina-Liivimaal oli aga Poola-Leedu sisesõja tõttu tekkinud jõuvaakum ja Ivan Julm hakkas seda hoolimata kehtivast vaherahust ära kasutama, hõivates Põhja-Läti. Magnusega sõlmitud pakti kohaselt pidi too saama vallutatust väiksema osa, kuhu kuulus Võnnu. Magnus aga kutsus oma kihutuskirjades liivimaalasi üles alistuma just talle, mitte Ivan Julmale. Ka liivimaalased ise üritasid Moskva otsevõimu vältida. Tekkis olukord, kus Magnus hõivas sõjalist jõudu kasutamata ja peaaegu omamata rohkem kui talle oli ette nähtud. Lõpuks piiras Ivan Julm ta Võnnus sisse ja sundis alistuma. Magnus oli mõne nädala vangistuses, tema valdusi kärbiti tugevalt.

Esimesel võimalusel põgenes ta seejärel oma valdustesse Kuramaal ja andis need Poola-Leedu kaitse alla. Nüüd oli ta siinsetes jõumängudes kõigest ettur. 1583. aastal ta suri ja tema valdused läksid väikese nagistamise järel Poola-Leedu võimu alla.

— Miks Taani Magnust ei toetanud?

— Taani sattus Põhjamaade Seitsmeaastase sõja ajal raskesse olukorda ja püüdis kõigiti vältida sattumist sõtta Poola-Leedu ja Moskooviaga. Magnuse avalik toetamine ähvardas kaasa tuua uue sõja. Peamine põhjus oli tema venna Frederik II täiesti ebapiisav toetus. Pere sees oli Magnus mitmel põhjusel mustaks lambaks ja vendade vahel oli väga nigel läbisaamine. Frederik ei vastanud näiteks aastaid Magnuse kirjadele, oma sõnul isegi ei lugenud neid.

— Aga kui oleks toetanud? Mis pöörde oleks ajalugu võtnud?

— Taani oli Liivi sõja alguses suurem, tugevam, rikkam, suurema rahvaarvu, laevastiku, sõjalise potentsiaaliga riik kui näiteks Rootsi. Rootsi suurriigi teke algas laienemisest väljapoole riigi põlist ala, Tallinna ja Harjumaa omandamisest 1561. aastal. Kui Taani oleks Liivi sõja algusest peale siinmail jõuliselt sekkunud, poleks Rootsi tookord oma võimalust saanudki. Põhja-Eesti omandamisega oleks Taani Rootsi isoleerinud. Kuidas oleks siis kulgenud Liivi sõda, pole võimalik teada saada. Kindlasti oleks aga jäänud olemata hili­semate Poola-Rootsi sõdade möllamine Eesti alal. Kas see oleks edaspidi tähendanud Eesti ala langemist Vene võimu alla varem, kui see juhtus, või hiljem, seda ei saa muidugi öelda. Eesti üldine ajalookäik on olnud määratud meie paiknemisest kahe suure rahva, sakslaste ja venelaste vahel. Nagu Leedu näide tõestab, oleksime väga suure tõenäosusega Vene võimu alla langenud varem või hiljem.

Kes ta on?

Andres Adamson

Sündinud 4. märtsil 1964

Haridus

•• 1991 lõpetas Tartu ülikooli ajaloo eriala (magister 1995, doktor 2009)

Töö

•• Töötanud erinevatel aegadel ajalooõpetaja ja -õppejõuna ning haridusametnikuna ja  osalenud ajalooõpikute koostamisel

•• 1995-1997 Haridustöötajate Koolituskeskuse juht

•• 1997-1999 Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse juht

•• 1999 - 2002 Jaan Tõnissoni Instituudi koolituskeskuse juht

•• 2004-2005 TPÜ ajaloo osakonna juhataja

•• Alates 1999 kirjastuse Argo omanik ja juhatuse liige

Valik Liivi sõjaga seotud sündmusi

•• 1558 Vene väed tungivad Liivimaale, Liivi sõja algus

•• 1559 Saare-Lääne piiskop müüb oma valdused Taani kuningas Frederik II-le, kes annab need oma vennale Magnusele.

•• 1561 Tallinna linn ja Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond annavad end Rootsi, Liivimaa Ordu ja Riia peapiiskopkond aga Poola võimu alla.

•• 1563–1570 Põhjamaade Seitsmeaastane sõda Rootsi ning Taani ja Poola vahel

•• 1570 Magnus laseb Vene-Rootsi sõja puhkedes end Ivan IV vasallina Liivimaa kuningaks kuulutada ja püüab Vene väe eesotsas Tallinnat alistada.

•• 1577 Magnus läheb tsaariga maid jagades tülli ja kaotab kuningatiitli, enamiku valdustest ja mõjuvõimust.

•• 1578 Magnus vahetab poolt ja annab allesjäänud valdused Kuramaal Poola-Leedu kaitse alla.

•• 1582 Jam-Zapolski vaherahu Venemaa ja Poola vahel

•• 1583 Magnus sureb pärast lühikest haigust. Pljussa vaherahu Venemaa ja Rootsi vahel. Liivi sõja lõpp: Taani säilitab Saaremaa, Põhja- ja Lääne-Eesti lähevad Rootsile, Lõuna-Eesti ja ülejäänud Liivimaa Poolale.

•• 1584 Sureb Ivan IV.