Andres Laasik arvustab Õunpuu uut filmi: poolharitlane põgeneb elu eest

Noor boheemlaslik literaat Fred (Lauri Lagle) saab teada, et ta tüdruksõber saab tite. Mis viib noore mehe pöördesse. Fred mehkeldab oma endise tüdruksõbraga, üritab tõstukijuhina tööd teha ja lisaks sellele joob ennastunustavalt. Ongi filmi “Free Range” kogu lugu.

Kui lavastada see Hollywoodi malliga ühilduvas filmikeeles, saaks selle poole tunniga kinolinal ära jutustada. Selles mõttes on Veiko Õunpuu värske film suguluses ta eelmise töö, “Püha Tõnu kiusamisega”, mis samamoodi pildis kujutatud sündmusi ja olukordi ajas venitas.

On ka erinevusi. “Free Range” peategelase teod on kujutatud hästi ühtses reas. Lavastaja deheroiseerib tublisti oma kangelast – Lauri Lagle fotogeeniline mina on kahtlemata kõva positiivse sarmiga, kas just James Dean aga sinnapoole. Ent olukorrad ja seisundid teevad Fredist ebameeldiva tegelase, kelle nõrkused tulevad järjest enam ilmsiks filmi arenedes.

Lagle mängitud Fred ei ole Deani tüüpi mässaja, pigem on tema häda hiline puberteet, mis paneb peategelase pidevalt elu eest ära jooksma. Oma kõnekuses peategelast iseloomustab väga hästi stseen, kus Fred põgeneb oma tulevase äiapapa ärevast kodust akna kaudu. Hirm kõige ees, mis tuletab meelde elu tegelikkust ongi Fredi põhiline iseloomustus.

Täismahus saab Andres Laasiku arvustust lugeda esmaspäevasest Eesti Päevalehest.