Andres Keevallik- Viimaseid päevi tehnikaülikooli rektor

 (79)

Tallinna tehnikaülikool on jõuliselt taastamas oma positsioone Eesti kõrgkoolide võitluses oma koha, prestiizŠi ja tudengite pärast. Paljuski peetakse tehnikaülikooli väljarabelemist üheksakümnendate keskpaiga kriisist just lahkuva rektori Andres Keevalliku teeneks. Mees ise rõhutab aga meeskonnatööd.

Liikumine arstiteaduse, humanitaarteaduste, juura, bio- ja geenitehnoloogia suunas annab märku, et kool peab endast ise lugu, tunnetab oma arengu- ja konkurentsivõimet. Tehnikaülikool hakkab vaikselt meenutama tuntud maailmatasemel ülikoolide campus’eid, kus ühte on koondatud õppetöö, teadus-, ja arendusuuringud, ettevõtlus, sportimisvõimalused ja elamine.

Professor Keevallik viib mind oma kabineti kõrval asuvale rõdule ja viipab hoogsalt Mustamäe ilusa männimetsa poole, kus asetseb renoveeritud spordihoone ja selgitab, et just sinna on planeeritud uus ujula ja elamukompleks. Jah, praegu on Tallinna linn rohelistega detailplaneeringu pärast kohtus, kuid Keevallik ei kahtle, et plaanid realiseeruvad. Jõuline käitumine on rektori iseloomulikumaid jooni. Üliõpilaste hulgas on tänane rektor populaarne, kolleegid peavad temast lugu. Keevallik on olnud jõuline, mõne arvates ehk liigagi autoritaarne juht.

Omades kogemust äris, pani ta paika ülikooli majanduse, eriti, mis puudutab kinnisvara arendust. Uhkusega näitab ta oma kabineti kõrvalruumis asuvat tehnikaülikooli perspektiivset campus’e kaarti. Loetleb teaduskondi, mille hooned on renoveeritud või lausa uued ehitatud nagu majandus ja energeetika. Arutleb tuliselt tehnoloogiapargi perspektiivide üle, mille üheks pärliks on renoveeritud Loodusteaduse maja. Paljud hindavad tema võimet teha lobbytööd, mille tulemusena on ka riigi rahakoti rauad avanenud aina rohkem TTÜ kasuks. Keevallik ise selle hinnanguga nõus ei ole ja nimetab just raha hankimist oma nõrgimaks küljeks.

Vabal ajal armastab Keevallik sportida. Hetkel tegeleb küll rohkem ujumise ja jalgrattasõiduga, kuid on tulnud neli korda Eesti meistriks korvpallis koos selliste kuulsustega nagu Tõnno Lepmets, Aadu Kana, Valdus Suurkask ja Priit Tomson.

Võitlus raha pärast

Kedagi Eestis ei üllata, et toimiv ülikoolide ja teaduse rahastamise süsteem on vildakas. Võitlus riikliku tellimuse pärast on armutu ja siiani olnud kiivas Tartu poole. Nii investeeringute, teaduse kui ka õppetöö rahastamise osas. Andres Keevalliku seisukoht on selge – raha jaotamise süsteemi tuleb muuta ja raha tuleb ka ise teenida.

Andres Keevallik: “Üheksakümnendad olid tehnikaülikoolile suhteliselt nigelad ja õnnetud. Siis pöörati riiklikult rohkem tähelepanu sotsiaal- ja humanitaarerialade edendamisele. Aga meie surve 90-ndate lõpust on neid kaalukausse veidi kallutanud. “Sõda” ülikoolide vahel on Eestis päris karm.”

•• Tuleneb see tolerants Tartu suhtes asjaolust, et meie riigijuhid ja poliitikud on paljud just Tartu humanitaarid?

Jah, eks see ole ka sellega seotud. Mis seal salata, istusin ka eile TAN-is (Teaduse- ja Arendusnõukogu) ja vaatasin seda seltskonda… Tartut huvitab juba kättevõidetud positsioonide kaitsmine. Teistel on seal väga raske oma osa suurendada. Meie oleme nüüd seda tasakaalu kõigutanud. Eelmisel aastal saime riiklikku tellimust 16 miljoni võrra juurde ja ka riiklik teaduse rahastamine on meie koolis kasvanud.

•• On väideldud pikalt, mis suund on tähtsam – alusuuringud või rakendusuuringud. Õigemini, kuidas peaks olema nende rahastamise suhe riigi poolt?

Loe veel

Soomlased väidavad, et 0,5–1% teadmistest, mida nad kasutavad oma kõrgtehnoloogiliste toodete arendamiseks, tuleb Soomes tehtavate alusuuringute kaudu. Teisisõnu – ka sellise rikka riigi jaoks on see väga väike osa. Meil aga kulutatakse ülemäära raha uuringutele, mis ei leia kusagil rakendust. Tegelikult oleks teaduses ja teadlaste hulgas vaja paradigma muutust: rohkem tuleks vahendada uusi tehnoloogiaid ja teadmisi oma ettevõtjatele kasvatamaks riigi jõukust. Mitte aga käituda superriigina, kus prioriteediks võivad olla just alusuuringud. Seetõttu ongi tekkinud tugev vastasseis nn fundamentaalteadlaste ja praktilistele rakendustele orienteerunud teadlaste vahel. Mind ei lohuta, kui keegi ütleb, et oleme fundamentaalteaduses kõvad tegijad, isegi lätlastest paremad(!) ja jätkame oma alusuuringute eelisfinantseerimist, kuid samas ei suuda maailmas olevaid teadmisi Eestis rakendada. TTÜ on võtnud selge suuna just rakendusteaduse osatähtsuse suurendamisele, et ettevõtlus ja riik sellest rohkem kasu saaks.

•• Kas endiselt toimib meil teaduse rahastamisel süsteem, kus tihti on määravaks just publikatsioonide arv?

Just see ongi see mõõdupuu, millega kõiki teadusvaldkondi püütakse reastada. Tagajärjeks on ülemäära suur hulk kabinetiteadlasi, kes produtseerivad valdavalt artikleid. Minnakse lausa lollusteni – paar eesti teadlast on minu teada jõudnud juba ka 800 artikli piiri ületada. Aga artiklid aina lühenevad ja autorite arv nende vorpimisel aina kasvab… Kogu see loogika on ähmastunud ja ei väljenda kaugeltki teaduse rahastamise tegelikke vajadusi. Kui siin tuuakse vahel eeskujuks Ameerika Ühendriike, siis nemad on just selle loogikaga ülesehitatud süsteemist eemaldumas. Praktiliselt on nad jõudmas ühe mõõdupuuni – kui palju ollakse teaduses võimelised ise teenima, kui palju teadusesse paigutatud ressurss tagasi teenib.

Arstiteadus

TTÜ on jõuliselt suundumas erialadele, mida hiljuti vaid Tartu ülikooli või Tallinna kunstiülikooliga seostati. Keevallik toob kaks näidet: arstiteadus ja arhitektuur.

“Tartu on nüüd aru saanud, et oht arstiteadust edendada ei tule mitte loodava Tallinna ülikooli poolt, vaid meie oleme langetanud väga selge otsuse ja alustame koostööd Tallinna haiglatega. Meil on biomeditsiinitehnika keskus, meie elektroonikud on koostöös meedikutega alustanud südameuuringute tegemist. Täna on mitmed arstid meil doktorantuuris. Tehnikaülikooli on hiljuti loodud ka rahvusvaheline vähiuuringute keskus, mis asub meie renoveeritud Loodusteaduste majas. Meil on tugevalt esindatud ka bio- ja geenitehnoloogia. Sellelt baasilt laiendame ja süvendamegi koostööd Tallinna meedikutega. Mu laual on kokkulepe Tallinna suurte haiglatega, kes on ettevõetust äärmiselt huvitatud ja seda toetavad. Meie eesmärk on luua tehnikaülikooli juurde arstiteaduse instituut, millest kasvaks välja tehnomeedikum. Kui Tartus on biomeedikum ja zoomeedikum, siis meie arendaksime välja just tehnomeedikumi, mis sisuliselt on meditsiini, tehnika ja tehnoloogia koostöövorm. Ei saa pidada normaalseks, et Tallinna arstidel ei ole kohapeal väljundit teadusesse. Loomulikult ei hakka me arste koolitama ja Tartu ülikooliga konkureerima. Meie tahame arendada tipptasemel teadussuuringuid ja täiendõpet.”

Arhitektuur

“See teema on muutunud ootamatult aktuaalseks. Arhitektuur oli kuni viiekümnendate aastate alguseni polütehnilises instituudis, siis viidi ära kunstiinstituuti. Aga täna on Eesti ehitajad, materjali- ja tehnoloogiafirmad ning ettevõtjad teinud haridusministeeriumile ettepaneku, et arhitektuur võiks tagasi kolida oma endisesse koju. Neid ei rahulda meie arhitektide insenerialane ettevalmistus.Eesmärk on selge – parandada arhitektide inseneri-alast ettevalmistust. Loogiline ju oleks, et arhitekte koolitataks tehnikaülikoolis, kus on teadmised ja laborid ehitusmaterjalide, konstruktsioonide ja tehnoloogiate ala. Muidugi, see on täna üks tüliõun, mis tekitab ka liigseid emotsioone. Igal juhul on tehnikaülikool valmis selle eriala enda tiiva alla võtma.”

Tehnikaülikool ja konkurents

Kui analüüsida lahkuva rektori ehk kõige jõulisemat ja ilmselt ka südamelähedasemat väljaütlemist, siis see on: tehnikaülikool ei tooda töötuid. Koolis tehtud uuringu kohaselt deklareerib vaid üks protsent lõpetanutest ennast töötuks. Eestis on see protsent kusagil 10 – konkureerima 11. Suur osa insenere töötab valitud erialal ja 70–80% Eesti edukate ettevõtete juhtidest on just tehnikaülikooli lõpetanud. Mis aga ei tähenda, et Keevallik tudengitele antava haridusega rahule jääks. Konkurents pressib sisse, noortel on maailm lahti minna õppima kuhu iganes.

“Loomulikult võivad nad minna, see on noorte endi valik. Ja ega ma karda ka tunnistada, et kindlasti on maailmas kvaliteetsemat haridust, kui meie siin suudame anda. Aga Eestis ei ole meil tehnikaaladel suuri konkurente, nad on pigem partnerid. Oma konkurentidena näeme ikka regioonis paiknevaid tugevaid tehnikaülikoole. Väga tihedalt käime läbi Soome ja Rootsi tehnikaülikoolidega, kuulume nendega ja Läti-Leedu tehnikaülikoolidega nn Baltechi konsortsiumisse.

Helsingi tehnoloogiaülikooliga arutame praegu väga tõsiselt kaksikülikooli projekti, mis küll ei tähenda kahe baasil ühe loomist, vaid mõlema ülikooli ressursside võimalikult ratsionaalset kasutamist. Mis tähendab õppejõudude vahetust, ühist teadustööd, meie tudengid on Helsingis doktorantuuris ja vastupidi. Ega ei pea ju olema kahel pool lahte samasuguseid kalleid laboreid. Kõige kaugemale oleme jõudnud taastatud laevaehituserialaga, kus bakalaureuseõpe toimub Tallinnas ja magistrikoolitus Helsingis. Samalaadne koostöö käib ka Soome ja Rootsi ülikoolide vahel. Selline ülikoolide võrgustumine on väga aktuaalne ja mõistlik, aidates kaasa õpetamise ja teaduse kvaliteedi tõusule.”

Välismaalt Eestisse?

“Soovijate arv on tõusuteel. Eelmisel õppeaastal olime esimene avalik-õiguslik kõrgkool Eestis, mis pakkus välja kolm algusest lõpuni ingliskeelset eriala. Hetkel on meil kusagil 70 välisüliõpilast, peamiselt küll magistriõppes ja doktorantuuris. Kuid seda on vähe. Me näeme suurt potentsiaali Aasiast üliõpilaste siiatoomisel, ehkki siin on riigi tasandil palju kõhklusi ja vastasseisu. Kui Hiina on veel vastuvõetav, siis India suhtes ollakse märksa skeptilisemad. Sisuliselt ei ole meil alternatiivi rahvusvahelistumisele. Miks mitte tuua Eestisse tudengeid ka SRÜ riikidest? Soome ja ka Rootsi on kindlalt selles suunas liikunud.”

•• Kellest saab uus rektor? Kas teil on oma soosik?

“Ei ole. Ja ma ei pea ka õigeks rektorina nii käituda, et ise kedagi soovitaksin või ilmutatud kujul toetaksin. Küll aga oli mul eile (teisipäeval – toim) jutuajamine akadeemik Mart Saarmaga Helsingist, keda peeti üheks võimalikuks kandidaadiks, ent tema teatas oma loobumisest. Ülikooli seest on tänaseks esitatud kaks väärikat kandidaati – professorid Andres Öpik ja Peep Sürje. Küllap neid esitatakse veelgi enne veebruari lõppu. Väga palju sõltub rektori puhul sellest, millise meeskonna ta komplekteerib. Ülikooli juhtimine on selgelt

meeskonnatöö.

Tänu korvpallile TTÜ-sse

•• Andres Keevallik on Raplast pärit. Seal alustas ta 1950. aastal ka oma kooliteed. Keevallik käis juba enne kooli karjas. 12-aastaselt tegi ta ehitusel abitöid. TPI-sse sattus oma sõnul täiesti juhuslikult. Tänu korvpallile. Sooritas kõik sisseastumiseksamid viitele.

•• Andres Keevallikule pakuti juba pärast 3. kursust laboris tööd. Kogu tema edasine elukäik on olnud tehnikaülikooliga seotud. On olnud assistent, insener, aspirant, vanemõpetaja, dotsent, kateedrijuhataja, professor, dekaan ja rektor.

•• Andres Keevallik kaitses kraadi ENSV TA küberneetikainstituudi juures. 1960. aastal asutatud küberneetika instituut oli liidus esimene omataoline. Aastail 1997–2000 oli Andres Keevallik Eesti Ühispanga infotehnoloogia juht ja asepresident. Internetipangandus ja kauplustesse üles pandud maksesüsteemid pärinevad just sellest ajast.

•• Andres Keevallik pääses esimest korda piiri taha 31-aastaselt – Bulgaariasse teaduskonverentsile. Üritanud tagajärjetult pääseda USA-sse või Inglismaale, avanes tal võimalus töötada aasta Rootsis Linköpingi ülikoolis. On töötanud ka neli kuud Saksamaal Karlsruhes ja sama palju Darmstadti ülikoolis ning kaks kuud Prantsusmaal Grenoble’i ülikoolis. Hobideks on sport, muusika, ehitamine ja aiandus. Pärast tippkorvpallist lahkumist mängis TTÜ õppejõudude meeskonnas. Praegu sõidab peamiselt jalgrattaga ja ujub. On klassikalise muusika fänn, eriti armastab ooperit. On ehitanud endale ise elamise ja rajanud aia.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare