Andres Kasekamp: Balti riikide lugu vajas maailmale lahtiseletamist
•• Olete Palgrave Macmillaniga koostööd teinud ka varem, avaldades 2000. aastal selle kirjastuse kaudu raamatu vabadus-sõjalaste liikumisest ja vaikivast ajastust Eestis. Kuidas käesoleva teose koostamise ideeni jõuti?
On palju kurdetud, et maailm meie ajalugu ei tunne. Kuna olen hariduse saanud ingliskeelses keskkonnas, tundsin, et minu kohustus on kasutada sellest saadud eelist Balti riikide ajaloo laiemaks tutvustamiseks. Tegemist on sarjaga „Essential Histories”, milles on juba ilmunud ülevaated umbes tosina riigi – näiteks Venemaa, USA ja Saksamaa – ajaloo kohta. Kirjastus polnud üksnes Eestit käsitlevast raamatust huvitatud. Samal ajal arvan, et kolme Balti riigi käsitlemine annab mitmekülgsema pildi. Võrdleva lähenemise eeskujuks on mul olnud Georg von Rauchi ja Rein Taagepera teosed. Rõhutan, et see pole ainult eestlaste, lätlaste ja leedulaste, vaid Baltimaade ajalugu – seega püüan hõlmata kõik rahvused, kes on siin kandis elanud ja mõjutanud meie regiooni kujunemist.
•• Analoogse teose on 2003. aastal avaldanud USA ajaloolane Kevin O’Connor. Kuidas tema tehtud tööd hindaksite?
O’Connor on tegelikult Venemaa ajaloo spetsialist, Balti riikide ajalugu pole tema põhivaldkond. Niisiis kirjutas ta raamatu, mis on päris hästi loetav, aga sisaldab päris palju vananenud andmeid ja ebatäpsusi.
•• Kui suurt peamurdmist valmistasid filoloogilised probleemid, näiteks pärisnimede inglise keelde ümber panek?
See oli tõesti suur probleem, aga üldiselt järgisin reeglit, mille kohaselt kasutasin nimede algupärast kirjapilti, pannes inglise keelde ainult kristlikud valitsejad, nagu Rootsi kuningas või Vene tsaar. Aga teised tegelased ja kohanimed püüdsin ikka panna need, mis sel ajahetkel käibisid. Üks keeruline termin oli Liivimaa (Livonia), mis on tähistanud eri aegadel eri territooriumi. Aga raamatu struktuuri osas oli kõige keerulisem ülesanne sinna sujuvalt integreerida Leedu arengud. Eesti ja Läti ajalugu on kulgenud enam-vähem paralleelselt, aga enne 20. sajandit oli Leedul palju rohkem ühist Poolaga kui Baltikumiga.
•• Tegemist paistab olevat laiemale lugejaskonnale suunatud käsitlusega. Milliste Balti riikide ajalooga seotud teeside ingliskeelse lugejani toomist või levinud väärarusaamade ümberlük-kamist pidasite kõige vajalikumaks?
Olen aastaid Tartu ülikoolis lugenud Balti riikide ajalugu ja poliitikat välistudengitele. Neis äratab kõige rohkem tähelepanu metsavendlus, laulev revolutsioon ja rahvusvähemuste olukord. Minu enda jaoks oli oluline seletada lahti, kuidas valitseti Eestis, Lätis ja Leedus 1930-ndatel ja miks baltlased sõdisid Teises maailmasõjas võõrriigi mundrites. Sellekohased ingliskeelsed käsitlused on enamasti üsna nüansivaesed. Väga olulisel kohal on ka holokausti teema, mis eestlastele suurt huvi ei paku, aga rahvusvahelise lugejaskonna jaoks on tähtis. Kuna Lätis oli ohvreid 70 korda ja Leedus 200 korda rohkem kui Eestis, siis ei saa sellest nii lihtsalt mööda minna.
•• Teose põhifookus on 20. sajandil, millega seotud tundlikud mälestused teevad sõna- ja faktivaliku eriti oluliseks. Näiteks kas nimetate Nõukogude võimu Balti riikides okupatsiooniks, annekteerimiseks või kuidagi teisiti?
Okupatsiooni mõistet võib kasutada kindlasti 1940. aasta kohta, aga okupatsioon muutus anneksiooniks, kui Eesti, Läti ja Leedu inkorporeeriti Nõukogude Liitu. Kremli eesmärk polnud lihtsalt nende alade sõjaline okupeerimine, vaid midagi kaugeleulatuvamat ja permanentsemat.
•• Kui suur on teose tiraaž?
3000. Kõvade kaantega on põhiliselt mõeldud raamatukogudele, aga pehmete kaantega on mõistliku hinnaga. Põhjus, miks kirjutada ühe maailma suurima akadeemilise kirjastuse jaoks, on see, et peaaegu kõik nende poolt välja antud raamatud jõuavad maailma olulisematesse teadusraamatukogudesse.
„A History of Baltic States”
Andres Kasekamp
Palgrave Macmillan 2010
